Reedel esitlesite Tallinna järgmise aasta eelarvet, mis tundub olevat üle ootuste optimistlik ja ambitsioonikas. Arvestades, et riigis on majanduskriis, siis kuidas te saavutasite selle, et selline positiivne eelarve oli võimalik üldse kokku panna?

Siin on kaks aspekti. Esiteks võrreldes mõne teise omavalitsusega on Tallinna pluss selles, et meie rahvaarv kasvab, koos rahvaarvuga kasvab ka maksumaksjate hulk. Ja teiselt poolt meie tööturg siin Tallinnas on tugevam kui mõnes teises omavalitsuses. Tööpuudus on pigem madal, palgad kasvavad ja see loomulikult juba annab eelarvele hõlpu.

Teine pool on meie endi pingutus ja see tõesti on olnud muljetavaldav. Poole aasta jooksul pigem isegi ootusi ületav, selles osas, kui palju me oleme suutnud leida kokkuhoidu, vähendada raiskamist, viia läbi teatud struktuurireforme, mille tulemusel meil on õnnestunud teatud kohtadest raha kokku hoida, selleks et suunata neid nendele prioriteetidena, kus me eelarves näeme summade suurenemist.

Valitsuses on ikka olnud kombeks riigieelarvetele nimi panna. Kuidas teie seda vastu võetud linnaeelarvet kutsuksite?

Õnnelike laste eelarve. Loomulikult Tallinna eelarvest ehitatakse teid, mänguväljakuid, spordirajatisi ja kõike. Häid uudiseid on väga paljudes erinevates valdkondades, aga kui võtta üks fookus, siis ma arvan, et need on lapsed ja lastega pered, kus on haridus väga olulisel kohal, kuhu me suuname täiendavaid vahendeid väga erinevatele uutele projektidele või algatustele, aga lisaks sellele ka olulisematele suurematele teemadele nagu õpetajate palgad, mis tõusevad.

Me oleme laste tervist väga oluliseks pidanud, mis puudutab spordi toetamist, vaimse tervise paremat abi. Ja oleme oluliseks pidanud ka seda, et parandada lastega perede toimetulekut. See lasteaia kohatasu vähendamine, tasuta hommikupuder, sissetulekust sõltuvate toetuste suurendamine, just nimelt selleks, et kõikidel lastel oleks parem lapsepõlv.

Kas linnaisade jaoks on tegelikult kõik linna kodanikud justkui nende lapsed? Ja linnakodanikud omakorda valijad ehk siis tegemist on ka õnnelike valijate eelarvega?

Ma kindlasti ei nõustu selle hinnanguga, et siin on kuidagi tegeletud mingisuguse populismiga. Võtame needsamad hariduse prioriteedid vähendada klasside suurust, et järgmise aasta 1. septembrist esimeses klassis üle 24 lapse ei ole. Väga sisuline, väga oluline, pikaaegne valupunkt Tallinna haridussüsteemis –lastele halb, õpetajad põlevad läbi – hakkame seda lahendama. Õpetajate palkade vajadusest ei hakka rääkima, see on kõigile ilmselge.

Selle positiivsuse valguses, millised investeeringud näiteks jäävad siis järgmisel aastal Tallinna linnas tegemata?

Investeeringute eelarve on 250 miljonit eurot, mis on väga meie investeeringute elluviimise piiri peal. Sel aastal oli algne eelarve ka umbes samas suurusjärgus, tegelikult ei õnnestunud nii palju neid ellu viia. Nii et ma ei ütleks, et midagi jääb tegemata.

Mõned projektid võib-olla lükkuvad edasi mõnesse järgmisesse aastasse. Kui küsida, et mis siis ettepoole tuleb, siis need on põhiliselt haridusvaldkonna investeeringud, lähtuvalt sellest samast hariduse ja laste fookusest, aga tegelikult ka sellest arusaamast, et meil on vaja veel kooli- ja lasteaiakohti juurde rajada, mitte lihtsalt rekonstrueerida olemasolevaid lasteaedu, vaid rajada uusi, selleks, et kodulähedane kooli- ja lasteaiakoht oleks tagatud.

