Avalikkuses on viimastel nädalatel käinud taas emotsionaalne arutelu selle üle, mida teha Eestis püsivalt elavate eelkõige Venemaa ja Valgevene kodanike ning ka kodakondsuseta isikute valimisõigusega.

Põhiseaduse muutmise pooldajate sõnul soovitakse Venemaa ja Valgevene kodanike ning kodakondsuseta isikute valimisõigust piirata eelkõige seetõttu, et nende hoiakud kujutavad ohtu Eesti julgeolekule. 

Juhtumisi tutvus riigikogu riigikaitsekomisjon hiljuti kaitseministeeriumi tellitud iga-aastase avaliku arvamuse uuringuga, mis kaardistab Eesti elanike hoiakuid riigikaitse küsimustes. Riigikaitsekomisjoni arutelude järgselt omakorda palusin uuringu tegijalt, Eesti Uuringukeskuselt lisaanalüüsi selle kohta, kuidas näevad uuringutulemused välja siis, kui käsitleme eraldivõetuna vaid Eesti kodanike antud vastuseid.

Huvi eelkõige Eesti kodanike arvamuse kohta ei olnud mingil määral seotud praegu puhkenud poleemikaga valimisõiguse küsimuses. See oli tingitud komisjoni aseesimehe Leo Kunnase märkusest, et riigikaitsest rääkides räägime ju eelkõige kodanikest. Põhiseaduse kohaselt on vaid kodanikud kohustatud riigikaitsest osa võtma (põhiseaduse §124). Kaitseväeteenistuse seadus sätestab, et kaitseväekohustus on Eesti kodaniku kohustus osaleda riigikaitses. 

Kuna riigikaitse küsimustes näitavad avaliku arvamuse uuringud suuri erinevusi rahvusgruppide hoiakutes, siis võimaldab riigikaitsekomisjonile edastatud aruanne võrrelda kõigi mitte-eestlaste (peamiselt vene rahvusest) ning Eesti kodanikest mitte-eestlaste hoiakuid riigikaitse ja riikliku julgeoleku seisukohast olulistes küsimustes. 

Etteruttavalt: võinuks ju eeldada või vähemalt loota, et nende mitte-eestlaste hoiakud, kellel on Eesti kodakondsus, on sarnasemad eestlaste hoiakutele. Paraku tuleb tõdeda, et see nii ei ole. Tõeline julgeolekulõhe ei jookse kodakondsuse põhiselt. See on selgelt rahvuspõhine. 

Uuringu järgi leiab enamus ehk 89 protsenti eestlastest, et Eesti peaks sõjalise rünnaku korral igal juhul osutama relvastatud vastupanu. Muust rahvusest vastajatest on koguni viiendik relvastatud vastupanu osutamise vastu. Kodanikest mitte-eestlaste seas on relvastatud vastupanu osutamise vastaseid täpselt sama palju. Pole mingit vahet, kas mitte-eestlasel on või ei ole eesti kodakondsust. 

Eestlastest ligi kolm neljandiku on valmis oma võimete ja oskuste kohaselt osalema kaitsetegevuses. Mitte-eestlastest on valmis kaitsetegevusse panustama alla poole vastanutest ja täpselt sama madal on valmisolek kaitsetegevusse panustada ka mitte-eestlastest kodanike seas. Teisisõnu, mitte-eestlaste seas on valmisolek oma kodumaa eest võidelda igal juhul madal, passi värv ei muuda midagi.

Eestlastest osaleks sõjalise kallaletungi korral sõjalises vastutegevuses 41 protsenti vastanutest, võrreldav näitaja mitte-eestlastest kodanike seas on kaks korda madalam. Neid, kes püüaks riigist lahkuda, oleks mitte-eestlastest kodanike seas kaks korda rohkem kui eestlaste seas.

