Pikemas intervjuus "Pealtnägijale" rääkis Kallas muu hulgas, kuidas Naissaare taga toimetav Venemaa varilaevastik on murettekitav, kuidas valmistub Euroopa välisteenistus USA presidendi vahetuseks ja ka sellest, kuidas uus amet tema isiklikku elu hakkab mõjutama.

Kaja Kallas, te astusite peaministri ametist tagasi juulis ja kadusite natukene selliselt avalikult väljalt ära. Ilmselt oli see teadlik valik. Millega te viimased neli kuud tegelenud olete?

Ma olen õppimisega tegelenud väga palju ja ka lihtsalt spordiga ja kõigi selliste asjadega, millega ei ole vahepeal saanud tegeleda.

Kuivõrd see on olnud aeg puhkuseks ja kuivõrd on see aeg olnud ettevalmistuseks selleks, mis nüüd kohe ees ootab?

Eks puhkust on ka olnud, aga eks see ettevalmistus selleks uueks alaks on olnud väga intensiivne, kuivõrd peab kõiki maailma konflikte, kõiki maailma riike, kõiki maailma riikide probleeme tegelikult teadma.

Lisaks ma olen ka lugenud raamatuid veel juurde, et oma teadmistele sügavust anda ja mitte piirduda briifingumaterjalidega. Lisaks on olnud kohtumisi palju, kus siis eksperdid on ka seletanud, mis on need variandid. Teiselt poolt siis ka kohtumised selleks, et panna kokku oma meeskonda. Tõesti, kui see töö siis loodetavasti 1. detsembrist algab, et siis alustada täie auruga kohe.

Kuidas see ettevalmistus ikkagi on käinud, kellega te kohtute, keda veenate? Ma ei tea, räägite kõige radikaalsemate Euroopa Parlamendi liikmetega, et hääletage ikka meie poolt, mitte ainult teie, vaid kogu komisjoni poolt?

Saadikutega on palju kohtumisi ja arvestades seda, et ma olen ju kümme aastat tagasi olnud Euroopa Parlamendi liige, siis ma Euroopa Parlamendis olen ennast üsna koduselt tundnud ja need kohtumised on väga head olnud. Ega ei ole pidanud väga veenma inimesi. Inimesed on siin üldiselt minusse hästi suhtunud.

Aga homme (intervjuu salvestati esmaspäeval - toim.) on see tähtis päev, kui kuulamine Euroopa Parlamendis siis aset leiab. Millised need suurimad hirmud on, mis ees ootavad?

Jah, see on selline suur eksam tegelikult. Sul on küsimused, vist 48 küsimust, siis on teada ju, et teatud valdkondades on ka vaated väga erinevad.

Võtame sellesama Lähis-Ida. Seal on ühed, kes on täiesti ühes äärmuses, teised on täiesti teises äärmuses, et kuidas hoida seda keskteed, milles me kõik oleme kokku leppinud, et ei vihastaks ühte või teist poolt välja, aga suudaks hoida oma joont.

Kas meeskonna komplekteerimisega olete ka jõudnud tegeleda, et lisaks kabinetiülemale Vivian Loonelale on teil ülejäänud tiim ka juba koos?

Meil on head inimesed välja vaadatud. On tõepoolest olnud meeletu tung meie kabinetti. Meil on põhimõtteliselt 13 kohta, aga inimesi on ligi 3000 ja neid CV-sid  tuleb siiamaani kogu aeg.

Kas võib öelda, et ärge enam saatke, praegu on kohad täis?

Ei-ei, ikka võib. Huvitav on vaadata, millised inimesed, millised CV-d ja keda meil on täpselt vaja ja millised kompetentsid need on, mida meil on vaja. See intervjueerimine, inimestega kokkusaamine ja kõik see on loomulikult ka, et siis alustada, kui see kõik lahti läheb.

Eestlased kindlasti küsivad, kas eestlasi ikka sellesse meeskonda saab?

Eestlasi saab, aga see on, jah, piiratud. Meil saab olla kolm eestlast. See on selleks, et oleks ikkagi selline kogu Euroopa meeskond erinevatest riikidest. Aga meil on head kokkupuuted ka teiste volinikega ja loodame, et teised volinikud võtavad eestlasi teistesse kabinettidesse.