Ja ma tooksin isegi natukene laiema vaate siia, et kui Tallinnas midagi on pahasti olnud siiani suuremas pildis, siis see on strateegilise planeerimise nõrkus. Kui mina lõpetasin kooli 20 aastat tagasi, siis oli Tallinnas 400 000 elanikku, täna 460 000 elanikku ja kümnendiku perspektiivis tuleb vähemalt 50 000 elanikku juurde. See on ühtepidi tore, meil tuleb maksumaksjaid juurde. Aga surve meie teenustele, mis tuleb esimeses järjekorras haridusele, aga edasi lõpuks ka sotsiaalabile. Ja meie teed, meie ühistransport jne. See on see vaade, mida me oleme võtnud. Siin on väga palju pika vaatega ja pika mõjuga investeeringuid.

Mitu kooli siis selles perspektiivis peaks Tallinnasse juurde ehitama?

Järgmisel aastal avaneb uus kool Karjamaa 18 aadressil, seda ehitatakse ja me hakkame projekteerima Martsa 2 tänavale Lasnamäel uut põhikooli. Kolmas projekt, mis on linna eelarvestrateegias, puudutab Pikaliiva asumit, kus hetkel ei ole ei lasteaeda ega kooli. Sinna me planeerime nii kooli kui ka lasteaeda. Kesklinna ja Põhja-Tallinna koolikohtade puudus on praegu kõige akuutsem. Seal siis lisaks Karjamaa 18, on planeeritud Kalamaja põhikooli laiendus ja ka Jakob Westholmi gümnaasiumi juurdeehitus, mille detailplaneering sai neljapäeval kinnitatud, järgmisel aastal projekteerime, ülejärgmisel aastal oleks seda võimalik hakata ehitama.

Lasteaedade puhul on projekteerimises uus lasteaed Manufaktuuri asumis. Ja planeerimisel on Lepiku tee 18 Pirital, seesama Pikaliiva ja lisaks ka Paldiski maantee 80. Nii, et neli uut lasteaeda on praegu planeerimises. Meil oli lootus, et üks uus lasteaed saab juba järgmisel aastal valmis Paldiski maanteel, aga seal paraku avastati pinnase reostus, nii et see projekt lükkub edasi, sest enne tuleb pinnas ära puhastada.

Prognoosi järgi elab siis Tallinnas 10 aasta pärast üle 500 000 inimese?

Prognoosid on natukene erinevad, teatud eeldustega. Tallinn kasvab enam mitte peaasjalikult siserände tõttu, vaid rohkem välisrände tõttu. Välisränne teatud osas sõltub riigi rändepoliitikast, aga rohkem linna atraktiivsusest, justnimelt kõrgema tehnoloogia ja lisandväärtusega töökohtade osas, kus me oleme näinud pigem positiivset kasvu, kus meie tehnoloogiaettevõtted on siia töökohti juurde toonud. See vahemik on umbes 50 000 kuni 100 000. Me arvestame kindlasti 500 000 elanikuga Tallinnas. Aga 15 kuni 20 aasta perspektiivis 550 000 elanikuga. Kui me vaatame Põhja-Tallinna elamuarendust, siis seal on antud Pärnu linna jagu ehitusõigust juba välja – 40 000 elanikku.

See paneb linnale surve ka transpordiühenduste ehitamiseks ja eriti just Põhja-Tallinna suunal seal, kus Kalamajas on kitsad tänavad, suhteliselt keeruline liiklus ja kaugemal põhja pool puuduvad mitmekesisemad ühistranspordi valikud. Mis plaanid on linnal seoses sellega?

See on väga õige tähelepanek. Kui meil tihti püütakse näidata peaaegu ideoloogilist konflikti autojuhtide ja jalgratturite vahel, siis minu jaoks on see täiesti vale küsimuse püstitus. On puhas reaalsus, et kui meil tuleb 100 000 inimest juurde, siis selliste liikumismustritega, nagu tänased elanikud on, lihtsalt ei mahu siia linna ära. Kuna meie siht on see, et nii uued inimesed saaksid liikuma, kui ka olemasolevad elanikud saaksid liikuma, siis see tähendab seda, et me kõik peame tulevikus vähem kasutama isiklikku sõiduautot ja rohkem alternatiivseid liikumisviise, lihtsalt ruumi pole.

