Eelmise nädala uudised tõid meile infot selle kohta, kuidas majandusel on läinud kolmandas kvartalis. Pilt ei olnud roosiline, majanduslangus kestab. Sarnaselt Eestiga on tegelikult kõik Euroopa Liidu liikmesriigid avaldanud kolmanda kvartali tulemused, seega annab see võimaluse Eesti olukorda võrrelda teiste saatusekaaslastega.

Ei hakka pilti väga laiaks tõmbama, vaatame Eestit võrdluses Läti ja Leeduga. Üldine pilt on arve vaadates järgmine: Eestil läheb kehvasti, Leedul läheb hästi ja Läti on kuskil seal vahepeal.

Kuidas on praegu?

Kui kolmanda kvartali andmeid vaadata, siis kõige kehvema tulemuse aasta lõikes tegi Läti, kus SKP langes aasta võrdluses 1,6 protsenti, Eestis oli langus 0,7 protsenti ning Leedus oli kasv 2,4 protsenti.

Leedu fenomeni on põhjendatud majanduse struktuuri, valitsuse suurema toetuse ning geograafilise asukohaga. Majanduse struktuur tähendab seda, et Leedu tööstus on natuke laiapõhjalisem kui Lätis ja Eestis, lisaks said nad tubli süsti Valgevenest emigreerunud IT-ettevõtjate näol, kes nüüd arendavad oma ettevõtteid Leedus edasi.

Leedu valitsus andis suuremat toetust oma ettevõtjatele nii energiakriisi kui ka koroonakriisi ajal ning Leedu peamised ekspordipartnerid on Kesk-Euroopas, mitte Skandinaavias nagu Lätis ja Eestis. Poolal kui Leedu ühel olulisemal väliskaubanduspartneril läheb samuti hästi.

Kuidas on asjalood, kui majandusse natuke sisse vaadata?

Eesti puhul on selgelt näha, et võtmevaldkonnad nagu tööstus ja ehitus ei ole tõusutrajektoorile veel jõudnud, vähemalt kui vaadata kolmanda kvartali tulemusi. Ehituses toodeti sarnaselt kolmanda kvartaliga ka oktoobris veel miinust. Kaubandus on hakanud vaikselt kosuma, aga korralikust kasvust veel rääkida ei saa.

Täpselt samasugune on olukord Lätis. Lätis töötlev tööstus langes kolmandas kvartalis 2,1 protsenti ja ehitus 6,9 protsenti, suures miinus oli ka transpordisektor (-7,7 protsenti). Väikest langust (-2,7 protsenti) näitas ka IT-valdkond, kaubanduses oli 4,7-protsendiline kasv, 2,1-protsendiline tõus oli ka majutuses ja toitlustuses.

Eestis oli töötleva tööstuse langus suurem, aasta võrdluses 7,1 protsenti, teise kvartaliga võrreldes -14 protsenti. Ehituses olid vastavad näitajad: aasta võrdluses koguni -18,3 protsenti, teise kvartaliga võrreldes -5,2 protsenti. Aasta võrdluses oli kaubandus kergelt plussis, IT-sektori kasv oli 7,3 protsenti, võrreldes teise kvartaliga olid nii kaubanduse (+11 protsenti) kui ka IT-sektori (+22 protsenti) kasvud korralikud.

Leedu puhul näitab tööstuse tugevust ja ekspordivõimekust aastakasv 8,8 protsenti, kui võrdleme 2023 aasta kolmandat kvartalit 2024. aasta kolmanda kvartaliga. Leedu statistikaamet paneb avaliku statistika lehel kaubanduse, transpordi ning majutuse ja toitlustuse kõik ühte näitajasse ning aasta võrdluses see näitaja kasvas kuus protsenti. Ehituses pilt nii roosiline ei ole, aasta võrdluses on langus 6,1 protsenti, samamoodi on kerge langus (-2,7 protsenti) side- ja IT-teenuste valdkonnas.

Kui vaatame SKP seisu aasta algusest, siis Eestis on majandus langenud 2,2 protsenti, Lätis on aasta algusest majandus langenud 1,3 protsenti ning Leedus kasvanud 2,5 protsenti.

Seega võib eeldada, et Eesti langus tuleb 2024. aasta kokkuvõttes 1–1,5 protsenti, Lätis on sisuliselt paigalseis (0–0,5 protsenti majanduskasvu) ning Leedus võib majanduskasv tulla suurusjärgus 2,5 protsenti.

Mida toob uus aasta?

