Riigieelarve osas tehtud poliitilisi otsuseid tuleks võtta pragmaatiliselt kui riigi ees seisvat ja lahendamist vajavat ülesannet. Kärpeid, nii kummaline kui see ka ei tundu, saab võtta ka võimalusena oma tegevust kriitiliselt üle hinnata ning teha edaspidi rohkem seda, mis on päriselt oluline.

Seejuures ei tohi unustada, et ka kokkuhoiurežiimil peab avalik sektor silmas pidama pikemaajalist ühiskondlikult positiivset mõju. Loomulikult, millegi koomale tõmbamine on stressirohke ja tänamatu tegevus, sest alati on puudutatud inimesed ja tihti ka nende heaolu, kuid efektiivsuse otsimine ja tulemusele keskendumine on iga juhi palgas sisalduv ülesanne.

Kärpeülesannetest ja nende lahendustest

Vanglateenistuse juhina on minul ülesanne hoida järgmistel aastatel kokku umbes kaheksa miljonit eurot, lisanduvad veel kinnisvara kulude vähendamise vajadused. Seejuures ei tohi ma unustada vanglateenistuse peamist eesmärki: viia ellu mõistetud karistused ja vähendada seeläbi korduvkuritegevust. Kergelt see ei tule.

Kas erinevate raskuste osas peaks avalikult lokku lööma? Kahtlen. Kas väljakutsetest tuleb rääkida konstruktiivses toonis avatult ja lahendusi otsida koostöös? Kahtlemata.

Vanglateenistuse valikuid teeb mõneti lihtsamaks tähelepanu vajavate õigusrikkujate arvu vähenemine. Allapoole on liikunud nii kinnipeetavate kui ka kriminaalhooldusaluste arvud. Sellest hoolimata on korralik väljakutse leida tasakaalu heade töötulemuste ja vanglateenistujate töökoormuse ning motiveerituna hoidmise vahel.

Näiteks kriminaalhoolduses koondame kokku 20 ametikohta, kuid teeme seda nii, et oleks tagatud meie esindatud kõikides maakondades ja võimekus pakkuda individuaalset tuge õigusrikkujatele ning olla ka hea koostöö tegija oma arvukate partneritega. Tasakaal on võimalik isegi siis, kui kõik ei ole rahul.

Kärpeprotestidest

Alati muidugi tasakaalukas lähenemine ei õnnestu või siis ei taheta seda eesmärgiks seada. Klassikaline viis kärpeprotestiks on oma nn puhkpilliorkestri leidmine. Selleks sobivad tegevused, millele kuulub laiema avalikkuse sümpaatia. Aga väga head on näiteks ka partnereid või inimrühmi oluliselt mõjutavad otsused, millest teada andmine ise vallandab suure protestilaine. Ja loodetavasti tekitab tähelepanu ning kaastunnet.

Heal juhul jääb kärbe seeläbi äragi. Näiteid leiab igast valdkonnast. Mõni räägib avalike käimlate eemaldamisest, teine järjekordade pikenemisest ja kolmas teeb harjutuse pensionäridele oluliste kuupäevade peal. Olulisemad juhtimist puudutavad küsimused jäävad sellisel puhul sageli varju. Kas see on eesmärk eraldi või ei, see jäägu lugeja hinnata.

Ühiskonna turvatunde vähenemine

Reedel, 1. novembril teeb vanglateenistus politseinike tööd. Nimelt aitavad vanglaametnikud Harju maakohut õigusemõistmisel ning tagavad vahistatu osaluse ja kohtupidamise toimumise ning turvalisuse kohtusaalis. Olukord on tingitud politsei- ja piirivalveameti ühepoolsest otsuses lõpetada reedeti kohtute tegevuse toetamine.

See on üks markantsemaid näiteid, mis iseloomustab riigiasutuste vahelist murettekitavalt vähenevat koostöövalmidust ning väikese "võidu" nimel suuremate probleemide tekitamise süvenevat praktikat. Mis juhtuks, kui kiirabi ütleks liikluspolitseile, et too õnnetuses kergemaid kannatusi saanud inimesed ise haiglasse, mis me ikka ise eraldi sõidame?

Otsuseid, millel on pikemaajaline mõju riigi sujuvale toimimisele ja mis on ühiskonna turvatundele ohuks, on viimastel aegadel paraku tehtud veelgi. Möödunud aastal tuli otsus, et vanglasse saabuvaid inimesi politsei enam isikusamasuseks tuvastama ei tule ja sellist koostöövalmidust ka ei ole, et vanglale anda andmetele ligipääsud.

Tulemuseks on see, et inimene, kes peab vanglas hakkama karistust kandma, tuleb saata politsei juurde. Halvimal juhul hakkab inimene seepeale karistusest kõrvale hoiduma ja tuleb hoopis lõppkokkuvõttes kohtust sundtoomist taotleda ja politsei peab hakkama tegelema tagaotsimisega. Juhtumeid, et vangla on pidanud inimese ära saatma, on olnud siiani vähemalt seitse. Mis jälje jätab see ohvri õiglustundele?

Väiksema kahjuga ei ole ka otsus, millega politsei keeldub vanglas karistust kandvatele "halli passiga" inimestele elamislubasid andmast enne, kui nad on vanglast vabanenud. Kui inimene vabaneb vanglast ilma kehtiva dokumendita, siis on tal esimesest päevast peale keerulisem püsida õiguskuulekal teel. Näiteks ei saa inimene pärast vabanemist tööle asuda ega üürida elupinda ning samuti on takistatud saada osa riiklikust sotsiaalhoolekande teenustest, toetustest ja abist. Tulemuseks võib olla kiire liikumine taas kuritegelikule teele.

Neid näiteid tuues olen ma sisejulgeolekuvaldkonna teenistuse juhina tõeliselt murelik: kuidas hoida meie kogukonnad turvalisena, vähendada kuritegevust ning teha usalduslikku koostööd. Kõigel on oma hind ja loodetavasti ei ole selleks partnerid valikute ette seadnule endale töö juurde tekkimine.

Koostööd tuleb väärtustada

Praegu ei ole kellelgi liiga lihtne, kuid pingel, mis valitseb kogu avalikus sektoris, ei tohi lasta üle pea kasvada. Ma mõistan, et üks või teine funktsioon ei pruugi olla avaliku sektori juhtide arvates enam nende pingutust väärt, aga muudatuste juhtimisel tuleb muuhulgas leida ka vajalik konsensus oma partneritega. Pühenduda teekonnale kokkuleppeni.

Tehes muudatusi ühepoolselt ja lühikese vaatega leiame lõpuks ka iseennast olukorras, kus esmapilgul hea mõte toob meile kõikidele kordades rohkem tööd juurde.

Lisaks on siin veel suurem oht: organisatsiooni eesliinil harjutakse juhtide eeskujul koostöösse ja kaasamisse formaalselt suhtuma ning see võib jõuda inimesi vahetult puudutavasse igapäevasesse praktikasse. Kohates tänaval järelevalve pädevusega riigiteenistujat, ei või me sellisel juhul enam olla kindlad, kuidas ta meisse suhtub ja meie üle otsustab. Kas see on meie soov ja eesmärk?

Millised konkreetsed kohad valitakse kärpimiseks ja kuidas partneritega kokkuleppeid käsitletakse, on meie valikud juhtidena. Need valikud määravad muuhulgas ka meie usaldusväärsuse. Usaldus on aga sisejulgeolekuteenistustel, tegelikult avalikul sektoril tervikuna ainukene kapital, mis loeb.