Ja loomulikult, kui me vaatame teatud linnaosade arengut või transpordiühenduste arengut, siis Põhja-Tallinn on üks hea näide, kus ongi tehtud halba planeerimist. On antud välja ehitusõigust, pole planeeritud hariduskohti ja pole planeeritud transpordiühendusi. Nüüd me püüame seda siis parandada.

Üks prioriteetne projekt on näiteks Pelguranna tramm, mida me 2029. aastaks rajame, et suure veovõimega kiire ühistranspordiühendus tekitada Pelguranna asumisse. Aga kindlasti ka edaspidi on seal mitmeid olulisi valikuid, mis tuleb teha kümnendi perspektiivis. On läbi eskiisi taseme, läbi projekteeritud trammitee mööda Kalaranna tänavat üles kuni Noblessnerini. Seal on oma keerukused, see prioriteetide hulka ei mahu, aga põhimõtteliselt on võimalik seda projekti edasi arendada.

On olnud ka nii-öelda linna rongiprojekt, mis Kopli kaubajaamast liigub mööda Bekkeri raudteed üles Hundipeale ja teoreetiliselt hiljem ka Bekkeri arendusse. Nii et järgmiste suurte klotside puhul, mis puudutavad siis sedasama Meerust, Hundipead jne, siis seal kindlasti ühistranspordi suurem veovõime on hädavajalik eeltingimus.

Kuidas olete rahul vahepeal nende arengutega, mis on saatnud Tallinna haigla rajamist? Linna eelistus on uue haiglahoone rajamine, peaminister valitsuse poolt ütleb, et betoonist ei peaks lähtuma.

Aga ma olen peaministriga täiesti nõus. Loomulikult ei ole minu jaoks kunagi olnud küsimus lihtsalt, et ehitame uue hoone. Minu eelkäijal see soov oli, aga mina olen algusest peale lähenenud sellele küsimusele kontseptuaalselt. Esmakordselt ajaloos on Tallinna linn pakkunud välja päriselt suure tervishoiureformi riigile. Eriarstiabi osutamine, haiglaravi pakkumine ei ole kohaliku omavalitsuse kohustuslik ülesanne. On mõistlik, et riik, kes on põhimõtteliselt selle ainurahastaja läbi tervisekassa, oleks ka selle korraldusliku põhivastutaja.

Mul on väga hea meel, et sotsiaalministeeriumis oleme jõudnud ühele nägemusele selles osas, et haiglavõrgu arengukava mustand, mis peaks valitsusse varsti minema, ka seda kajastab. Tallinnas võiks olla üks organisatoorne mudel, millel on küll mitu linnakut, aga mis toimib ühtse organisatsioonina. See tegelikult toob kaasa kindlasti nii kulude kokkuhoiu, aga kindlasti ka teenuse kvaliteedi ja kättesaadavuse paranemise, kui me selle protsessi hästi teeme.

Viimane osa sellest reformist on taristu. Taristut on võimalik lahendada eri viisil, on võimalik loomulikult remontida olemasolevaid hooneid, aga kui me oleme seda hinnanud, sest olemasolevate hoonete täisrekonstrueerimine on suurusjärgus peaaegu sama nagu uue hoone ehitus ja lisaks me ei saa nii head tulemust.

Siis ikkagi betoon.

Ega siis taeva all tervishoiuteenust ei osutata, loomulikult haiglad, mis on 50 kuni 60 aastat vanad, enam täna selleks ei kõlba ja niikuinii rekonstrueerimist vajavad. Meie küsimus on see, kas me selles kontekstis ehitame uue linnaku või hakkame kõpitsema olemasolevaid. Rahaliselt oleks mõistlikum ja pikemaajalises plaanis ka parem investeeringuna, kui me ehitaksime uue linnaku.

Muide, kas Tallinnas on võetud kasutusele mingi uus teeremondi meetod?
Panin tähele, et Laagna teel ja ka Kreutzwaldi tänaval suhteliselt kiiresti võeti asfalt pealt maha ja päris kiiresti kanti uus asfalt peale.

