Aleksei Uminski - preester, kes hakkas vastu patriarhile ja Putinile
Aleksei Uminski on üks tuntumaid liberaalseid vaimulikke, kes heideti hiljuti Moskva õigeusu kirikust välja ja pidi perega Venemaalt plehku panema. Hiljuti väisas ta Eestit ja andis intervjuu, kus tunnistas, et kirik, mida ta on kogu elu armastanud ja teeninud, on hetkel haige.
Ütlesite ühes hiljutises intervjuus, et usklikud ei saa elada kirikuta. Kuidas peaksid usklikud elama, kui kirik ise on haige?
Kirik on elusorganism. Elusorganismile on omased haigused nagu meile kõigile. Kirik on valulikus seisus, tal on kriis nagu inimesel. See kriis meenutab väga suremist, sest haiguse kriisis on inimesel kõige halvem. Ta peab selle kriisi üle elama, sellest välja tulema. Aga see on ohtlik moment, sest see võib juhtuda, ning siis muutub midagi ja haigus lahkub inimesest, aga võib juhtuda, et ta ei pea vastu.
Üle 40 aasta tagasi ristitud, ligi 30 aastat Moskva Püha Kolmainu kirikus teeninud ja lisaks publitsisti ning telesaatejuhina populaarsust kogunud vanempreestri suhted võimudega pingestusid, kui ta kutsus üles näitama halastust vangis viibiva opositsiooniliidri Aleksei Navalnõi suhtes, viis läbi paljude silmis Nõukogude Liidu lagunemises süüdi Mihhail Gorbatšovi matusetalituse ega toetanud Venemaa agressiooni Ukrainas, erinevalt kirikupea Kirillist, kes kuulutas selle pühaks sõjaks. Viimane piisk oli, kui Uminski keeldus Moskva patriarhi ette antud liturgias palvetamast Venemaa võidu poolt, vaid asendas selle sõnaga rahu. Tänavu jaanuaris keelati tal teenimine ja tagandati vaimuliku seisusest Moskva õigeusu kirikus. 64-aastane Uminski koos abikaasaga pages seepeale Venemaalt, liitus Konstantinoopoli patriarhaadiga ja teenib praegu nende kirikus Pariisis.
Miks vene õigeusu kiriku patriarh ja juhid agressiivset sõda toetavad?
See puudutab põhimõtteliselt iga ajaloolist kirikut kogu ajaloo vältel. Meenutage Esimest maailmasõda. Kas oli kasvõi üks kirik mõnes riigis, mis osales selles julmas mõttetus veresaunas kristlaste vahel, mis seda sõda ei toetanud?Meenutagem Teist maailmasõda. Kas Euroopas oli kasvõi üks kirik, kelle vaimulikud poleks oma hierarhide kaudu toetanud Hitlerit? Kas Venemaal oli mõni kirik, kes poleks toetanud Stalinit tema tegudes tema oma rahva vastu?
Kas ajalooliste näidetega saab õigustada praegust seisukohta?
Ma ei õigusta seda seisukohta, sellele pole õigustust. Ma räägin, millist mentaliteeti kannab ajalooliselt endas ajalooliselt kujunenud struktuur, mis on harjunud ajalooliste otsustega, mis olid ette antud, nagu kiriklikud traditsioonid.
Kui patriotismi ja oma püha maa ideoloogia, oma pühade piiride ideoloogia tuleb Kristuse asemele.
See on alati ja igal pool nii toimunud.
Vene õigeusu kiriku juhtide sõjakas positsioon hirmutab kui mitte kogu Euroopat, siis vähemalt naaberriikide juhte, kes suhtuvad ärevusega sellesse, mida räägivad ja teevad vene õigeusu kiriku juhid. Kui ohtlik on teie meelest vene õigeusu kirik?
Öelda üldistavalt, et vene õigeusu kirik on ohtlik – see on lihtsalt mingi kollektiivne müüt. See pole õige. Ka see on ideologeem, sest vene õigeusu kirik on eelkõige kirik. Aga kirik ei ole partei, kuhu inimesed astuvad ja hääletavad kõik ühtmoodi. Kirik ei ole organisatsioon, mida peab ühendama korporatiivne vaim. Kirik ei ole sõjavägi, kus kõik peavad käsku täitma, kuidas mingid kirikujuhid ka ei tahaks, et kõik käiksid rivis.
