Eesti praegune põhiseadus valmis 1992. aastal, selle koostamiseks moodustati aasta varem Põhiseaduse Assamblee. Jüri Raidla oli toona Põhiseaduse Assamblee ekspertkomisjoni esimees. Intervjuus Kadri Põlendikule viitas ta mitmel korral põhiseaduse paragrahvi 156 lõikele 2, mis ütleb: "Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt kuusteist aastat vanad."

Mis pilguga te vaatate seda arutelu, mis praegu käib selle üle, kas hakata kiirkorras põhiseadust muutma, et võtta hääleõigus Vene ja Valgevene kodanikelt ning määramata kodakondsusega inimestelt?

Kõigepealt, kui tekib poliitiline otsustus riigikogu tasandil, et hääleõigus Vene ja Valgevene kodanikelt tuleb ära võtta, siis minu sügava veendumuse kohaselt ainus juriidiliselt korrektne viis seda teha on põhiseaduse muutmise kaudu.

Need kaalutlused, et seda küsimust saaks kuidagi lahendada ka lihtseaduse vastuvõtmisega ilma põhiseadust muutmata, on minu arvates ebasobivad, isegi ebasoovitatavad. Sel juhul me tegelikult suurel määral ikkagi devalveeriksime põhiseaduses kirja pandud väga selget sätet ja väga selget mõtet, mis on olemas paragrahvis 156 ja mis tõepoolest annab kohalikel valimistel valimisõiguse alalistele elanikele.

Mismoodi teie meelest saaks põhiseadust muuta nii, et Eesti suhtes vaenulikult meelestatud või potentsiaalselt mõjutatavad inimesed ei saaks valida järgmistel kohalikel valimistel?

Põhiseaduse muutmise jaoks on ju 15. peatükis olemas kolm moodust: rahvahääletus, kahe järjestikuse riigikogu koosseisu poolt ja ühe riigikogu koosseisu poolt kiireloomulisena. Iseenesest kõik need kolm võimalust sobivad ka selle küsimuse lahendamiseks. Omaette probleem on see, et millise viisiga on võimalik seda lahendada piisavalt kiiresti.

Kõige lihtsam on lahti võtta põhiseaduse kommentaarid, kus on mustvalgel kirjas, et kõige kiirem protsess kiireloomulise põhiseaduse muutmise puhul on seitsmekuuline periood. Aga kindlasti tuleb juurde lisada, et see seitse kuud on tehtav ja rakendatav siis, kui kõik need poliitilised jõud, kes seda muudatust toetavad, ka tegelikult ja päriselt hakkavad ühte jalga astuma. Vastasel korral matemaatika, mis paberi peal toimib, ei pruugi praktikas realiseeruda. Nii et ikkagi poliitiline tahe on see, mis määrab, kas põhiseaduse muutmise kaudu on võimalik seda valimisõiguse küsimust enne 2025. aasta oktoobrit lahendada või mitte.

Ehk siis põhimõtteliselt, kui saadakse novembrikuu jooksul esimene lugemine tehtud, siis poliitikud võiksid olla omadega mäel?

No poliitikud võivad olla omadega mäel siis, kui ka kõik järgmised lugemised saavad vastavalt põhiseaduses ette nähtud tähtaegadele tehtud. Ehk esimese ja teise lugemise vahe peab olema vähemalt kolm kuud, teise ja kolmanda lugemise vahe vähemalt üks kuu ning pärast seda, kui see eelnõu on vastu võetud ja välja kuulutatud, siis omakorda on veel kolm kuud ette nähtud jõustumise perioodiks. See on teadlikult valitud selleks, et põhiseaduse muutmine ei oleks kergelt ette võetav põhiseaduse näppimise aktsioon.

Põhiseadus on midagi sellist, mis on väga fundamentaalne, ta on meie õigusriikluse alus. See tähendab, et kui põhiseadust muudetakse, peab kõikidele inimestele, kes siin elavad, jääma võimalus uue muudetud põhiseadusliku korra elemendiga harjuda ja teada saada ka piisavalt vara ette, et midagi väga olulist on muutunud. Nii et selles mõttes see seitse kuud on midagi sellist, mida ei ole võimalik kuidagi ümber rehkendada. Sellega peavad poliitikud lihtsalt hakkama saama, kui nad soovivad seda tõepoolest teha.

Kuidas oleks põhiseaduses korrektne see punkt ümber sõnastada, et me ei teeks liiga kõikidele kolmandate riikide kodanikele, kes Eestis elavad, aga samas saaksime lahendatud selle mure, mis praegu on kerkinud?