Eks taastusremont ikka tehakse kiiremini ja nendes kohtades, kus ei ole vaja terviklikku linnaruumi uuendust. Siin on parandatud teatud aspekte selles protsessis, meetod iseenesest uus ei ole. Lihtsalt me oleme palunud, et neid töid tehtaks kiiremini, et neid ei tehtaks tipptundide ajal ja et nad oleksid ennustatavad. See on suhteliselt elementaarne, aga alles nüüd on käivitunud, et tõesti linnaelanik saab nädal ette vähemasti teada, millistel lõikudel järgmisel nädalal töid hakatakse tegema.

Varem võis juhtuda, et hakkad hommikul välja sõitma ja selgub, et on saabunud härrad asfaldimasinaga, teie tee on kinni. Nüüd on see paremaks läinud. Aga põhimõtteliselt see meetod on lihtne. Freesitakse pealmine kiht ära, pannakse teine kiht asemele, juhul kui tee baaskonstruktsioon seda kannatab.

Aga sellist metoodikat ilmselt Peterburi teel, kus on tee sees betoonpaneelid, rakendada ei saa?

Kusjuures teoreetiliselt saab. Aga kui me mõtleme sellele, missugune see tee ja selle tee ümbrus on ja mis seal tee all on, siis inseneride nägemus on siiski see, et me võiksime järgmiseks sajandiks ta korraga ilusti ära rekonstrueerida ja ümberringi natukene seda ruumi korrastada.

Muidugi on ta väga eriilmeline tee sõltuvalt lõigust. See, mis on kuni Lasnamäeni, on ju linnakeskkond, kus on üleval ikkagi hooned mõlemal pool, kus on vaja kõnniteid, haljastust ja laiemalt tänavaruumiga arvestada. Sealt juba edasi on ta rohkem maanteelaadne, kus linnaruumilisi muutusi on vähem vaja. Vast on mõistlik ükskord see töö ette võtta. Aga see töö on pikk. Ma ennustan, et see läheb umbes 100 miljonit eurot maksma kuni Väo viaduktini. Ja seal on ka tehniliselt keerukaid lõike, sealhulgas seesama mägi, kus on ka sild, mis vajab vahetamist.

Räägime natuke liiklusmärkidest ka, millest on saanud viimasel ajal iroonilises võtmes või mitte Tallinna linna kõige suuremat tähelepanu saanud objektid. Hiljutine uudis räägib ka sellest, et Tallinn on mõne aastaga paigaldanud linnaruumi juurde tuhandeid liiklusmärke, 30 000-st 50 000-ni. See kõlab täiesti pöörasena. Kas see on asjakohane või on siin natuke liiale mindud?

Kindlasti on liiale mindud. Seesama väike Kaarli puiestee tükike sedasama näitab. Loomulikult, kui sa annad valdkonna spetsialistile, kelle peas on see, et kõik peab olema 100 protsenti selge, vaba voli, siis ta paneb kõik kohad märke täis. Aga tegelikult võiks siiski ka tervet mõistust kasutada. Loomulikult mingil määral täiendavate märkide paigaldamine on vajalik, kuskil on liikluskoormust juurde tulnud jne. Need argumendid on põhimõtteliselt pädevad, aga see ei puuduta ainult liiklusmärke.

Võtame ka foore. Kui palju meil on dubleerivaid foore ühel ja samal ristmikul, mõnes kohas viis-kuus tükki. Lõikudel, kus sõidetakse 30 kilomeetrit tunnis, ei ole tegelikult seda vaja. Tegelikult tuleks hakata seda visuaalset reostust vähendama, kriitiliselt hindama, kas on vaja väikestel teedel, kus on madal sõidukiirus, igale pööramise reale eraldi noolega märki panna. Üldiselt inimesed on suhteliselt ratsionaalsed ja mõistlikud ja saavad ka ilma reguleerimiseta päris kenasti hakkama paljudes kohtades.

See vohamine on olnud pikemaajalisem protsess. Võtame needsamad "vormeliväravad", mida Pirita tee ehitati täis. Täiesti arulage. Lihtsalt metalliga
kõik ära risustatud, kus tegelikult piisaks väikesest viiekümnesest kiirusemärgist nurgas ja ongi kõik. Käest ära on see läinud kindlasti.

