Ringo Ringvee: riik kaitseb usuvabadust ja tagab julgeoleku

Eesti põhiseadus ütleb, et igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Riik ei reguleeri ei usu ega veendumuse sisu. Riigi ülesanne on aga kujundada õigusruum, kus need vabadused, sh usuvabadus on kaitstud ning on välistatud oht, et vaenulikud riigid või välisriikides tegutsevad äärmusorganisatsioonid usulisi ühendusi ära kasutavad, kirjutab Ringo Ringvee.
Siseministeerium algatas kirikute ja koguduste seaduse muutmise, et kaitsta inimeste vabadust uskuda ilma vaenuliku mõjutustegevuse ohvriks sattumata. Kirikute ja koguduste seaduse (KiKoS) muutmise seaduse eelnõu ei too usulisi ühendusi puudutavasse seadusandlusesse iseenesest midagi uut. Eelnõu eesmärk on arvestada muutunud julgeolekuolukorda ning sellest tulenevalt täpsustada teatud nõudeid.
Alates Venemaa täiemahulisest sõjast Ukraina vastu alates 2022. aastal on Eestis tähelepanu all olnud Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kiriku (MPEÕK) Venemaa agressioonisõda puudutavad seisukohad ja MPEÕK suhestumine Moskva patriarh Kirilli sõdatoetavatesse seisukohtadesse.
Seetõttu on loomulik, et riigikogu näeb seadusemuudatust eelkõige agressiooni toetava institutsiooni, Moskva patriarhaadi, siinset omavalitsuslikku kirikut puudutavana. Siiski on eelnõu taust laiem ja mitmekesisem.
Kaks religiooniga seotud julgeolekuohtu
Eestis on kaks religiooniga seotud julgeolekuohtu, mida on markeerinud oma aastaraamatutes ja ülevaadetes nii kaitsepolitseiamet kui välisluureamet: vene õigeusu kirik ja islamiäärmuslus. Venemaa välispoliitiliste huvide ja vene õigeusu kirikuga seotud küsimused on erineva intensiivsusega olnud Eestis päevakorras 1990. aastatest kuni praeguseni.
Kuigi läänemaailmas hakati vägivaldse islamäärmuslusele tähelepanu pöörama alates 2001. aasta 11. septembri Al-Qaeda rünnakutest USA-s, siis Eestis tõusetusid islamiäärmuslusega seotud küsimused koos nn Araabia kevade, Süüria kodusõja ning erinevate džihadistlike rühmitustega.
Kavandatavate seadusemuudatuste raames ei saa seetõttu mööda vaadata ka teatud protsessidest ühiskonnas. Nagu usuvabadusega seotud teemasid peetakse sageli tundlikeks, on sensitiivsed ka rändega seotud teemad. Sisseränne islamiusulistest riikidest on kasvatanud islamiusulist elanikkonda kõikjal Euroopas. See on tähendanud ühtlasi, et kasvanud on ka erineva islamiäärmusliku propaganda sihtrühm.
Rahvusvaheliste valitsusväliste islamistlike organisatsioonide huvi Eesti vastu peegeldus 2023. aasta novembris Tallinnas toimunud toetusmeeleavaldusel Gaza sektorile, kuhu saabus "meeleolu looma" sunniitliku islamistliku ning mitmes riigis terroristlikuks organisatsiooniks loetud moslemivennaskonna esindaja.
Moslemivennaskonna islamistlik identiteedipoliitika ei ole olnud probleemiks mitte ainult lääneriikide julgeolekule ja julgeolekuteenistustele. Samamoodi on moslemivennaskonna ideoloogiat, mille eesmärk on islami põhimõtetele vastava ühiskonnakorra kehtestamine, nähtud piisavalt tõsise probleemina, et käsitleda vennaskonda terroristliku organisatsioonina.
Moslemivennaskond on terroristlik organisatsioon nii Saudi Araabias, Araabia Ühendemiraatides, Egiptuses, Bahreinis, Tadžikistanis, Kasahstanis, Venemaal ja Sudaanis. Euroopas määratles moslemivennaskonna terroristliku organisatsioonina 2021. aastal Austria parlament. Kuulutamata moslemivennaskonda terroristlikuks organisatsiooniks, on selle tegevusele seadnud piiranguid nii Jordaania kui ka Prantsusmaa.
Eestis ei ole moslemivennaskond seni avaldanud soovi tegevust alustada. Kavandatav seadusemuudatus, mis täpsustab nõudeid usulisele ühendusele ja usuühingule tingimusi, sätestab, et selline ühendus ega ühing ei tohi olla seotud vägivalda, terrorismi ega agressiooni toetava välisriigis asuva isiku, ühenduse ega vaimuliku keskusega. Eestis tegutsevatest usulistest ühendustest puudutavad kavandatavad täiendused otseselt Moskva patriarhaadi ehk vene õigeusu kirikuga seotud usulisi ühendusi.
Muutuv keskkond vajab regulatsioonide ja praktikate ümberkujundamist
Tänapäevasel hübriidkonfliktide ja -sõdade ajastul on religioonist saanud üks relv vaenulike tegutsejate arsenalis. Hübriidrünnakute läbiviijad teavad väga hästi, kui olulised on demokraatlikele riikidele isikute põhiõigused ja vabadused. Nad on leidlikud ja üritavad neid vabadusi kasutada meie vastu ja enda huvides, pikkides näiteks oma sõnavõttudesse väiteid, et piirangud nende tegevusele on justkui piirangud usuvabadusele.
See, et religiooniga seotud ideede teostamisega võib kaasneda vägivald, ei ole midagi uut, nagu ka mitte see, et erinevale vägivallale võib anda religioosse õigustuse ja mõõtme.
