Valitsusliit on kokku leppinud nägemuses põhiseaduse muutmise kohta. Seejärel tullakse sellele toetust küsima ka opositsiooni käest. Müügiargument on koalitsioonipoliitikuil lihtne: parem pool muna kui tühi koor.

Oktoobri lõpus esitasid 28 riigikogu liiget, nende seas kaks Eesti 200 fraktsiooni esindajat, parlamendile põhiseaduse muutmise eelnõu, millega saaks püsiva lahenduse agressorriikide kodanike ja määratlemata kodakondsuseta isikute hääleõiguse küsimus Eesti kohalike omavalitsuste volikogude valimisel.

Täpsemalt sätestaks see eelnõu, et hääleõigust omavad Eesti kodanikud ning nende riikide kodanikud, kellega on sõlmitud riigikogu poolt ratifitseeritud välisleping. Sellega oleks juba kaetud Euroopa Liidu liikmesriigid ja tulevikus võiks läbi kahepoolsete lepingutega parandada Eesti kodanike õigusi teistes maailma demokraatiates.

Just jaatav põhiseaduse muutmine ehk täpne sõnastamine, kes saavad Eestis valida, leidis enamuse toe ka riigikogu põhiseaduskomisjoni istungil.

Kuna koalitsioonierakondade jaoks on poliitiliselt ebameeldiv toetada opositsiooni algatust, lubas põhiseaduskomisjoni esimees Henrik Johannes Terras välja tulla oma eelnõuga, mis sätestaks, et lisaks Eesti kodanikele saavad valida näiteks Euroopa Liidu, NATO ja Euroopa majanduspiirkonna liikmesriikide kodanikud, lisaks eelmainitud kahepoolsed riikidevahelised kokkulepped. Tegu on küll keerulisema lähenemisega, kuid see lahendanuks siiski probleemi.

Nüüd on sotsiaaldemokraatide survel lisandunud koalitsiooni ettepanekusse veel üks grupp inimesi, kellele tahetakse põhiseadusesse kirjutatuna anda püsiv õigus osaleda Eesti kohaliku elu kujundamisel: kodakondsuseta isikud.

Me oleme harjunud Eestis taolisi inimesi nimetama nende isikutunnuse alusel "hallideks passideks" ja nende sekka lugema üksnes inimesi, kes jäid pärast okupatsiooni lõppu Eestisse ja ei vaevunud läbima kodakondsuse saamise protsessi, kes viitsimatusest, keelenõude tõttu või kes soovis lihtsamalt käia Venemaal.

Tegelikkuses on aga määratlemata kodakondsusega isikute ring laiem ning puudutab väga teravalt ka praegust tormilist geopoliitilist olukorda, näiteks lähevad sinna alla ka palestiinlased, sest Eesti ei ole Palestiina riiki ametlikult tunnustanud.

Sotsiaaldemokraatide läbi surutud kompromissettepanek on minu hinnangul väga halb. Kehtivas põhiseaduse tekstis mainitakse kodakondsuseta isikuid seitsmel korral, sealjuures alati võrdväärsena "Eestis viibivate välisriigi kodanikega", mis puudutab nende õigusi või kohustusi. Kodakondsuseta isikute valimisõiguse põlistamine – jäädes realistiks: kui see korra juba põhiseadusesse kirjutatakse, siis seda enam muutma ei hakata – on väga halb, et mitte öelda ohtlik pretsedent, sest selle ebaproportsionaalse põhiseaduse muudatusega võrdsustatakse nad Euroopa Liidu ja teiste meie liitlaste kodanikega.

Teisipäeval sedastas kavatsuse ETV eetris Eduard Odinets: "Niimoodi pannaksegi kirja, et määratlemata kodakondsusega isikutel säilib hääletamise õigus, sest neid ei saa siduda ühegi riigiga. Nad ei ole ühegi maailma riigi kodanikud, nad on Eesti ja Euroopa Liidu püsielanikud ja nendel see õigus peaks säilima. Neid ei saa mitte milleski süüdistada, mitte ühegi riigi tegevuses."