Mis siis sellega saab?

No mis sellega saab... Püüame vähendada. Aga tõsi ta on, et hetkel süsteemset plaani selles osas ei ole. See eeldaks alustuseks teatud analüüsi, kas lõikude või asumite kaupa, kus vaadatakse need asjad üle. Teatud asumites on transpordiamet liikumisskeeme tellinud, näiteks vanalinnas, mis võiks vastata ka sellele küsimusele, kui palju ja kuhu neid liiklusmärke päriselt vaja on.

Kuidas taolisi absurdsusi tulevikus vältida, nagu see Kaarli puiestee "märgimets" oli. Kas parem kommunikatsioon ametite vahel ja ka abilinnapeade vahel?

Selge on see, et Tallinnas ju käib korraga tuhandeid projekte. Ei ole mõeldav, et ükski poliitik hakkab seal täpselt vaatama, mis liiklusmärk pandi. Süsteemne lahendus on siiski ühiste põhimõtete kokku leppimine, et me ei reguleeri üle seal, kus tegelikult saadakse ka muidu hakkama. Teine on see, et loomulikult vigu tuleb ka edaspidi. Kui me teeme vea, siis istume maha, lepime kokku, kuidas me ta ära lahendame ja lahendame ta ära, mitte ei hakka vaidlema nädal aega, kas on nii- või naapidi ja ühed arvavad nii ja teised arvavad naa.

Kogu selle linnavalitsuse ajal on läinud avalikkuse tähelepanu suures osas kahele abilinnapeale, kes omavahel tihtipeale on eri seisukohtadel ja kippunud vaidlema siin-seal ka sotsiaalmeedias ja mujalgi. Nad natuke ise üritavad väita, et mingit vaidlust ei ole, aga ma julgen väita, et meedia ei ole ju seda ise välja mõelnud. Mingisugune teatav vastuolu nende kahe vahel siiski on. Kas teie hinnangul on abilinnapeade Pärtel-Peeter Pere ja Kristjan Järvani omavaheline mõõduvõtt häirinud ka linnavalitsuse tööd või mõjunud mainele? Ja kas tegelikult sellise iseloomuga abilinnapeakohtadesse ongi teataval määral sellist konkureerimist või siis omavahel oponeerimist sisse kirjutatud, olenemata siis milliste erakondade esindajad neid kohti täidavad?

Kindlasti on siin isiksuslikke aspekte. Linnavalitsuse liikmed on ju inimesed ja needsamad isiksuslikud aspektid loomulikult mõjutavad nii koostööd teiste inimestega kui ka avalikku suhtlust, millele te tähelepanu juhite. On ka sisulisi erimeelsusi. Ka mina väga paljudes küsimustes härra Järvaniga sisuliselt ei nõustu. Aeg-ajalt räägib ta asju, mis on minu hinnangul suisa valed.

Aga minu meelest on oluline, et need erimeelsused suudetakse lahendada viisil, et linnavalitsus ja selle liikmed näeksid tervikuna välja tõsiseltvõetavad. Mida ma olen kolleegidele püüdnud öelda, on see, et enne, kui mina tulin Tallinna linnasüsteemi kunagi kolm aastat tagasi tööle, siis ega mina ei teadnud, millega tegeleb transpordiamet ja millega tegeleb keskkonna- ja kommunaalamet. Ükski linnainimene tegelikult ei peagi seda teadma, kes joonib ja kes ehitab. Need on sellised detailid, mis võivad jääda siia majja ja siin vaieldakse omavahel need asjad selgeks ja kui minnakse avalikkuse ette, siis öeldakse, et Tallinna linn teeb
nüüd nii.

Paraku see alati ei ole tõesti õnnestunud, vahepeal on need omavahelised ametkondlikud vaidlused või kemplused meediasse, sealhulgas sotsiaalmeediasse jõudnud, mis kindlasti minu arust ei ole kuidagi kaasa aidanud. Need kaks ametit ja kaks abilinnapead muidugi peavad tegema ka koostööd, sest neil on sisulist puutumust päris palju omavahel.

