Ajal, mil poliitikud vaidlevad üha intensiivsemalt Venemaa kodanikelt valimisõiguse äravõtmise teemal, on riigikogus menetluses teinegi valimisõigust puudutav eelnõu. Nimelt algatasid 45 riigikogu koalitsioonisaadikut eelnõu Euroopa Parlamendi valimisõiguse laiendamiseks ka 16- ja 17-aastastele noortele ning kandideerimise eapiiri langetamiseks 21 eluaastalt 18 eluaastale.

Eestis on alates taasiseseisvumisest olnud üldise valimisõiguse eapiir kõigil valimistel 18 eluaastat, ent alates 2016. aastast on ka 16- ning 17-aastastel olnud õigus kohalikel valimistel hääletada.

Eelnõu aktiivsemad eestkõnelejad on olnud eeskätt nooremad riigikogu liikmed, kes ka eurovalimistel kandideerisid. Ent valimisea jätkuvat langetamist toetab ka Eesti Noorteühenduste Liit, organisatsioon, mis tegeleb noori puudutava huvikaitsega.

Iseenesest kuulub ju valimisea langetamine selliste toredate muudatuste hulka, millel mingeid märkimisväärseid negatiivseid mõjusid olla ei tohiks ning põhiliseks riskiks on, et kehva ettevalmistuse korral jäävad lihtsalt positiivsed efektid avaldumata.

Milleks siis valimisea langetamine hea on? Näiteks on mitmel pool täheldatud, et hääleõiguse andmine kooliealistele tõstab noorte valimisaktiivsust. Ka Eestis ilmnes, et 16- ja 17-aastaste valimisaktiivsus kohalikel valimistel oli kõrgem kui näiteks 18-24-aastastel.

Alaealiste esmavalijate puhul on kõrgem tõenäosus, et neid ümbritsev sotsiaalne keskkond toetab poliitikateemadel kaasa mõtlemist ning valimiskastide juurde jõudmist, sest valimisteemadel arutletakse kooliprogrammi raames, koolid korraldavad valimiste eel valimisdebatte, või leitakse tee valimisjaoskonda vanemate käekõrval. Valimisjaoskonnadki asuvad suurelt jaolt koolides. Ning kui hea valimistava rakendamine jätkub, siis võib loota, et koolikeskkonda ei väärkasutata kampaania tegemiseks.

Teatud mõttes aitab valimisea langetamine tasakaalustada ka elanikkonna vananemist. Eesti Noorteühenduste Liidu andmetel on Eestis iga 18–26-aastase valija kohta 1,42 pensioniealist valijat. Kui valimisiga langeb 16 eluaastale, on see suhe 1,22. Niisiis võiks valimisea langetamine aidata esile tõsta noorte jaoks olulisi teemasid. Ja lõppude lõpuks peavad ju noored täiskasvanutest kauemgi tänaste otsuste mõjudega elama.

Ka ajuteadus viitab, et piir 18 eluaasta peal on üsna arbitraarne, sest inimese otsmikusagar, mis vastutab analüütilise mõtlemise eest, areneb mõnel kuni 25. eluaastani.

Muidugi leidub ka kriitikuid. Näiteks paljudele õigusteadlastele ei meeldi see, kui valimisõigus lahutatakse teovõimelisuse east, mis on Eesti Vabariigis jätkuvalt 18. Ehk siis valida võid, aga pangakaardile pead pangakontorisse ikka koos vanemaga järele minema.

Mõnevõrra on kriitikat saanud segadus, mis paigutise õiguste laiendamisega tekib. Näiteks Saksamaal erineb paljudes liidumaades kohalikul ja liidumaa tasandil valimise vanus ning see on tekitanud omajagu segadust ja ka pahameelt noortes valijates.

Samamoodi võib ju küsida ka Eesti kontekstis, miks peavad noored just kohalikel ja Euroopa Parlamendi valimistel valida saama, aga mitte näiteks riigikogu valimistel. Jah, eurovalimiste eapiiri on lihtsam muuta, sest selleks pole vaja muuta põhiseadust, aga see sarnaneb rohkem mugavuslahenduse kui sisulise argumendiga.

Riigi tasandi poliitikat on mitmeti lihtsam jälgida, kuna neid teemasid kajastatakse ajakirjanduses oluliselt põhjalikumalt kui näiteks europarlamendis toimuvat, ning sel tasandil otsustatakse vast rohkemgi noorte jaoks olulisi küsimusi, ehkki ka Euroopa Liidul on oma noortestrateegia ning mitmed programmid.

Minu meelest on aga olulisim küsimus hoopis selles, mis toimub kooliseinte vahel. Kui koolide õppekava ja huvitegevused ei jõua valimisea langetusele järele, siis on meil tegu reformiga ilma märgatava mõjuta.

Kui vaadata üldhariduskoolide õppekavade ülesehituse loogikat, oli valimisea langetamise alustamine kohalikult tasandilt igati loogiline samm. Ka ühiskonnaõpetus järgib nii-öelda kontsentrilist mudelit, kus alustatakse õpilase isiklikust kogemusest kodust, sõpradest ja koduümbrusest, seejärel liigub fookus laiemalt linna või valla tasandile, sealt edasi üleriigilisele ning lõpuks Euroopa ja maailmapoliitika tasandile.

Niisiis on Euroopa Liidu institutsioonid ja europarlamendi valimised teema, mida põhjalikumalt käsitletakse alles gümnaasiumiastmes nii kohustuslikus ühiskonnaõpetuses kui ka mõnedes koolides pakutavas Euroopa Liidu valikkursusel. Selleks, et kool eurovalimistel osalemist paremini toetada saaks, tuleks leida aega, vahendeid ja metoodilisi materjale. Või tuleks lausa kogu õppekava struktuur ümber kohandada.

Kohalike valimiste valimisea langetamisele eelnes aastaid üleriigilist varivalimiste programm. Enne, kui noored päris valimiskastide juurde jõudsid, toimusid lausa neljad varivalimised. Nii oleks mõistlik läheneda ka eurovalimistele.

Euroopa Liidu Maja juures tegutseb juba Euroopa Elamuskeskus, kus toimub seminare ja töötube ja kuhu kooliga ekskursioonile saab tulla. Samuti saab taotleda kodanikuhariduse edendamiseks erinevaid eurotoetusi. Ehk siis võimalusi kõige võimekamatele jagub, ent üleriigilise katvusega tegevusi on vähevõitu.

Seega on risk taastoota täiskasvanud elanikkonnaski esindatud trendi, kus oma europarlamendi valimisõigust kasutavad ennekõike kõrgemalt haritud ja linnapiirkondade elanikud. Ka viimatine rahvusvaheline kodanikuhariduse uuring ICCS näitab, et Eesti laste kodanikuhariduse tase on keskmisest suuremas sõltuvuses vanemate haridustasemest. Niisiis jõuaks valima tõenäoliselt kõrgelt haritud vanemate Tartu või Tallinna eliitkooli õppur.

Selleks, et saavutada positiivset osalusefekti, ei piisa vaid seadusemuudatusest, vaja on nii raha kui ka aega metoodiliste materjalide ja haridusprojektide jaoks. Vastasel juhul süvendame Eesti hariduslõhet veelgi.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.