Eestlastest kolm-viiendikku usuvad, et Eestit on võimalik kuni liitlaste täiendava abi saabumiseni kaitsta. Mitte-eestlastest usub seda vaid iga kolmas ja pole vahet, kas arvestame kõigi mitte-eestlaste arvamust või vaid kodanike.

Eestlastest pooled usuvad, et kaitsekulutusi tuleks tõsta ja kolmandik pooldab kaitsekulutuste säilitamist praegusel tasemel. Mitte-eestlastest soovivad üle pooled kaitsekulutuste vähendamist, kusjuures kodanikest mitte-eestlaste seas on kaitsekulude vähendamise pooldajaid isegi rohkem kui mitte-eestlaste seas üldiselt. 

Eestlastest 94 protsenti pooldab Eesti kuulumist NATO-sse, vaid neli protsenti on vastu. Muust rahvusest vastajatest kolmandik on NATO liikmelisuse vastased, kuuendik ei tea, mida sellest arvata. Kusjuures taas pole vahet, kas inimesel on kodakondsus või mitte.

Vaid neli protsenti eestlastest – ühesõnaga tühine vähemus – arvab, et NATO-lt pole sõjalise ohu korral abi loota. Kuid koguni veerand mitte-eestlastest on seisukohal, et NATO liitlased meile appi ei tule, mis on mõistagi olnud aastakümneid üks Kremli propaganda põhipostulaate. 

Milliseid järeldusi saab ülaltoodust teha? 

Kui räägime avalikust arvamusest riigikaitsega seotud küsimustes, siis paraku peame tõdema, et kodakondsus ei ole siin määrava tähtsusega. Hoopis rahvus on määrava tähtsusega.

Eesti julgeolekupoliitika nurgakiviks on ühemõtteline valmisolek osutada iseseisvat vastupanu ning teisalt tugevad liitlassuhted. Valdav enamus eestlasi jagab neid väärtusi, arvestatav osa mitte-eestlastest paraku ei jaga.

Kes soovib, võib nendest andmetest välja lugeda kinnituse, et valimisõiguse äravõtmine on õige samm. Eelmiste kohalike valimistega võrreldes väheneks valimistel osalenud inimeste arv selle otsuse tulemusel enam kui 50 000 peamiselt vene emakeelega valija arvelt, kelle hoiakud riigikaitse küsimuses on tõesti väga olulises osas erinevad Eesti julgeolekupoliitika aluspõhimõtetest.

Kes soovib võib nendest andmetest välja lugeda täpselt vastupidist, et mittekodanike valimisõigusega tegeledes adresseerime valet probleemi, sest ka kodanike seas on palju neid inimesi, kes Eesti väärtusi ei jaga. Järelikult tuleb hoopis panustada sellele, et tuua kõik Eesti inimesed ühte väärtusruumi. Ja sellele ei aita suure osa inimeste sisepoliitikast täielikult kõrvale tõrjumine kaasa. Vastupidi, see võib nende kapseldumist ja vastuvõtlikkust Venemaa narratiividele suurendada.

Sõltumata sellest, kas valimisõigus jääb või see tühistatakse, peame mõistma, et paraku on rahvuspõhine lõhe julgeolekuküsimustes väga tõsine probleem ja sellega tuleb igal juhul tegeleda.

Õnneks on mitmeid olulisi samme juba tehtud, eestikeelse riigikaitseõppe viimine kõigisse koolidesse on üks neist. Riigikaitsekomisjon on süvenenud ka riigi strateegilise kommunikatsiooni alase valmisoleku tagamise küsimustesse. Kuid teisalt peame tõdema, et püsiv lõhe eestlaste ja mitte-eestlaste hoiakutes näitab ka seda, et senised pingutused ei ole olnud piisavad.

Olenemata sellest, millisel viisil laheneb valimisõiguse küsimus, peame tõsiselt mõtlema, kuidas tuua Eestis elavad vene rahvusest inimesed julgeolekuküsimustes meiega samasse väärtusruumi.