Kas te olete vahepeal mõelnud ka seda, et oleks targem olnud jääda koalitsiooni Keskerakonnaga, olles ise väiksem, ent päris tugevas positsioonis partner? Ajanud rahulikult oma asju ja oma valijate silmis ka lubadusi ellu viinud.

Ei. Esiteks sellepärast, et too koalitsioon sisuliselt rauges. Rauges selle tõttu, et Keskerakond vajus kokku. Aga eks ta ammendus ka teatud sisulise koostöö mõttes ja kindlasti sellel linnavalitsusel on olnud hoogu teha asju teistmoodi, paremini, värskema energiaga kui eelmisel. Alati kui sul on uus linnavalitsus, siis ta muudab seda dünaamikat. Et tegelikult reformida seda linnasüsteemi, et hakata väikseid asutusi kokku panema, raiskamist vähendama, seda ei olnud võimalik Keskerakonnaga teha. Me ju tahtsime ka siis seda teha, aga kus oli mõni keskerakondlane palgal, kus oli veel mõni, jummel teab, mis asi, Kalle Klandorfi korvpalliklubile oli vaja salaja kuskilt raha jagada jne.

Nii et need asjad on olnud võimalikud tänu sellele, et meil on uus linnavalitsus ja ma arvan, et tervikuna see uus linnavalitsus on Tallinna tuleviku ja Tallinna elanike huvides. Need keerukused, mis meil uues koostöös on olnud, on olnud ootuspärased. Eks nelja parteiga koos valitsedes on oma eripärad, varasemas koalitsioonis olid teised. Ma arvan, et sotsiaaldemokraadid saavad küll selle nelja aasta jooksul, mis me nüüd järgmisteks valimisteks Tallinna juhtinud oleme, olla uhked selle üle, et me oleme suure osa oma eesmärkidest täitnud.

Keskerakonna esimees Mihhail Kõlvart on kriitiline Tallinnas erinevate teenuste tsentraliseerimise suhtes. Ta ütleb, et see on vale ja et linnal puudub kindel plaan, miks ja kuidas seda tehakse ja millist efektiivsust see annab, lisaks kaob kontakt ja võime arvestada kohalike eripäradega.

Ma lugesin seda seisukohta. Küsimus on, millest me räägime. Neid struktuurseid reforme on mitu. Kui me räägime näiteks spordiasutuste konsolideerimisest, mis eile volikogus heakskiidu leidis, kus meil on mitukümmend erinevat spordibaasi, kõikidel on väga erinev mudel, väga erinev võimekus ise investeerida oma taristu parandamisse, sporditarvikute kvaliteet on erinev, hinnad on erinevad. Näiteks Inglise kolledži ujula ja Sõle spordikeskuse ujula, mõlemad munitsipaalujulad – hinnad erinevad, teenus sisulisest erinev. Tegelikult on mõistlik, et meil tekib ühtne süsteem, ühtse juhiga, ühtsed kvaliteedinõuded, üks broneerimise infosüsteem, kõik, mis sellega kaasneb. Loomulikult sellega on võimalik säästa rahalisi vahendeid, aga eesmärk on kvaliteedi parandamine.

Nüüd see, mida härra Kõlvart vist silmas pidas, puudutab hetkel planeeritavat
lastekaitsetöö tsentraliseerimist. See põhineb sisekontrolli juba mitme aasta
tagusel tähelepanekul ja analüüsil. Mina olen igal juhul väga seda meelt, et lastekaitse kui ilmselgelt väga tundlik valdkond, kus me räägime siiski keerulistest juhtumitest, mis mõjutavad inimesi võib-olla terveks eluks, siis seal ei saa linn lubada seda, et mõnes linnaosas paraku ei õnnestunud leida kvalifikatsiooniga lastekaitsetöötajat ja mõni laps on selle tõttu katki. Me teame, et meil on linnaosades olukordi, kus meil on töötajaid, kellel kutsenõuded on täitmata, linnaosa ei suuda millegipärast seda kvaliteeti seal tagada.

