Jana Toom: valevaaladega Eestit lõhestamas
Väide, et Eestis elavad Venemaa kodanikud on putinistid, on pahatahtlik vale. Pealegi ei saa demokraatlikus riigis ükski seadus inimestele ette kirjutada, millistest poliitilistest vaadetest nad peaksid kinni pidama, et seaduses sätestatud õigusi realiseerida, kirjutab Jana Toom.
Kogu hääleõiguse äravõtmise loos on mitmeid "kandvaid konstruktsioone", mis on küll sisuliselt valed, kuid on avalikkuse teadvusesse nii kindlalt kinnistunud, et võimaldavad mitte ainult teemat vee peal hoida, vaid ka poliitilisi punkte koguda. Vaadakem neid lähemalt.
Esimene vale tees: Vladimir Putini poolt hääletab 94 protsenti Eestis elavatest Venemaa kodanikest. Vale. Putini poolt hääletas 94 protsenti valimistel osalenud Eesti Venemaa kodanikest, mitte kõik siin elavad. 2018. aastal oli selliseid umbes sajast tuhandest 26 300. Milline oli siis Putini tegelik toetus? Kui see oleks teise klassi matemaatikaülesanne, oleks piinlik seda mitte lahendada. Aga ega Eesti poliitika teise klassi tasemeni alati ei küüni.
Enamgi veel. Pärast sõja algust Ukrainas ei langenud mitte ainult Vene presidendi valijate arv Eestis, vaid ka Putini reiting: Venemaa saatkonna 2539 valijast toetas Putinit 75 protsenti.
Jah, Venemaal avati valimisjaoskonnad Eesti elanikele, kuid piirivalve teatas, et töötas neil päevil tavarežiimis ja kui keegi läks Ivangorodi valima, siis oli neid kümneid, mitte tuhandeid. See tähendab, et väide, et meie Venemaa kodanikud on putinistid, on pahatahtlik vale. Pealegi ei saa demokraatlikus riigis ükski seadus inimestele ette kirjutada, millistest poliitilistest vaadetest nad peaksid kinni pidama, et seaduses sätestatud õigusi realiseerida.
Lojaalsust ei mõõdeta passidega
Teine vale tees: kui Putin kuulutab välja mobilisatsiooni, on Eestis elavad sobivas vanuses Venemaa Föderatsiooni meeskodanikud kohustatud sõtta minema. Jama. Selleks, et saada kutse peab Vene kodanik olema võetud sõjalisele arvele, aga välismaal elavaid kodanikke arvele ei võeta. Rääkimata sellest, et keegi ei saa kohustada demokraatlikus riigis nagu Eesti elavat inimest sõtta minema (loodan, et selle vale levitajad ei kaalu siiski võimalust tulla Venemaale appi ja hakata mobilisatsioonist kõrvale hiilijaid vägisi Venemaale saatma).
Kolmas vale tees on, et riigi kodakondsuse omamine kinnitab lojaalsust selle võimudele. Absurd. Riigi võrdsustamine presidendi, riigi ja valitsuse poliitikaga on absoluutselt totalitaarne idee. Lojaalsust ei mõõdeta ega väljendata passidega, mida kinnitab muuhulgas ka pikk Venemaa opositsionääride ja poliitvangide nimekiri.
Neljas vale tees on, et Venemaa ja Valgevene kodanikud, kes valivad kohalike omavalitsuste saadikuid, saavad kaudselt mõjutada Eesti presidendi valimisi, kuna mõnikord valib teda valimiskogu. See, muide, on tõsi, kuid probleem hoopis teine: õigus saada valituks on ainult Eesti kodanikel. Mis tähendab, et tegemist on umbusalduse väljakuulutamisega omaenda kodanikele. Nimelt nendele, kes peavad õigeks, et kohalikul tasemel oleksid esindatud kõigi püsielanikest maksumaksjate huvid.
Poliitiliste punktide jaht
Ja lõpuks viies ning samuti vale tees: mitte kusagil Euroopas ei tohi kolmandate riikide kodanikud valimistel osaleda. See ei puuduta isegi teise klassi matemaatikat, vaid Google'i kasutamise oskust.
Tegelikult on kohalikel valimistel hääleõigus kolmandate riikide kodanikel Belgias, Taanis, Soomes, Iirimaal, Leedus, Luksemburgis, Hollandis, Portugalis, Rootsis, Slovakkias, Sloveenias, Hispaanias ja Ungaris. Veelgi enam, Belgias, Taanis, Soomes, Iirimaal, Luksemburgis, Hollandis, Portugalis, Rootsis, Slovakkias ja Hispaanias (oh õudust!) on neil isegi õigus kandideerida.
Just sellistel nii-öelda valevaaladel põhineb poliitiline konsensus ühele osale riigi elanikkonnast põhiseaduses sätestatud hääleõiguse äravõtmisel. Ma ei hakka siin kordama tsentristide korduvalt kõlanud argumente valimisõiguse äravõtmise vastu, sest meie seisukoht jääb muutumatuks. Lisaks võõrandumisele, ühiskonna lõhenemisele, kasvavale usaldamatusest ja muudele n-ö kõrvalmõjudele on valimisõiguse äravõtmise ideel veel üks unustatud mõõde. Pettusega saab küll teenida poliitilisi punkte, kuid tugevat riiki kindlasti üles ehitada ei saa.
Toimetaja: Kaupo Meiel