See on tõesti võimalus ka Eestit ikkagi suuremaks teha just selleks, et tõsta ka oma inimesi rohkem Euroopa tasandil, et meie jalajälg oleks suurem kui me suuruselt tegelikult oleme.

Kui Euroopa ülemkogu otsuse teie kasuks tegi, siis me kuulsime palju sellest, et see on tunnustus Eestile ja nii edasi, aga mis see põhjus on, miks teie seda tööd tegelikult teha tahate?

Eks kunagi saab sellest rääkida, et alguses ju pidi mind ikka väga palju veenma, et ma sellega nõus oleks.

Päriselt ka?

Ja, ja. See kuidagi ei tundunud mulle selline selline unistuste töö.  

Aga millest te unistasite?

Ma olin Eesti Vabariigi peaminister ja mulle tegelikult see töö meeldis ja ma soovisin seda tööd jätkata, aga tõepoolest, kui sulle ikkagi teised Euroopa riikide peaministrid ütlevad ja teevad seda veenmistööd, et Kaja, sina oleksid selles hea ja me saaksime sinuga Euroopat tugevamaks teha, siis loomulikult sellist pakkumist just iga päev ei tehta. Selle peale peab mõtlema.

Aga tõesti, ka tagasi vaadates, ma olin ikkagi kuni lõpuni kindel, et tuleb mingi mees kuskilt Beneluxi maadest, kes selle koha lõpuks saab, sest alati on nii läinud, aga ei olnudki.

Aga nüüdseks olete selle ameti ikkagi enda jaoks meeldivaks mõelnud?

Ma siin räägin seda nalja, et kui see ülemkogu otsus oli, siis suursaadik Aivo Orav kinkis mulle esimese kõrge välisesindaja Catherine Ashtoni raamatu ja kohe selle alguses ta ütleb niimoodi: "Mult on tihti küsitud, kas mulle meeldis see töö ja vastus on alati eitav." Ma mõtlen, et miks ma seda enne ei lugenud!

Aga ma olen ka temaga kohtunud ja olen kohtunud nii Federica Mogherini kui ka Josep Borrelliga, küsinud neilt. Sest ma mõtlesin, et appi, millega ma nüüd ikkagi nõus olen olnud, kui ta ütleb, et viis aastat mulle absoluutselt see töö ei meeldinud. Aga siis ka Catherine Ashton ütles, et tagasi vaadates ikkagi talle see töö meeldis. Teised ütlesid, et see on kõige huvitavam töö, mida nad on eales teinud ja lugedes siia sisse ja tehes endale neid asju selgeks, suheldes teiste riikide esindajatega, siis tõesti, see on kindlasti töö, mis väga palju õpetab  ja arendab

Te ütlesite küll, milliseid tugevusi teised esile tõid, aga mis teie enda tugevused selles ametis saavad olema? Mis te ise arvate, miks te sobite hästi sellesse positsiooni?

Ma arvan, et seda saab hinnata siis, kui see viis aastat on läbi. Ma arvan, et minu tugevus on see, et ma olen olnud peaminister ehk siis ülemkogu laua taga, ma olen kõigi nende inimestega tuttav, isegi sõber ja mind võetakse seal igal juhul nagu võrdsena. Kindlasti on minu tugevus ka see, et ma tulen väikesest riigist. Kui rääkida kasvõi Aafrika või Ladina-Ameerika riikidega, siis ma tulen riigist, kellel on kogemus oma vabaduse eest võitlemisega, nii nagu ka neil.

Ja tegelikult meil ei ole võib-olla seda tausta, nagu mõnel teisel riigil on ja mina olen siis nii-öelda värske nägu. See annab ka omamoodi võimalusi tegelikult.

Kas on kuulamise eel mingid küsimused, mida te kõige enam ikkagi kardate?

Oh jaa, muidugi. Ikkagi Lähis-Ida on selline miiniväli, sest nagu ma ütlesin, seal on ühed ühes äärmuses ja teised on teises äärmuses.

Aga kus teie olete seal Lähis-Ida küsimustes?