Selles olukorras, kui me võrdleme mõne muu linnaosa ülesandega, nagu näiteks parkide prügikastid, siis ausalt öeldes, kui mõni linnaosa teeb seda tööd halvasti, no siis jääb prügikast tühjendamata piltlikult öeldes, midagi hullu ei juhtu, aga kui meil jääb kuskil lastekaitsetöö kvaliteetselt tegemata, siis selle mõjud on kaugelt liiga suured, et me saaksime seda lubada.

Ja sellest tulenevalt, vastavalt ka riigipoolsele teatud lastekaitsejuhtumi korralduse nägemusele, me oleme planeerimas seda, et meil tekib konsolideeritud lastekaitseüksus. Loomulikult paljudele töötajatele see kas ei meeldi või neil on küsimusi, muresid sellega seonduvalt. See on suur reform, kahtlemata. Me püüame seda teha läbimõeldult ja kaasatult, aga ma olen veendunud, et see siht iseenesest on õige.

Jah, kohalik kogukonnatöö peab jääma ka edaspidi. Aga lisaks sellele peab tekkima siiski ka linnaülene spetsialiseerumine. Keerulisematel juhtudel, olgu need lähisuhtevägivalla juhtumid, sõltuvuse ja lastekaitse juhtumid, siis see elu on ikkagi väga keeruline ja me peame ka esindama linna kohtus jne. Siin on ka puudujääke olnud.

Millise tulemuse Keskerakond teie hinnangul kohalikel valimistel nüüd teeb?

Eks see sõltub neist ja sõltub meist. Sõltub ka kolmandast asjast – sõltub ka riigikogust. Arusaadavalt kõige suuremat mõju valimistulemusele Tallinnas omab valimisõiguse küsimus. Ja eeskätt Keskerakonna ja Isamaa vaates, ühele miinusmärgiga, teisele plussmärgiga. Muus osas ma arvan, et need piirjooned on ju näha. Keskerakond ütleb, et tuleb nii-öelda vana hea Keskerakond tagasi tuua. Nad püüavad oma valijatele ja Tallinna elanikele apelleerida selle argumendiga. Meie teiselt poolt peame tallinlastele tõestama, et me saame selle linna juhtimisega hakkama. Viime teda edasi ja suudame olulisi asju ellu viia.

Kuidas sotse mõjutab see, kui Vene kodanikelt peaks kohalike valimiste hääleõigus ära võetama, aga halli passi omanikele näiteks jääb alles?

Suures pildis valimisõiguse äravõtmine ükskõik, mis rühmalt mõjutab kõige rohkem neid erakondasid, kellel on eesti- ja venekeelse valija kaal väga erinev. Näiteks Isamaal pole ühtegi venekeelset valijat. Keskerakonnal ei ole peaaegu ühtegi eestikeelset valijat. Loomulikult üks neist kaotab suurelt, teine võidab suurelt. Sotsiaaldemokraadid, kellel on siiani olnud toetus üsna võrdne vene- ja eestikeelse valija seas, meile tegelikult see mõju on kõige väiksem. Nõnda on varem reitinguküsitlused näidanud.

Samas reitinguküsitlused näitavad praegu, et teie toetus on hakanud venekeelsete seas langema. Millest te ise seda langust näete ja kas selles kontekstis sotsid on valimisõiguse teemal õigesti talitanud?

Minu jaoks isiklikult, valimisõiguse küsimus, mis puudutab põhiseaduse muutmist, seda reitingu pärast teha oleks ropp ja küüniline. Mina ei toeta põhiseaduse muutmist sisulistel põhjustel, millest me oleme palju rääkinud. Aga mis puudutab seda, miks reiting langes venekeelse elanikkonna seas, siis siin ei pea poliitanalüütik olema. Kui erakond on mitu aastat argumenteerinud, et seda teha ei tohiks ja siis ühel hetkel klõps, saab kokku ja otsustab, et las ta minna, siis loomulikult osa valijaid on selles käigus pettunud.

Kas see, kui erakonna esimees räägib pidevalt ühe inimgrupi välja selekteerimisest selle näol, et nõuda vene kodanikelt valijaks registreerumist, ei või mõjuda siin elavatele Vene kodanikele alandavalt ja kuidagi nende nüpeldamisena? Kas seetõttu on ka sotside toetus venekeelsete inimeste seas langenud?