See argument on iseenesest on juba vildakas. Statistikaameti andmetel moodustasid määratlemata kodakondsusega isikud Eesti elanikkonnast 2024. aasta alul 4,5 protsenti ehk neid oli üle 62 000 inimese. Ülekaalukas enamus neist on eelmainitud isikud, kes jäid Eestisse elama pärast okupatsiooni lõppu ja ei vaevunud läbima kodakondsuse hankimise protsessi.

Riigikantselei tellitav regulaarne avaliku seire uuring näitas selgelt, et nende inimeste maailmavaade on selgelt kaldu Moskva poole. Kui Eestis elavatest Venemaa kodanikest keeldus Venemaa sõjategevust Ukrainas hukka mõistmast 38 protsenti vastanuist – mis on juba iseenesest suur arv –, siis kodakondsuseta isikuist oli see 52 protsenti.

Rõhutan siiski, et kuigi need protsendid võivad olla orientiiriks, siis valimisõigust ei saa siiski anda mitte ebamäärase "meelsuse" alusel, vaid vastavalt inimeste õiguslikule staatusele, nagu on kohane õigusriigile.

Mulle valmistab laiemalt muret see, et Eesti on muutunud riigiks, kus "õigus" on muutunud asjaks iseeneses. Tegelikkuses peab õigus olema ikkagi õigluse, julgeoleku ja vabaduse teenistuses, mitte vastupidi.

Ma ütlesin need sõnad hääleõiguse küsimust lahanud põhiseaduskomisjoni istungil loetud nädalad tagasi ning need meenusid mulle lugedes Liia Hänni sõnumit, et põhiseadust pole vaja muuta ja talle kui Põhiseaduse Assamblee liikmele on vastuvõetamatu arusaam, et praegusel kujul ei võimalda põhiseadus kaitsta Eesti sisemist ja välimist rahu.

Meie, poliitikud, aga ka Eesti riik ja avalikkus laiemalt, peame vaatama peeglisse ja tunnistama endale ausalt, et elame ajastul, millelaadset enamik meist pole kunagi varem kogenud. Meie agressiivne ja ettearvamatu idanaaber on algatanud sõja meie regioonis, mille sihiks pole ainult Ukraina, vaid laiemalt kogu demokraatlik maailm. See aeg nõuab otsustuskindlust ning tugevat selgroogu, mitte isiklike poliitiliste huvide riigi omast kõrgemale sättimist.

Põhiseaduse kiireloomuliseks muutmiseks on veel aega, kuigi napilt. Õiguskindluse tagamiseks tuleb esimene lugemine läbida novembri jooksul. Väited, et enam pole võimalik ning inimestele tuleb jätta aega muutustega kohaneda, ei päde, sest alternatiiviks on meie riigi julgeoleku õõnestamine.

Valimisseadusi on ka varasemalt muudetud valimiste aastal. Seda nii põhiseaduse vaatest (1992) kui ka valimisseaduse puhul (1993, 1996). 1996. aastal seati vaid loetud kuud enne valimispäeva kohalikesse volikogudesse kandideerijaile sisse eesti keele oskuse nõue.

Tsiteerin lõpetuseks toonasest riigikogu arutelust Jüri Adamsit: "Iga poliitilise otsuse vastuvõtmiseks on mingi õige aeg ja kui see lastakse mööda minna, siis on poliitilist otsust üha raskem teha. /-/ Kui see praegu mööda lastakse, siis ei ole mitte ainult aastaid kaotatud, vaid on pandud kahtluse alla kogu eelnevate aastate töö."

Kujunenud olukorras tuleks edasi liikuda mõlema eelnõuga, nii juba menetlusse antud põhiseaduse muudatusega ning ka koalitsioonis sündinuga, ja menetlusprotsessi käigus leida võimalusi parlamendis suurima ühisosa leidmiseks.