ISIS-e ajakiri Dabiq nentis juulis 2016 ilmunud artiklis "Miks me teid vihkame ja teiega võitleme?" oma vaenu põhjuseks: "Me vihkame teid, sest te olete jumalatud" (Koraan 2: 193 "Võidelge nendega kuni kaob eksitus ja usk Jumalasse jääb püsima").
Vene õigeusu kiriku juht Moskva patriarh andis Venemaa agressioonile metafüüsilise religioossete väärtuste mõõtme märtsis 2022 peetud jutluses. Sealt edasi on patriarh Kirill jõudnud püha sõjani satanismikütkeis oleva lääne vastu ja sõnumini, et sõjas surma saanud sõdurid toovad sellega ülima ohvri ja lunastavad sellega kõik oma patud.
2025. aasta vene õigeusu jõuludel pühitses patriarh Kirill president Vladimir Putini palvel ikoonid ja ristid koos presidendi initsiaalidega ristikettidega, et saata need Venemaa relvajõudude komandöridele, kes täidavad "kõige raskemaid" ülesandeid Ukraina vastasel rindel.
Seadusetäpsustusi sisaldavat eelnõu ei ole vähimatki põhjust vaadata ega näha lahus maailmas ega ka Eestis kujunenud julgeolekuolukorrast. Muutuv keskkond vajab seniste regulatsioonide ja praktikate ümberkujundamist.
Eelnõu on erinevate religiooniga esile kerkinud probleemidele lahenduse pakkumine. Religiooni kasutamine kattevarjuna tegevustele, mis kujutavad ohtu riigi julgeolekule või ühiskondlikule stabiilsusele, on viimase kümnendi vältel mitmekesistunud ja sellele tuleb reageerida.
Kui siinse usulise ühenduse kõrgeim vaimulik juht, kes asub agressiooni teostavas riigis, õigustab agressiooni ja sõda, siis on see probleem. Kui sama usulise ühenduse kohalik juht ütleb, et tema ei tea, kes agressiooni alustas, siis on probleem juba mõnevõrra suurem.
Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kiriku metropoliit Jevgeni vastas 29. märtsil 2022 ERR-i saates "Nädala intervjuu" saatejuhi küsimusele "Venemaa tungis 24. veebruaril Ukrainasse, seda me ei saa ju kahtluse alla seada?" sõnadega:
"Ei, aga kas me oskame täpselt öelda, mis oli selle operatsiooni alustamise põhjus? Kordan veelkord, ma ei taha sekkuda poliitikasse, aga kahjuks tuleb nentida, et Venemaa tõlgendus on see, et Venemaa ennetas mõne päeva võrra Ukraina rünnakut. Ma ei hakka sellele hinnangut andma, aga üks pool väidab üht ja teine teist."
Kui saatejuht küsis, kas tõesti saab jumalasulane õigustada sõda,siis vastas metropoliit: "Ma ei tea. Ma ütlengi, ma ei tea, kas see oli õige või vale. Me ei ütle, et me toetame seda operatsiooni. Aga ei ütle ka, et ei toeta. Me lihtsalt ei tea."
Kirikupea ja vaimulike seisukohad mõjutavad ka koguduseliikmete seisukohti. Nii märkis Jevgeni novembris 2022 antud intervjuus, mis puudutas Venemaa sõda Ukrainas: "Kõik kuulavad, mida preester ütleb, seda enam siis veel kirikupea. Inimeste ootused on suunatud sellele ütlemisele, nii et vastutus on suur." Selles kontekstis ei saa vähendada Moskva patriarh Kirilli ega teiste vaimulike seisukohti sõja suhtes Ukrainas ega Venemaa agressiivse välispoliitika toetamise tähendust.
Vene õigeusu kirikuga seotud probleemid ei ole üksnes Eestis, nagu ei ole ka islamismi või islamiäärmuslusega seotud probleemid kuidagi meile ainulaadsed. Vene õigeusu kiriku ja tema vaimulike seotus mõjutustegevuse ja riigi julgeolekut ohustava tegevusega on toonud kaasa meetmeid nii Põhja-Makedoonias, Bulgaarias, Tšehhi Vabariigis, Rootsis kui ka Eestis ja muidugi Ukrainas. Norras ja Rootsis on Moskva Patriarhaat jäänud silma kirikute rajamisega sõjaväe ja strateegilise taristu lähedusse. Teised usulised ühendused sellise tegevusega silma torganud ei ole.
Religioon "pehme jõu" vahendina on olnud kasutusel alates külma sõja perioodist. Võimalik, et varasemastki. Alates külma sõja ajastust on vene õigeusu kirik olnud Nõukogude Liidu ja seejärel juba Venemaa pehme jõu instrument, millega on loodud positiivset kuvandit üheaegselt nii kirikust kui ka Kremlist. Sarnaselt kasutavad religiooni oma poliitiliste eesmärkide saavutamise vahendina islamistid.
Tulles nüüd tagasi kirikute ja koguduste seaduse muutmise eelnõu juurde, siis selle eesmärk on muuhulgas tagada, et usuliste ühenduste kattevarjus ei tegeleta tegevusega, mis kujutab ohtu riigi julgeolekule, avalikule korrale ega põhiseaduslikule korrale, et usuliste ühenduste liikmed ei satuks tahtmatult religiooni kontekstis vaenuliku mõjutustegevuse ohvriks.
Kuigi eelnõu kriitikud võivad väita, et täpsustatud nõuded ei lahenda probleemi, siis tuleb vaenuliku tegevuse vastaseid meetmeid näha laiema tervikuna. Iga teekond koosneb suurematest ja väiksematest sammudest, ükski teekond ei ole ühe sammu pikkune.
Toimetaja: Kaupo Meiel