Ma olen seal, kus on kokkulepe. Tegelikult kokkulepe on põhimõtteliselt neljas elemendis. On see, et oleks vaherahu ja pantvangide vabastamine, teiseks, et kõik pooled ikkagi säästaks tsiviilelanikke, kolmandaks, et humanitaarabi jõuaks inimesteni ja neljandaks kahe riigi lahendus, mille nimel tuleb töötada. Kõiki neid elemente saab seal sisustada, aga see on see, millega kõik on nõus.

Aga võtame teemade kaupa. Nädala eest vaatas kogu maailm USA-s toimuvaid valimisi. Ma julgen prognoosida, et teie pidasite pöialt teisele kandidaadile kui Donald Trumpile?

No me töötame, kes iganes valitakse Ameerika presidendiks ja kes valituks osutus. Demokraatlikud protsessid sellised on ja paraku meil seal mingit sõnaõigust ei ole. Nii et Ameerika inimesed on rääkinud, uus president on teada ja tema administratsiooniga peame ka töötama.

Hea on see, et peaministrina ma tegelikult suhtlesin nii demokraatide kui ka vabariiklastega ja ka Trumpi lähikondsetega. Näiteks asepresidendi J.D. Vance'iga on mul olnud  pikk nõupidamine, pikk vaidlus. Nii et need kontaktid on loodud.

Kas teie tulevase Euroopa tähtsaima välispoliitika esindajana olete juba Trumpi või tema administratsiooniga suhelnud, telefonis vestelnud?

Ei, mitte otse, sest minu seda nii-öelda vastaspoolt (välisministrit - toim) ei ole ju veel esiteks teada. Teiseks see, et ma ise ei ole veel ametis ka. Kui kuulamine on tehtud ja positiivne otsus on saadud, siis on justkui rohkem alust ka suhelda. 

Kas te olete seda poliitikat, mida Trump nüüd ajama hakkab, kaardistanud ka ja valmistunud, et kuidas Euroopa tegelikult sellele reageerima peab, sest väga palju on juba kõlanud, et Euroopa peab saama veel tugevamaks ja ühtsemaks?

Eks seda on ju pikalt ka ette valmistatud, et mis on stsenaarium, kui võidab üks, mis on stsenaarium, kui võidab teine. Aga eks seal on palju muutujaid ka. Selge on see, et meie peame seisma ikkagi Euroopa huvide eest, kes iganes on Ameerika Ühendriikide president. Selge on ka see, et me peame ise oma kaitseks tegema üsna palju, mida me oleme ju kogu aeg rääkinud ja loodetavasti ka see jõuab kohale mitte liiga hilja.

Kriitiliseks läheb, seda te prognoosite, kasvõi kaubandussõda tollimaksude näol?

Kui meil on kokkupuuted ameeriklastega, eks me püüame ikkagi seda sõnumit saata, et ka ameeriklaste huvides ei ole kahte kaubandussõda korraga pidada. Nad ju selgelt seda kaubandussõda Hiinaga ette näevad.

Meie oleme pigem ikkagi ju liitlased ja ei peaks olema kaaskannatajad nendes asjades. Arvestades seda, et Ameerika Ühendriikide peamine kaubanduspartner ikkagi on Euroopa, ütleme 50-st osariigist 48 vist peamine kaubandus- ja investeeringupartner on Euroopa, siis kõik see, mis Euroopas toimub, mõjutab otseselt ka Ameerikas toimuvat. Nii palju, kui me teame Trumpi eelmisest korrast ka, ta on ikkagi ärimees ja rõhuda tuleb nendele huvidele, mis ameeriklastel ka on. Aga selge on see, et meil on väga palju ühiseid huvisid, kus me saame tegelikult maailmas koos seda mõju kasvatada.

Nüüd on juba kõlanud, et kui USA-s valiti presidendiks Donald Trump, siis Euroopa roll saab olema veel olulisem ja see amet, mida teie pidama hakkate, piltlikult öeldes, et kui Donald Trump hakkab tegema USA-d suureks, siis Kaja Kallas peab Euroopa tegema ju veel suuremaks?

Iga selline olukord on ka võimalus ja selge on see, et transatlantilised suhted on minu jaoks kindlasti äärmiselt olulised. Iga kõrge välisesindaja on erinevalt neid asju lahendanud, aga me oleme juba Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeniga seda rääkinud. Mina tahan seda kindlasti hoida ja arvestades seda, et nii kaitse- kui ka välispoliitika on ikkagi minu all suuresti, siis need on need pidepunktid, kus meil ameeriklastega on ka kõige rohkem koostööd.

