Riigi moodustavad territoorium, rahvas ja võim. Territoorium tähendab riigipiire. Rahvas tähendab ennekõike kodanikke. Võim on osa kodanike võime teha ja jõustada seaduseid ning otsuseid sellel territooriumil elava rahva ja selle territooriumi enda suhtes. Ühest riigist teeb demokraatliku riigi see, kui võim sõltub kodanike tahtest. Kui mõni nendest elementidest mureneb, siis mureneb ka riik.

Eestis püsivalt elavate Venemaa ja Valgevene kodanike valimisõigus meie kohalikel valimistel on põhimõttelise tähtsusega küsimus ja puudutab otseselt riigi ühte alustala. Seda olenemata Venemaa kallaletungist Ukrainale. Venemaa on alati olnud Eesti jaoks vaenulik naaber. Ei ole näha, et tulevikus midagi muutuks.

Venemaa kodanike suur hulk Eestis on aastakümnete pikkuse tegemata töö tulemus. Et me tegeleme praegu Vene kodanike valimisõiguse küsimusega Eestis, on suurema probleemi väiksem tulem.

On raske välja mõelda mõnda veenvat argumenti, miks peaksid Venemaa kodanikud saama kohalikel valimistel valida. Eriti rohkem kui 30 aastat pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Rohkem kui 30 aastat pärast seda, kui neil tekkis võimalus oma koduriigi kodanikeks saada, aga nad lõppkokkuvõttes loobusid sellest.

See, et ei ole ilus midagi ära võtta, mis nii pikalt on olemas olnud. Või et me ei tohi nii teha, sest Venemaa saab siis kurjaks. Need argumendid ei puuduta selle teema tuuma. Ja kui me selliste sammude tegemisel või tegemata jätmisel lähtume hirmust Venemaa ees, siis on meie vaenulik naaberriik oma eesmärgid osaliselt juba saavutanud.

Kui hääleõigusele kohalikel valimisel väga kitsalt ja tehniliselt läheneda, siis põhiseadust poleks vaja selleks muuta. Piisaks vaid kohalike omavalitsuste volikogude valimise seaduse muutmisest, sest välismaalastest püsielanike valimisõigus on määratletud just seal.

Kõige olulisem argument põhiseaduse muutmiseks on, et see annab otsusele suurema legitiimsuse. Ning ühtlasi välistab selle, et keegi hiljem saaks väita, et selle õiguse muutmine tavalise seadusemuudatusega oleks põhiseadusega mingil üldisel tasandil vastuolus.

Legitiimsust ja jõudu sellele otsusele lisandub ka protsessist. Praegu minnakse põhiseaduse kiireloomulise muutmise teed. See tähendab muuhulgas seda, et põhiseaduse muutmist peab toetama neli korda rohkem riigikogu liikmeid, kui on sellele vastu. Ning sellise muudatuse vastu võtmiseks on vaja riigikogu koosseisu 2/3 suurust enamust. Valitsus üksinda vastavat otsust langetada seega ei saa, kui opositsioon on sellele otseselt vastu.

Protsessi algatas valitsus, kuid algus ei tõota head. Ei ole sugugi kindel, kas ja millal riigikogu vastava otsuse tegemiseni jõuab. Koalitsiooni ja opositsiooni ülese kokkuleppe saavutamiseks on vaja aega. Praeguse seisuga seda kokkulepet ei ole. Me oleme astunud rongile, mille puhul me ei tea, kas ja millal see oma sihtkohta jõuab.

Sotsiaaldemokraadid Venemaa ja Valgevene kodanikelt valimisõiguse võtmist tegelikult ei toeta. Nad eelistaksid oma ideed eraldi välismaalaste valimisnimekirjast, kuhu ka Venemaa ja Valgevene kodanikud peaksid ennast registreerima. Ja selle käigus kinnitama oma lojaalsust Eesti riigile.