See on tegelikult nii poliitiliselt kui ka õiguslikult väga keeruline küsimus. Esiteks, kui me räägime poliitiliselt, siis ma soovitan ikkagi poliitikutel natukene ümber mõtestada viimastel aastatel käest läinud mõtlemise ja ütlemise vahekord. Ehk kõigepealt on vaja mõtelda ja siis ütelda, mitte vastupidi. Ja mõtlemist nendes küsimustes oleks väga paslik alustada põhiseaduse preambuli lugemisest. Põhiseaduse preambul on üks lõpmatult rikas riigiõiguslike retseptide kogumik. Seal on väga selgelt kirjas, et seda riiki tuleb hoida ja arendada selliselt, et see oleks tagatiseks välisele ja sisemisele rahule ning pandiks tulevastele põlvedele. Ainukene pädev kogu selleks on riigikogu, kes peab otsustama, kas valimisõiguse äravõtmine Venemaa, Valgevene kodanikelt on midagi sellist, mis sisemist ja välimist rahu Eestile parandab või äkki hoopis kahjustab. Mina ei oska seda öelda. Kui aga see otsustus on tehtud, et valimisõigus Valgevene ja Venemaa kodanikelt ära võtta, siis on väga selge retseptiraamat põhiseaduses jällegi olemas: selleks tuleb muuta paragrahvi 156 lõige kaks.

Nüüd kui ma mõtlen selle peale, mil viisil seda muuta, siis ma julgeksin soovitada riigikogu poliitikutele rakendada sarnast meetodit, nagu kasutas Põhiseaduse Assamblee. Ehk kui poliitiline valik on olemas, siis kutsutakse appi asjakohased riigiõiguse eksperdid, kes aitaksid poliitilist tahet vormida õiguslikult õigesse vormi.

Mu isiklik seisukoht on, et kui juba selline lahendus teha, siis teha see selge ja ühemõtteline. See tähendab, et kohalikel valimistel osaleksid Eesti riigi kodanikud ja Euroopa Liidu kodanikud ja punkt. Miks ma nii julgen arvata? Ühe riigikogu menetluses oleva eelnõu järgi peaks hakkama tulevikus toimuma välisriikidega sõlmitavate lepingute alusel välisriikide kodanikele valimisõiguse andmine. See tundub tänases poliitilises ja geopoliitilises olukorras lihtne ja tore lahendus, aga geopoliitilistel olukordadel on omadus muutuda. Võib juhtuda niimoodi, et me sõlmime täna mingisuguse riigiga, kellega me oleme sõbralikes suhetes, lepingu valimisõiguse andmiseks kohalikel valimistel, kuid miskipärast tulevikus midagi muutub. Sel juhul peaks hakkama Eesti riik näiteks taolist lepingut võib-olla hoopis tühistama ja siis võib ainult ette kujutada, millised uued poliitilised väga keerulised olukorrad tekivad Eesti riigi jaoks nii rahvusvaheliselt kui ka siseriiklikult.

Mis te arvate sellest mõttest, mille on sotsiaaldemokraadid välja käinud, et välismaalastel tuleks enne valimisi kinnitada, et nad jagavad Eesti väärtusi ja mõistavad hukka Venemaa agressiooni?

Selles küsimuses ma ikkagi ühinen kriitikute kooriga. Esiteks, see viitab meelsuskontrollile või vähemasti meelsusdemonstratsioonile, mis õigusriiklike põhimõtetega minu arusaamist mööda kokku ei käi. Teiseks, deklaratsiooni puhul võib ju karta seda, et just need, kes Eesti riigi suhtes on vaenulikul positsioonil, suurima hea meelega täidavad sellise deklaratsiooni ära. Tegemist võib olla küll erakonnapoliitiliselt nutika mõttega, kuid ma arvan, et õiguslik sisukus on sellel mõttel ikkagi väga tagasihoidlik.

Kiirkorras põhiseaduse muutmise puhul on öeldud, et selle üle otsustamiseks on vaja riigikogu neljaviiendikulist häälteenamust. Mida see täpselt tähendab?

Ma pean tunnistama, et ma ootasin seda küsimust. Väga sageli on meedias levinud selline arusaam, et neljaviiendikuline häälteenamus on neli viiendikku riigikogu koosseisust ehk 81 häält. Põhiseaduse paragrahvis 166 midagi sellist kirjas ei ole. Seal on kirjas neljaviiendikuline häälteenamus. Põhiseaduse rakendamise seadus omakorda täpsustab ja defineerib, mis on neljaviiendikuline häälteenamus – see on neli korda rohkem poolthääli võrreldes vastuhäältega. Nii et kõikidele juristidele ja poliitikutele siinkohal head matemaatika harrastamist, mis siis tegelikult see number konkreetsel juhtumil on. Täiesti selge on aga see, et vastuvõtmiseks on vaja kaks kolmandikku riigikogu koosseisust ja see on 68 häält.

Seega selleks, et Riigikogu jõuaks kokkuleppele muuta põhiseadust kiirkorras, võib sisuliselt kohal olla viis riigikogu liiget, kellest neli hääletab poolt, üks on vastu ja asi on otsustatud.

See oleks küll nüüd äärmuslik variant, kui meie valitud saadikud käituksid nii ebaprofessionaalselt, et põhiseaduse muutmise küsimuses ei tule nad välja ja lasevad mingisugusel imelisel matemaatilisel trikil otsustada olulisi Eesti riigi toimimist mõjutavaid küsimusi. Ma siiralt loodan, et meie riigikogu poliitikud on selles mõttes professionaalsed, nad on saanud ikkagi mandaadi, täidavad oma kohustust ja tulevad väljendavad oma seisukohta kas nii- või teistpidi antud muudatuse suhtes.