Räägime kaitsepoliitikast. Mida see kõik tähendab Ukrainale? Donald Trump on ju lubanud sõja sisuliselt esimesest päevast lõpetada. Mis see tegelikult tähendab?

Ega keegi praegu ikkagi tegelikult ju ei tea. Me näeme neid vestlusi, mis Trumpil on ja loomulikult, eks kõik üritavad neid asju tõlgendada. Aga kui meil on võimalus maha istuda, siis me saame rohkem ikkagi aru, kuhu suunas need asjad tüürivad ja saame oma sõna ka siin sekka öelda.

Kas see, et Ukraina peab loovutama alasid, nagu on juba kõlanud siin erinevaid väiteid, tuleb kõne alla või ei tule kõne alla?

Kõigepealt ikkagi Ukraina on see, kes ütleb, milleks ta üldse valmis on ja ei ole. Igasugune survestamine Ukraina suhtes on minu arvates väga vale, sest ta saadab selle sõnumi just venelastele, et kuulge, see sõda tasub ära ja mitte ainult venelastele. Kui ameeriklased on mures Hiina pärast, siis nad peaksid olema eelkõige tugevad reaktsioonis Venemaale, sest sellised agressorid, kes tahaksid ka oma naabrite territooriume kuidagi vallutada, vaatavad väga seda, kuidas praegu Ukrainaga  ja Venemaaga toimetatakse. Ja selge on see, et kui see tasub ära, siis me näeme seda ka mujal.

Kellele saab Ukraina kontekstis praegu loota, kui me ei või olla kindlad, mis USA-s saama hakkab?

Eks me peame ikkagi lootma iseenesele ja me peame seda Euroopa ühtsust hoidma koos. 

Kas Ukraina poliitika on ikka Euroopas ühtne?

Praegu on Euroopa olnud ikkagi ühtne. See on nõudnud pingutust, aga on olnud ühtne. Selle osas muidugi me näeme, et palju öeldakse, et on väsimus, uued konfliktid ja nii edasi. Me näeme ju, mis toimub erinevates riikides ka sisepoliitiliselt ja selge on see, et tahetakse ka teemasid laualt maha saada. Kes ei tahaks? Me tahame ka, et Ukrainas oleks rahu. Lihtsalt me tahame, et see rahu oleks kestev, mitte nii-öelda vaherahu, mis toob lihtsalt rohkem sõdasid.

Mis selle sõja ikkagi lõpetab? Mis lõpetab, et Vladimir Putin ja Venemaa tõmbaksid tagasi ja loobuksid?

Kui vaadata, ma ei tea, kasvõi Afganistani, siis Venemaa lõpetas selle sõja, kui ta sai aru, et ta tegi vea, et ta ei suuda Afganistanis võita. See on see sõnum, mis meie peame ju ka Venemaale saatma sellega, et me toetame Ukrainat.

Ukrainlased ei anna alla ja peavad vastu, meie oleme ukrainlaste selja taga. Järelikult – lõpetage see sõda ära. Ma ei ole väga mures sellepärast, kuidas Putin selle oma inimestele propagandas maha müüb, arvestades seda, et tegemist ei ole demokraatiaga. Ta suudab kindlasti selle suure võiduna välja mängida, aga see lõpetaks selle sõja kohe.

Kui me vaatame, kuidas Venemaad tegelikult sanktsioonid mõjuvad ja kuidas see kõik toimib, siis minu meelest me ei tohiks ka oma jõudu alahinnata, vaid selgelt ikkagi mitte näidata mingit võbelust, vaid olla Ukraina selja taga. See annab ka Venemaale selle sõnumi, et nad tegelikult ei suuda seda sõda pikalt pidada.

Kas sanktsioonid, need paljuräägitud sanktsioonid, tegelikult töötavad?

Nad töötavad. Me teame, et Venemaa keskpanga intress on üle 20 protsendi ja nad ei saa sanktsioonide tõttu kuskilt mujalt raha laenata, nende rahvuslik fond on praktiliselt tühjaks jooksnud, nende rahalehmad, nagu gaas ja fossiilsed kütused enam niimoodi sisse ei too sanktsioonide tõttu. Me teame ju seda, et ka neil on arutelud väga raskete poliitiliste otsuste üle, mis nad Venemaal peavad tegema, olgu see pensionite külmutamine või siis maksude tõstmine. Ega need asjad ei ole ka Venemaal populaarsed.