Venemaal võib sõjavastasuse eest vangi minna. Vaimulikud, kes ei ole patriarhi seisukohaga nõus, võivad ametikohast ilma jääda. Teie olete sellele näiteks.
Jah. Vaimulikud, kes on praegu selle vale vastu, sest see on ilmselge vale, see on kahtlemata evangeeliumi laimamine, on väga raskes seisus. Mõned neist, kellel on mehisust või kes lihtsalt ei suuda enam vaikida, sest selles olukorras on raske vaikida, hakkavad valjusti välja astuma ja oma sõjavastaseid seisukohti teatavaks tegema ning neid represseeritakse. Väga suur hulk vaimulikke, neid on tõesti palju, kaugeltki mitte enamus, aga neid on siiski palju, kes on sunnitud ikka veel vaikima, kuid sisemuses pole nad selle seisukohaga nõus. Igal inimesel on omad elulised asjaolud. Keegi ei saa kedagi kangelaslikkusele üles kutsuda, aga siiski on see samuti kirik. Minult on ära võetud vaimulikuamet Vene kirikus, aga mitte kirik. See tähendab ainult üht: minult võeti ära mu kogudus, mu koguduseliikmed, võimalus elada Venemaal, sest nagu te ütlesite, on see füüsiliselt ohtlik. Aga nad ei võtnud minult kirikut. Selles on asi.
Uminski on ka varem Eestis esinenud ja viibis oktoobri keskel siin Püha Johannese kooli korraldatud konverentsil, mistõttu teab siinseid olusid võrdlemisi hästi. Isegi kui teda ja sadu õigeusu vaimulikke on Venemaal represseeritud sõjavastasuse või liberaalsete vaadete tõttu, suhtub ta Eesti võimude nõudesse, et siin tegutsev Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik Moskva valitsemise alt lahkuks, ettevaatlikult.
Kiriku struktuur on antud olukorras allutatud teatud kanoonilisele õigusele, millele pandi alus juba Bütsantsis tuhande aasta eest. See kanooniline õigus on päris jäik juhtimisinstrument. See, kes rikub kanoonilist õigust, seab ennast ohtu, et teda võidakse süüdistada kiriku lõhestamises. See asi on kirikuinimeste teadvuse jaoks väga tähtis.
Seepärast ei saa neid protsesse väga kiiresti juhtida, need nõuavad teatud aega ja muuhulgas ka kanoonilist otsust. Selge, et paljud kaanonid on iganenud. Selge, et nendega tuleb midagi teha, aga hetkel ei ole see lihtne protseduur, mida saaks teha lihtsalt mingite inimeste, sealhulgas üksikute hierarhide soovil.
Peaaegu kohe Ukraina sõja algul algas arutelu, milline saab olema Venemaa pärast sõda, pärast Putinit. Ma võin küll eksida, aga ma pole näinud arutelu, mis saab vene õigeusu kirikust pärast sõda?
Algul me hakkasime sellest rääkima kui kriisist ja haigusest. Arvan, et nagu kõik globaalsed katastroofid, vapustavad need maailma. See vapustus on alati väga traagiline, sest vana kukub kokku, mõtlen seda kujundlikult. Need vapustused purustavad ebakindlad konstruktsioonid.
Millest see alata võib?
Juba on alanud.
Kuidas?
Me oleme protsessi sees, me ei näe seda kõrvalt, ülalt või tagantpoolt. Oleme praegu teiega protsessi sees. Tulemusi me praegu ei näe. Ainult teame, et protsess on alanud.
Uminski ütles, et loodab Venemaale naasta esimesel võimalusel, kui olud normaliseeruvad. Kriitikud leiavad siiski, et nagu paljud teised läände pagenud dissidendid - ei suuda siiski lõpuni välja hääldada, et Putin ja tema klikk on sõjakurjategijad ja mõrvarid ning kirik on juba tsaari ajast toetanud suurvene ambitsioone.
Toimetaja: Mari Peegel
Allikas: "Pealtnägija"