Pea kolmkümmend aastat tagasi, täpsemalt 5. novembril 1996 võttis riigikogu vastu otsuse kolme riiklikult tähtsa kultuuriobjekti, Eesti Muusikaakadeemia, Eesti Kunstimuuseumi ja Eesti Rahva Muuseumi ehitamise kohta.

See oli tark ja tulevikku suunatud otsus. Ajaliselt distantsilt vaadates ütleks isegi, et geniaalne otsus. Raha oli kordades vähem kui praegu ja riigi taas ülesehitamine okupatsioonijärgses varakapitalistlikus ühiskonnas, kus karjuvaid ja kohe raha vajavaid kohti leidus kõikjal, oli ühiskondliku kokkuleppe saavutamine meile oluliste kultuurisümbolite ehitamiseks rahvaesinduse kaudu väga õige tee.

Kindlasti oli ka siis arutelusid, vaidlusi, kõhklusi, nagu arutelu ja otsustamise protsessis ikka. See oli otsus, millest peeti kinni.

Järgnevad riigikogu koosseisud ja selle pinnalt moodustatud koalitsioonid ei läinud muutma paika pandud objekte. Samavõrra nutikaks pean ka selle aastatuhande alguses välja pakutud lahendust, et nende ehitiste rajamiseks saadakse raha hasartmängumaksust.

Küll aga on meie riik jõudnud oma arengus nii kaugele, et 1990. aastatel toiminud lahenduse võiks julgelt kõrvale jätta ja "riiklikult tähtsate kultuuriehitiste" investeeringute üle otsustamise viia samasse rütmi ning protsessi ülejäänud riigieelarve koostamisega.

Ma ei taha isegi nii väga keskenduda küsimusele, kuigi ka see on semantiliselt huvitav, et kas need kultuuriehitiste investeeringud, mis otsustatakse tavapärases riigieelarve protsessis, polegi tähtsad.

Lihtsalt mõned näited, mis on riigi eelarves otsustatud või otsuse ootel: rahvusraamatukogu, Tallinna kunstihoone, uus telemaja, muuseumide pärandihoidla, olemasolevate hoonete suuremad ja väiksemad remondid. Kuid isegi rahvusraamatukogu ja kunstihoone, kus ehitajad juba toimetavad, võivad praeguste ehitushindade juures jääda mõneks ajaks tellingute taha, kuna raha ehituse lõpetamiseks ei ole. Küll aga on raha kulka eelarves uute hoonete rajamiseks.

Õigem oleks paralleelmaailm ja kahe nimekirja vahel pendeldamine lõpetada ning mitte teha riigikogus kultuuriehitiste kohta üksikotsuseid, seda enam, et senise praktika kohaselt toimub see kord 25 aasta jooksul. Paralleele tõmmates ei oleks ju loogiline, kui haridusvaldkonnas otsustaks riigikogu oma nimekirjaga, kuhu veel lisaks rajada riigigümnaasiume või kutsehariduskeskusi. Või haiglate maastikku hakataks kujundama riigikogus üksikotsustega, kas ja kuhu ehitada lastekliinik või üldhaigla aastal 2035.

Ma ei taha kuidagi pisendada riigikogu rolli, see saaks jätkuvalt ja tugevalt kaasa rääkida ning mõjutada kultuuriehitiste rajamist ja korrastamist, kuid riigieelarve arutelus ja kinnitamisel. Ettevalmistav töö ja arutelud valitsuse tasandil toimuvad juba aastaid riigi investeeringute juhtimiskava alusel, mille on ette valmistanud rahandusministeeriumi koordineerimisel valdkondlikud ministeeriumid ja Riigi Kinnisvara Aktsiaselts (RKAS).

Lühidalt, see on pingerida investeeringute vajadustest koos arvutuste, ajaplaani ning pikaaegsete eesmärkidega, mis igal aastal vaadatakse üle ning viiakse kooskõlla reaalusega (riigi ja valdkonna prioriteedid, eelarve võimalused ning ehitushinnad). Sealjuures on oluline hilisemate püsikuludega arvestamine. Otsused teeb loomulikult poliitiline tasand – valitsus saadab vastuvõetud eelarve eelnõu riigikogule menetlemiseks.