Aga üks näide, mida on ajakirjanduses vähemalt Eestis ka välja toodud, sest see puudutab otseselt ka Eestit, sealsamas Naissaare taga see varilaevastik. No ei tööta need sanktsioonid, ütlevad kõik selle peale.

Töötavad, aga neid tuleb ikkagi juurde panna. Probleem laevadega on tõesti see, et meil on riigid, kes neid oma lipu alla võtavad. Aga kui me vaatame neid arutelusid, mis on praegu näiteks kindlustusandjate poolt, et nad enam ei kindlustaks neid laevu, sest nad on nii ohtlikud, siis sellel kõigel on ikkagi kokkuvõttes mõju.  Aga kas me saame tõesti kuidagi käed rüppe lasta, öelda, et me oleme nüüd kõik teinud? Ei saa! Me peame kogu aeg ikkagi edasi survestama, kuni see sõda ei ole läbi.

Aga see, mis seal Naissaare taga toimub, on murettekitav?

Muidugi on murettekitav, väga murettekitav.

Aga selle vastu midagi teha ei saa?

Selle vastu on erinevad arutelud rahvusvahelises merendusorganisatsioonis, selle vastu on vestlused ja läbirääkimised ka nende riikidega, kes neid laevu oma lipu alla võtavad. Ka kindlustusandjate organisatsiooniga oli arutelu selle üle, et neid laevu ei tohiks kindlustada, sest nad on ohtlikud. Kui neid ei saa kindlustada, siis ei saaks neid ka tegelikult kasutada.

Lähis-Idast küll juba rääkisime põgusalt, aga ikkagi, ka teie valitsuse ajal, kas see vastab tõele, et Eesti Lähis-Ida poliitikat juba muudeti seoses Palestiina küsimusega ja milline see Euroopa suund saab olema?

ÜRO-s on kogu aeg neid hääletusi ja tõepoolest, alati riigid ju teevad oma hääletustel siis kaalutlused, mille poolt ollakse. Seal on need sõnastuse küsimused, see ÜRO, kogu selline juriidiline teksti kirjutamine on väga-väga spetsiifiline.

Lähis-Idas me saame hoida ikkagi seda joont, milles me saame kõik kokku leppida ja tegelikult minu kõige suurem ülesanne praegu on see, et Euroopa saaks jälle selle laua taha, kus neid rahutingimusi ka arutatakse, sellepärast, et meilt oodatakse toetust sellele olukorrale, mis peale sõda on. Aga selleks me peaksime olema ikkagi ka laua taga ja me ei tee seda ilma Ameerika Ühendriikideta, kellel on põhiline jõuõlg selles piirkonnas. Ja me ei tee seda tegelikult ilma laheriikideta, kellel on ka väga suur mõju seal piirkonnas.

Aga Ameerika Ühendriigid sealsamas Lähis-Idas Iisraeli küsimuses, me võime prognoosida, mis saama hakkab või millist tuge ta pakub.

Jah, ja sellepärast Euroopal ongi väga selge roll. Euroopa on Palestiina  omavalitsusi toetanud, on kõige suurem doonor tegelikult, on toetanud Gaza humanitaarabi, kõike seda. Kui me räägime kahe riigi lahendusest, siis selleks, et see oleks võrdsematel alustel, peab seda Palestiina omavalitsust ka ehitama.

Tegelikult suur pilt on ju see, et Iisrael on mures oma julgeoleku pärast ja palestiinlased soovivad oma riiki ja ise otsustamist. Ilma üheta ei ole teist, ega ilma teiseta ole esimest. Ehk siis peab olema alus nende rahvaste rahumeelsele kooseksisteerimisele selles piirkonnas.

Aga välispoliitikast Hiina küsimus, milline saab olema siis Euroopa Hiina küsimus, kui teie olete välispoliitika esindaja?

Meil on oma Hiina-poliitika Euroopa Liidus ja tegelikult praegu suures pildis on meil kaks suurt muret: üks on Hiina toetus Venemaale selles sõjas ja teine on need ebavõrdsed konkurentsitingimused, mis Hiina käitumine on kaasa toonud. Need on sellised kaks suurt joont, mida me ikkagi siis Hiinaga edasi ajame.