Sellele vaatamata olid sotsid nõus koos teiste valitsuserakondadega alustama protsessi valimisõiguse ära võtmiseks. Jättes siiski ka oma esialgse idee valimisnimekirjadest valitsuse päevakorda. Valitsuse praegune idee sisaldab, et valimisõigus jääks alles ilma ühegi riigi kodakondsuseta inimestele. Ka neid on Eestis kümneid tuhandeid. See aspekt opositsioonile ei sobi.

Ühesõnaga läheb valitsus praegu edasi ideega, mis ei ole kõigi valitsuserakondade esimene eelistus ning millele on opositsioon vastu. See ei tõota kogu protsessile head. Isegi kui alguses saadakse liikuma, siis alati püsib võimalus, et protsess takerdub millalgi hiljem, siis, kui on juba hilja mingit muud varianti kaaluda.

Sellisel juhul lõpetaksime olukorras, kus sotsiaaldemokraatide algne idee välismaalaste valimisnimekirjadest ja lojaalsuskontrollist saab teoks. Selleks pole põhiseadust vaja muuta. Seda saaks teha ilma opositsioonita ning siis poleks enam võimalik seda mitte teha, sest ülejäänud valitsuserakonnad eesotsas Reformierakonnaga jääksid sügavasse häbisse.

Riigi üks kolmest alustalast on ühesõnaga segaduses. Millisel seisukohal on teine ning demokraatlikus mõttes kõige olulisem riigi alustala, kodanikkond? Erinevalt võimust valitseb kodanikkonnas väga suur üksmeel.

Selle aasta kevadel Ühiskonnauuringute instituudi ja Norstati tehtud küsitlus näitas, et 72 protsenti Eesti kodanikest toetab seda, et kolmandate riikide kodanikud ei saaks meie kohalikel valimistel valida, olgu nad Venemaa kodanikud või kes iganes. See on suurem toetus, kui oli Euroopa Liiduga liitumisele. Ka sotsiaaldemokraatide valijatest 62 protsenti toetab valimisõiguse äravõtmise ideed. Ainult Keskerakonna valijad on sellele vastu.

Selliseid põhimõttelisi küsimusi nagu, kuidas suhestuvad omavahel kodakondsus ja riigivõim, peaks demokraatlikus riigis seda otsustama kodanikud ise, kui mitte nemad, siis kes muu.

Riigikogu valdav enamus soovib, et Venemaa kodanikel ei oleks valimisõigust. Eesti kodanike valdav enamus soovib, et Venemaa kodanikel ei oleks valimisõigust. Kui see küsimus läbimõeldult rahvahääletusele panna, siis tõenäosus rahvahääletuse läbikukkumiseks oleks praktiliselt null. Seega ükski poliitik ja ükski erakond, kes päriselt tahab seda muuta, ei tohiks rahvahääletust siin karta, kuna erakorralisi valimisi siit ei terendaks.

Põhiseaduse muutmine rahvahääletusel annaks sellele otsusele ka suurima võimaliku jõu, suurima võimaliku demokraatliku legitiimsuse. Vastava rahvahääletuse algatamiseks on vaja riigikogu koosseisu kolmeviiendikulist häälteenamust. Rahvahääletus saaks toimuda kõige varem kolme kuu möödudes alates selle otsuse vastuvõtmisest. Seda otsust saab teha eelnõu kolmandal lugemisel. Nagu ka otsust kiireloomulise muutmise kohta. Kolmanda lugemiseni me jõuaks aga alles kevadel. Seega aega kõigeks selleks napib.

Kui valitsus aga päriselt soovib, et Venemaa ja Valgevene kodanikud järgmistel kohalikel valimistel valida ei saa, siis ikkagi kõige kindlam ja kõige parem ja demokraatlikult ka kõige õigem lahendus oleks see küsimus panna rahvahääletusele. 

Kas me tegeleme päriselt nende otsuste tegemisega või keerutame lihtsalt tolmu ja tulistame sellega lõppkokkuvõttes iseendale jalga?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.