Kui nüüd vaadata tervikuna põhiseaduse ümber käivat arutelu. Kas see, kuidas neid küsimusi lahendatakse, on kooskõlas selle mõttega, mida põhiseaduse koostajad silmas pidasid?

Sellel, kuidas toimub diskussioon põhiseaduse muutmise ümber, ei ole mitte mingisugust vastuolu põhiseaduse ei mõtte ega sättega ja loomulikult ei saa see ka kuidagi olla vastuolus sellega, mida mõeldi Põhiseaduse Assamblee ajal. Kui Põhiseaduse Assamblee oleks tõepoolest mõelnud, et Eesti Vabariigi põhiseadus on muutmatu, siis sel juhul ju põhiseaduses 15. peatükki üldse ei olekski.

Olgu märgitud, et põhiseaduse muutmine on Eestis tõepoolest päris keerukas. See keerukas mehhanism projekteeriti ühtlasi selleks, et põhiseadusel oleks piisav enesekaitsevõimekus. See tähendab seda, et põhiseadus oleks muudetav, kuid mitte liiga kergesti, sest põhiseaduse üks väga oluline funktsioon on ühiskonnaelu stabiilsuse tagamine. Ja stabiilsuse tagamiseks peab põhiseadus ise olema stabiilne.

Tõsi, põhiseaduse muutmine kiireloomulisena oli Põhiseaduse Assamblee ajal üsnagi innovatiivne mehhanism. Välisekspertide käest me saime selles küsimuses päris tugevalt kriitikat. Aga ma arvan, et kui poliitiline tahe muudatuseks on olemas, siis see ju tegelikult näitab seda, et selline kiireloomulise muutmise võimalikkus põhiseaduses on põhjendatud.

1992. aasta põhiseadust on seni muudetud viiel korral. Mis neil kordadel on argumendid olnud?

Need on olnud ju üsnagi erinevad muudatused. Preambulit täiendati sättega eesti keele kaitseks ja tõtt-öelda on natukene isegi imelik, et Põhiseaduse Assamblee päevadel me selle sätte sissekirjutamise peale ei tulnud. Nii et au riigikogule, kes selle mõnes mõttes võla eesti rahva ees likvideeris. Selle lisamine põhiseadusele oli lihtne, sest tegemist oli sättega, mille vastu minu arvates on üliraske kui mitte võimatu olla.

Järgmised muudatused on olnud reeglina õigusi juurde andvad. Sedasama kohalikku omavalitsust reguleerivad paragrahvi 156 on ju kaks korda muudetud. Ühel korral siis, kui pikendati volikogude tähtaega kolmelt aastalt neljale, ja teine kord, kui vähendati valimisiga 18-lt 16-le. Ja ka mõned muudatused, mis tehti seoses riigikaitsega, need olid eeskätt suunatud paremale korrastatusele. Nii et need muudatused, mis siiamaale on tehtud, on olnud suhteliselt lihtsalt teostatavad.

Kuidas jõuti selleni, et põhiseadusesse sai valimisküsimus niimoodi kirja, et mittekodanikele jäi hääleõigus?

See oli loomulikult teema, mida arutati põhjalikult. Ma julgen nüüd öelda, et see oli selgelt teadlik valik. Olgu märgitud, et selles eelnõus, mis võeti Põhiseaduse Assamblee aluseks, oli alguses valimisõigus veel märksa laiem. Lisaks alalisele elanikule oli valimisõigus välja pakutud seal ka kohaliku omavalitsuse territooriumil töötavale inimesele. Assamblee arutluste käigus jõuti järeldusele, et selline elektoraadi määratlemine oleks liiga lai ja ka väga raskesti järgitav ja jälgitav. Nii et Assamblee jõudis välja sellise seisukohani, mis praegu on põhiseaduse kirjas. Ma ise ka toetasin sel ajal väga selgelt seda seisukohta. Tollal oli väga tähtis, et just Nõukogude Liidust vabanenuna oleksid kohaliku elu küsimustes hääleõiguslikud kõik need inimesed, kes kohaliku omavalitsuse territooriumil alaliselt elavad. Ka kohalikult tasandil oli vaja poliitika hoida esinduskogudes, mitte tänavatel.

Teine oluline põhimõte on see, et meie põhiseaduses ei ole kohalik omavalitsus riigivõimu teostamise instrument. Ehk põhiseadus võttis kohaliku omavalitsuse puhul omaks nõndanimetatud kogukondliku põhimõtte. Kui kohalik omavalitsus teostab mingisuguseid riigivõimu funktsioone, siis ainult sel juhul, kui riik miskil põhjusel on neid funktsioone delegeerinud. Ja kuna kohalik omavalitsus ei ole riigiorgan, siis see oli ka üks argument, miks peeti võimalikuks ja isegi vajalikuks mittekodanikest alalistele elanikele hääletamisõigus anda. Juhin tähelepanu, et kandideerimisõigust kohalikes omavalitsustes mittekodanikel ei ole.