Kaja Kallas, ma kuulan teie vastuseid ja peab ütlema, et te võrreldes peaministriametiga hoiate ikkagi vist natukene joont tagasi. Te peate olema nüüd konsensuse ehitaja?

No kuidas ma hoian joont tagasi, millises küsimuses? Ega Lähis-Ida küsimuses ongi see, milles me oleme kokku leppinud.

Aga te tunnete, et Eesti peaministrina saite te selgemalt väljendada ühe riigi seisukohta, teil oli suurem vabadus?

Kas minu seisukohad Venemaa suhtes praegu erinesid kuidagi sellest varasemast?

Ei, seda mitte.

Noh, siis nii on. Ühelt poolt see, et kas sa vead kõiki kaasa ja lähed ees või siis teised sinuga koos kaasa ei tule. Loomulikult neid vaidlusi on ju palju ja saab olema palju, aga selge on see, et lõpuks minu ülesanne selles rollis on kujundada Euroopa ühtset välispoliitikat, seda, et me räägiksime ühte sõnumit, kuigi mitmel erineval keelel ja häälel.

Seda saavutada erinevates küsimustes on muidugi äärmiselt keeruline, see ei ole alati õnnestunud ja ei õnnestu ka alati tulevikus, aga selle poole peab püüdlema.

Kuidas seda 27 riigi konsensust saavutada nendes väga keerulistes küsimustes?

See on selline korralik harjutus. See oleneb, mis teemades. Osades teemades on see konsensus nagu lihtsam tulema, osades teemades mitte nii lihtne tulema.

Mida tähendab see, et teist saab ka üks mitmest Euroopa Komisjoni asepresidendist? Mis see roll tähendab?

See roll tähendab seda, et minu ametis on nagu kaks poolt, mis on oma omavahel vastuolus. On see kõrge välisesindaja, kes justkui peaks mööda maailma reisima ja olema kogu aeg nii-öelda lennukis. Teine on siis asepresident, kes peaks olema kohal siin Brüsselis, koordineerima nii komisjoni, komisjonäride ehk volinike tööd, koordineerima välisministrite tööd selliselt, et meil oleks see ühtne seisukoht. Need on omavahel vastuolus ja tuleb leida see kesktee.

Nii palju, kui ma olen rääkinud nii endiste kõrgete välisesindajatega kui ka erinevate volinikega komisjonis, siis kõik ütlevad, et selleks, et sinu töö õnnestuks, et sa õnnestuksid sellel positsioonil, pead sa tunduvalt rohkem investeerima sinna koordineerimisse. Mitte olema ise nii palju ära, vaid koordineerima.

Ja ma olen siin juba istunud maas mitu korda nende volinikega, kes on nii-öelda minu klastris, et koostööd saab olema. Olen rääkinud ka välisministritega, et kas mina saan tegelikult neile delegeerida neid reise selleks, et ma saaksin olla kohal ja koordineerida, et kas nad on valmis minu eest minema kuskile kaugetesse maadesse. Kõik on siiamaani öelnud, et suurima heameelega. Peab vaatama, kuidas seda unikaalset võimalust, et meid on nii palju, tegelikult ära kasutada.

Ehk siis seda viga, mida eelkäijad, ka Josep Borreli puhul öeldakse, et ta oli kogu aeg lennukis, kui asju otsustati, proovite te vältida?

Jah, ma proovin tõesti seda jagada. Kas see õnnestub täielikult, näis, ilmselt mitte. Ma juba päris palju asju olen küsinud kuskil, et ei, et seal sa pead ikka ise olema ja seal sa pead ise olema. Eriti esimene aasta tõenäoliselt on selline üsna intensiivne ikkagi, palju reisimist, aga ma püüan, ma püüan.

Milline saab olema teie isikliku elu muutus, kolite te Brüsselisse elama perega?

Ma tegelikult ei tea, sest ma ei ole seda tööd teinud, aga ma ikka kolin siia Brüsselisse abikaasaga koos, et siin siis neid asju nii-öelda koordineerida ja teha. See on, jah, selline keeruline.

