Eduka majanduspoliitika alus on äriline riskijulgus. Paraku ei ole maailm enam nõnda etteaimatav ja turvaline, kui veel viis aastat tagasi olime harjunud. Aga majanduse alustõed sellest palju ei muutu. Kas see tähendab, et peaksime muret tundma vähese riskijulguse pärast meie majanduses?

Suursaadikuna Ühendkuningriigis kohtun ma sagedasti Briti ettevõtjatega, kellelt uurin nende ootusi ja soove oma valitsusele ja nii Briti kui ka globaalsele majandusele laiemalt. Eesti on ennast maailmas pikalt brändinud riigina, kus tänu meie väiksusele on ligipääs otsustajate juurde lihtsam ja tee nendeni lühem, mistõttu oleme ka kiiremad ja paindlikumad vajalike otsuste tegemisel. Ehk võõrsõnaga öelduna: oleme agiilsed.

Väga paljud edukad riigid, sageli just väikeriigid nagu Iirimaa ja Singapur, suudavad keskenduda maailmas toimuvatele muutustele ja kasutavad kärme ja otsustava reageerimise kaudu maailmas toimuvaid muutusi äärmiselt tulemusrikkalt ära. Hea majanduspoliitika tagab neile riikidele keskmisest kiirema kasvu, viies neid absoluutsesse maailma tippu.

Kiirust ja paindlikkust proovib oma kasuks pöörata ka Ühendkuningriik ning tööpartei, mis pärast 14 aastat pausi juulis valimised võitis. Nüüd said nemad oma šabloonide alusel eelarve kokku lüüa, et anda kodanikele ja ettevõtjatele teada, mis on nende poliitilised valikud järgnevateks aastateks. Eelarve on Briti pikaaegses poliitilises kultuuris üks olulisemaid poliitilise tahte avaldumise vorme.

Väga mahukas dokument nõudis rahandusminister Rachel Reevesil terve tunni ja 14 minutit, et oktoobri lõpus Ühendkuningriigi parlamendi alamkojas valitsuse prioriteetidest vaid lühike kokkuvõte teha.

Maksutõuse on planeeritud järgmisel aastal 40 miljardi naela ulatuses (üle 50 miljardi euro), mis suurendab Ühendkuningriigi maksukoormust ca 1,2 protsendipunkti võrra, viies üldise maksukoormuse üle 36 protsendi SKP-st. Loomulikult on maksukoormus oluline näitaja, kuid oluline on seegi, mida ühiskond vastu saab.

Ühendkuningriigi valitsuse vaieldamatult kõrgeimad prioriteedid on tervishoid ja haridus, kuhu suunati kahe kolmandiku ulatuses täiendavat raha. Aga üldises majanduslikus vaates võib eelarve võtta kokku kolme valitsuse pidevalt korrutatud sõnumiga: invest, invest, invest! Ilma investeeringuteta taristusse, innovatsiooni ja energeetikasse majanduskasvu ei järgne.

Maksutõusudele on turud reageerinud pigem negatiivselt ja investorid on asunud riigi võlakirju müüma, kuid paanikat siiski näha ei ole. Vestlustest ettevõtjatega tuleb selgelt välja soov, et valitsus peaks tegema kiireid, samal ajal mõistlikke otsuseid, sest otsuste kiirus ei tähenda, et neid peaks tegema kogu aeg. Vahepeal on otsuse mittetegemine, riiklik mittesekkumine veelgi parem, eriti mis puudutab regulatsioone.

Ühendkuningriigi ettevõtted näevad, et regulaatorid (riik) ei võimalda firmadel võtta riske, mis on aga innovatsiooni edendamise põhieeldusi. Võimalikuks väljapääsuks on, et sektori arengut ei suuna niivõrd regulaator, kui selge ambitsiooni ja nägemusega teemat kureeriv ministeerium, mille tiibu saab regulaator iseseisva organina piirata. Kuid tugev "teemaomanik" on tihti puudu.

Arengut peab juhtima soov kasvada, mitte riskidest tulenevad võimalikud ohud. Näiteks kuuleb seda palju ka finantssektoris, kuigi City of Londoni kaudu on britid endiselt maailma esirinnas.

Energeetika vallas, eriti roheenergias, oodatakse tulevikku vaatavaid otsuseid. Ettevõtjad soovivad, et valitsus võtaks rohkem riske roheenergia pakkumise kujundamisel, sealhulgas riskide kandmisel, sest paljud tulevikutehnoloogiad vajavad roheenergiat ja palju.

Ilma pakkumiseta ei tule ka nõudlust ehk investeeringuid, mis seda täiendavat energiavõimet kasutama hakkavad. Praegune nõudlus ei saa olla piiriks ja kauged aastate taha antavad lubadused ei ole investeerimisotsusteks piisavad, riske peab võtma ka riik. Energeetikaga sarnane loogika kehtib ka näiteks kliimatehnoloogiate juurutamisel.

Valitsus ei saa makse "peita", eriti mis puudutavad ettevõtlust. Näiteks järgmisel aastal tõstetav maks kapitalile (capital gain tax) lööb Ühendkuningriigi valitsusele tõenäoliselt tugevalt vastu näppe. Kapital on mobiilne, ettevõtjad kolivad mujale.

Ja muidugi talendipoliitika. Brexiti-järgse ühiskonna ootus on vähem immigratsiooni. See on paljud Ühendkuningriigis tegutsevad ettevõtted pannud raskesse olukorda, sest ilma hea talendipoliitikata on raske kasvada ja illegaalse immigratsiooni piiramine ei võrdu hea talendipoliitikaga.

Need ettevõtjate soovid ei tule ka meile Eestis kuidagi uutena. Vastupidi, see näitab, et konkurents hea ärikliima pärast on globaalne ja ei ole tegelikult suurt vahet, kas oled suur või väike või millises maailma sopis sa asetsed. Globaalmajanduses on enamik riike väikesed.

Mis aga kõige olulisem, ettevõtjad arvavad tihti, et valitsused ei võta neid tõsiselt ega saa aru nende tähtsusest iga riigi ühiskonna ja majanduse arengus. Varasemalt tööpostilt meenub, kuidas jõudsime tollaste turuosalistega nii avalikust- kui ka erasektorist üsna kiirelt ühise arusaamani välismaise riskikapitali meelitamisel Eestisse, et meie vajame neid rohkem, kui nemad vajavad meid. Ja sellest tulenesid meie otsused regulatsioonide, seaduste jm muutmisel.

Tundub, et sellise mõttemalli, et hea tuleviku nimel peab pingutama rohkem kui konkurendid, juurutamine majanduspoliitikas laiemalt tagab edu. Eriti väiksele ja agiilsele riigile nagu Eesti. Meie vajame neid rohkem, kui nemad meid.

Kuigi oleme hakanud ehk ise kahtlema valitud poliitikates (nagu näiteks rohepoliitika) ja riigid soovivad rohkem käsijuhtida ning ülepiirilised investeeringud on pigem hangunud, siis tahe ja raha pole maailmast kadunud ja nende aktiivne hõlmamine ning paindlik rakendamine oleks nii Eesti kui meie heade partnerite brittide suur võimalus. Just praegusel ajahetkel.