Olemasoleva paralleelmaailm kahe nimekirjaga tekitab ainult segadust ning tulemuseks praegune skisofreeniline olukord. Oluliste kultuuriehitiste remondiks on riigil keeruline raha leida, küll aga on raha olemas kultuurkapitalis (see on samuti riigi raha!), ja valmistutakse ehitama uusi hooneid, mille hind on ajas samuti märgatavalt kasvanud.

Näiteks Tartusse planeeritava kultuurikeskuse ehk Süku hind on kasvanud 60 miljonilt eurolt pea 90 miljonini ja suure tõenäosusega kasvab veelgi, kui ehitushankeni jõutakse. Ooperimaja aruteludes tõmbavad asjaosalised punaseid jooni hoogsamalt, kui Tallinna linn enne valimisi jõudis jalgrattateid värvida. Mõnigi kord jääb arutelu poolikuks, sest vaidluste kese on riigikogu kinnitatud nimekirjas. Ja nii on. Ja hoone tuleb!

Ma ei väida, et kultuurikeskust või ooperimaja ei peaks rajama, vaid et senised n-ö riigikogu objektid tuleks kaasata samasse protsessi ülejäänud kultuuriehitistega ning valikud teha sarnaste kriteeriumide ja ühe nimekirja alusel. Samal ajal saaks jätkuvalt kultuuriehitiste investeeringuteks riigieelarves ühe rahastusallikana kasutada kokkulepitud ulatuses hasartmängumaksust laekuvaid vahendeid. 

Üks aspekt veel. Vale oleks unistamist ette heita. Leidub näiteid, kuidas esialgne toores, aga lennukas idee kannabki vilja. Kuid vaataks kogu pildi üle enne, kui mõne uue hoone projekt valmib või vähemalt enne, kui kopp maasse lüüakse?

Kultuuriministeeriumi haldusalas olevate hoonete remondivõlg oli mõni aeg tagasi pea 0,5 miljardit eurot. Osa sellest moodustasid rahvusraamatukogu ja ERR-i hooned, mis suurinvesteeringutega saavad vast lähiaastatel korda.

Suurte investeeringute ootuste kõrval on mõistlikum, rahaliselt ja sisuliselt parem järjepidev hooldus ja korrastamine. Selleks oli viimastel aastatel ministeeriumi eelarves remondifond arvestuslikult seitse eurot ruutmeetri kohta. Minimaalne tase hoone normaalses seisukorras hoidmiseks oleks vähemalt 20 eurot ruutmeetri kohta. RKAS-ile kuuluvatel hoonetel oli seis parem, 29 eurot.

Lihtne matemaatika, senine kogemus ja terve mõistus ütlevad, et nii jätkates – sealjuures ehitame ju kulka eelarvest uusi hooneid juurde – suurendame vaesust ning kibestumist kultuurväljal ning puudujääki riigi eelarves. Ennetades loogilist küsimust: jah, loomulikult tuleb ka hinnata, kas kõik riigi kinnisvaraportfellis olevad kultuuriehitised peaksid seal olema ja kuidas olemasolevat hoonestust on mõistlikum majandada.

Igal juhul tasub selles suunas mõelda ja seda analüüsida. Näiteks muuseumide valdkonnas on aastaid ette valmistatud ja stardivalmis pärandihoidlad. Hoidlaid on mõistlik hallata keskselt ja kahel suuremal pinnal, mitte mitmekümnes muuseumis eraldi. SA Eesti Kontserti ja Kultuuriministeeriumi koostöös alustati sel aastal ka analüüsi, mis hõlmab olemasolevate kontserdimajade majandamist. See on igapäevane töö ega jõua nii eredalt pildile kui punane kast Tammsaare pargis või kultuurikeskus Tartu südames.

1990. aastad olid vinged ja tehti julgeid otsuseid, eriti distantsilt vaadates. Samas mustris tähtsate kultuuriehitiste otsustamine meenutab aga kohati retrodiskot. Võib-olla korraks lahe ja nostalgiline, kuid tänapäevane maailm suudab pakkuda palju enamat ja sisulisemat.