Aga elama hakkate ikka korteris või Ursula von der Leyeni kombel, kes 2019 vähemalt teatas, et ta elab nüüd kabineti tagatoas?

Ausalt öeldes, see on äärmiselt keeruline. Me oleme otsinud korterit, aga ei ole tegelikult sobivaid kortereid sobivas piirkonnas üldse väga. Mul ei ole sellele küsimusele veel vastust, sest mul ei ole veel mingisugust baasi siin.

Täna te käite lühiajalistel visiitidel veel Eestist siia?

Käin jah ja elan hotellis.

Mil viisil te vaimselt selle asjaga kõik toime tulete, see on keeruline amet, mis teid ees ootab?

On, aga ma ei oska sellele küsimusele praegu vastata. Räägime viie aasta pärast. Praegu on olnud ikkagi pigem kogu minu tööelu aja rahulikum aeg. Ma läksin tööle ju ülikooli esimesel kursusel, kohe ülikooli kõrvalt ja olen teinud väga intensiivselt väga palju tööd. Praegu, kuna see ettevalmistusaeg on olnud nii pikk, siis ta ei ole olnud nii intensiivne, kui ma olen harjunud.

Ma tegelikult tunnen, et ma olen nagu parem inimene, kui mul on väga intensiivsed päevad. Ma ootan, et see algaks. Aga kuidas selle kõigega toime tulla ja mis on ikkagi need asjad, mis on suuremad väljakutsed, seda ma oskan vastata alles viie aasta pärast.

Te ütlesite ühes varasemas intervjuus, et peaministri töö on nii intensiivne, et sporti teha ei jõua, aga seitse minutit võimlemist iga hommik küll. Seda veel jõuate teha?

Praegu ma jõuan, jõuan tennist mängida, igasuguseid asju, aga mis tulevik toob, seda ma muidugi ei tea, aga see seitse minutit vast ikka leian.

Kaja Kallas, lõpetuseks peab vist ütlema, et palju õnne, sest homme on küll kuulamine, aga ma saan aru, et seal on edu garanteeritud.

Ei ole, ära kunagi alahinda parlamenti. See dünaamika on seal hoopis teistsugune. Ma olen ise olnud ju täpselt kümme aastat tagasi, ma olin ka kuulamistel ja ma mäletan, seal oli ühe riigi endine peaminister ja ta kukkus läbi, sest ta oli nii nõrk, ta ei teadnud oma valdkonna teemasid.   

Parlamendiliikmed on oma otsustes ikkagi vabad ja kui neil on tunne, et sa ei kanna välja selles rollis, siis nad võivad vabalt panna punast. Kusjuures see enamus, mis sa pead saavutama, on tegelikult väga suur.

Ehk siis, kui te jalutate Euroopa Parlamenti kuulamisele, siis närv on ikkagi sees?

Oi, muidugi, närv on kindlasti sees. Ma mäletan, kui kümme aastat tagasi olid need kuulamised, siis Margrethe Vestager tegi kõikidest, meediast ja kõigest nagu pildi sealtpoolt vaates. See on päris märkimisväärne. Aga arvestades seda, et ma olen teinud peaministritööd, siis see mind kuidagi ei hirmuta. Parlament mulle pigem meeldib, aga kunagi ei tea. Äkki on täiesti must pilt ees ja ütled midagi, ma ei tea, ei tule meelde või mis iganes. Ühesõnaga, igal juhul kindlasti olen närvis.

Kui mõni ikkagi ütleb, et homne on vormistamise vaev, siis ka näiteks Siim Kallas ütles meile intervjuus, et ega edu selles ametis ei ole sugugi garanteeritud. Mis see mõõdupuu on, millega teie edukust võiks viie aasta pärast mõõta?

Ma olen oma märkmikusse kirjutanud tegelikult neid eesmärke, mida ma viie aastaga soovin saavutada. Nii erinevate piirkondade lõikes, aga ka välisteenistuses, mis nõuab ka reformimist. Need on need asjad, millega ma tegelikult ikkagi ennast nagu mõõdaksin. Aga ma ei käiks seda nimekirja hetkel selliselt välja, sest see nimekiri on pidevalt täiendamisel ja erinevad piirkonnad on ka väga erinevad, osades on sul rohkem võimalik saavutada kui teises.