Olulisem on tegelikult see, mis hakkab juhtuma järgmisel aastal. Balti riigid on väikesed avatud majandused, seega tuleb pilk kõigepealt pöörata välismaale.

Euroopa tervikuna vaatab murelikult Ameerika poole, sest Donald Trump on oma retoorikas olnud väga häälekas. Kohe alustuseks lubas ta Mehhiko ja Kanada suhtes kehtestada 25-protsendilised tollimaksud, kui need ei võta midagi ette ebaseadusliku rändega ja narkokaubandusega. Osapooled juba peavad läbirääkimisi ja ilmselt nii drastilist kaubanduse piiramist ei tule.

Samuti on Trump ähvardanud BRICS-i riike sajaprotsendilise tollimaksuga, kui need loovad ühise valuuta ning loobuvad USA dollari kasutamisest. Ühise raha idee on Venemaa eesotsas Vladimir Putiniga välja käinud.

Mis iganes nendest suurtest plaanidest ei saa, ilmselt mingid tariifid tulevad ja vaevalt Euroopa eksportöörid nendest päris puutumata jäävad.

Trump on lubanud ka kogu kliimatemaatikale väiksemat tähelepanu pöörata. Kui Euroopa jääb oma rohepöörde algse ajakava juurde, siis kindlasti vähendab see tulevikus EL-i liikmesriikide konkurentsivõimet. Ühelt poolt suureneb ettevõtete kulu kõikvõimalikule aruandlusele, teiseks on Euroopa sõltuvuses energia impordist, kui fossiilkütustel põhinev energiatootmine kinni keeratakse.

Teine suur murekoht Euroopas on Saksamaa majandus, mis maadleb tõsiste struktuursete probleemidega. Odavale Vene gaasile üles ehitatud majandusmudelid enam ei toimi ja pea igapäevaselt tuleb Saksamaalt uudiseid suurtest koondamistest ja tehaste sulgemisest. Viimased uudised rääkisid autotootjate streigist.

Milliseks kujuneb Saksamaa poliitiline juhtimine, on samuti ebaselge, sest parlamendivalimised toimuvad alles veebruaris ja selle aja jooksul võib veel igasuguseid asju juhtuda. Selge on see, et majanduse seis annab tõuke kõikvõimalike äärmuste populaarsuse kasvule. Oleme seda mitmel pool maailmas juba näinud.

Kui parempopulistlik AfD on tõepoolest järgmine "kuninga tegija", siis võivad igasugused ootamatused juhtuma hakata. Alates tuumaenergia taaselustamisest ja lõpetades piiride täieliku sulgemiseni kolmandatele riikidele. Rääkimata positiivsest suhtumisest Venemaasse kui strateegilisse partnerisse. Vähemalt võib nii nende programmist lugeda.

Kolmandaks me ei tea, kuidas muutub geopoliitiline olukord. Kas rahvusvaheliste jõupingutustega õnnestub Ukraina sõda lõpetada, milliste tagajärgedega? Kuidas ja kas üldse hakkavad liikuma ukraina põgenikud, kas on tulemas mõni uus geopoliitiline kriis, mis võib põhjustada järjekordse põgenike kriisi Euroopas? Palju lahtisi küsimusi.

Mida need arengud tähendavad kolmele Balti riigile? Ees on keerulised ajad. Eesti õnnetus on see, et lisaks väliskeskkonna turbulentsusele pidurdame oma majanduspoliitikaga majanduse taastumist. Läti ja Leedu seda ei tee, vähemalt mitte sellises mastaabis nagu Eesti.

Seega peame olema ettevaatlikud igasuguste ülioptimistlike tulevikuvaadete suhtes. Isegi kui Leedul läheb praegu suhteliselt hästi, siis hakkavad Saksamaa probleemid peagi varjutama nii Leedu kui ka tema lähinaabri Poola majanduslikku edukust. Poola trumpideks on Euroopa mõistes suur sisetarbimine ning oma raha, mis annab võimaluse devalveerimisega manööverdades konjunktuurseid tagasilööke pehmendada.

Teisalt teeb devalveerimine oma rahvast muu maailma suhtes vaesemaks. Leedul neid võimalusi ei ole. Seega ma väga optimistlik järgmise aasta arengute suhtes ei ole. Hea, kui kõigis kolmes Balti riigis positiivseid kasvunumbreid näeme, ikka samas järjekorras: kõige ees Leedu, siis Läti ja Eesti kui sabassörkija. Alati saab ennast lohutada mõttega, et prognoosid on ebatäpsed ja reaalne elu on hoopis midagi muud. Aeg annab arutust.