See viimase nädala langus on otsene reaktsioon sotsiaaldemokraatide juhatuse otsusele nõustuda teatud tingimustel põhiseaduse muutmisega. Aga mis puudutab seda nii-öelda nüpeldamist, siis see on minu arvates olnud kogu selle asja juures kõige ohtlikum protsess ja seda ei ole algatanud kindlasti Lauri Läänemets ega sotsiaaldemokraadid. See on seesama, mida on president Alar Karis öelnud, et mida me saavutame, kui me heidame kahtlusevarju tervele Eesti ühiskonnagrupile. Need on inimesed, kes on siin elanud enne aastat 1990, paljud siin sündinud. Ja kui iga päev ajalehes kirjutatakse, et see on ikka mingi kahtlane poolputinistlik või täisputinistlik element, keda tuleb eemale hoida olulistest asjadest, siis loomulikult see mõjutab nende inimeste hoiakuid. See on ka üks põhjus, miks ma olen leidnud, et valimisõiguse äravõtmisega edasiliikumise negatiivsed mõjud on suuremad kui võimalikud positiivsed mõjud.

Praegu me sinna ju liigume. Kas sotsid praegu on ikkagi selles osas üksmeelsed, et praeguse koalitsiooni eelnõu variandiga tuleks edasi minna?

No ei ole üksmeelsed, mina hääletasin juhatuses sellele vastu, ma tean, et ka riigikogus on vähemalti üks kolleeg, kes hääletab põhiseaduse muutmise vastu ja sotside juhatuses oli veel inimesi, kes ei toetanud seda esimehe ettepanekut. Nii et jah, meil on erakonnas selles küsimuses erimeelsused. Me oleme ühte meelt selles, et põhiseaduse muutmine on sisuliselt halb ja seda ei tohiks teha. Aga erakond nõustus selle kompromissiga, tuleb möönda, et suure avaliku surve all. Demokraatlikus ühiskonnas avalik surve üldiselt erakondadele mõju avaldab.

Ma olen siin vaadanud, et mõni ajakirjanik, kes on kritiseerinud sotse, et miks sotsid ikkagi nõustu valimisõiguse äravõtmisega, siis kui juhatus langetas otsuse, et me nõustume sellega teatud tingimustel, siis hakati sõimama sotse selle eest, et nad nüüd nõustusid ja muutsid oma seisukohta. Selge on see,
et selline demokraatlik surve erakondi mõjutab.

Millise pilguga vaatate te neid läbirääkimisi teie erakonna esimehe, siseminister Lauri Läänemetsa ja Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku vahel. Kirik kurdab, et minister justkui kiusab neid?

See, et kujunenud olukorras peab kohalik õigeusu kirik distantseeruma Moskva patriarhaadist, on minu jaoks selge ja arusaadav nõue riigi poolt. Mis mind teeb murelikuks selle juures, on see, et see asi on jäänud vinduma. Esitatakse riigi poolt erinevaid nõudmisi ja kirjeldatakse võimalikke õiguslikke samme, aga ma ei ole kindel, kas me tegelikult oleme kuskile edenenud selles küsimuses tänaseks. Minu meelest on tegemist piisavalt olulise, aga ka tundliku teemaga, kus on vajalik selgus, et mida siis täpselt nõutakse ja mida täpselt tehakse. See paneks selle asja paika ja võimaldaks eluga edasi minna. Oluline on see, et kogudused saaksid edasi töötada, see kindlus on põhimõtteliselt ju antud. Juriidilised ja korralduslikud küsimused tuleks võimalikult ruttu ära lahendada. Eesti-vastased jõud ju kasutavad seda ka ära, et näed, et riik kavatseb kiriku kinni panna ja kiusatakse jne. Sellest tulenevalt võiks lõpplahendus olla võimalikult selge ja kiire.

Asja teine pool on natuke põhimõttelisem. Tegemist on siiski sekulaarse riigiga, kus põhiseadus tagab usuvabaduse. Ja üldiselt, kui avaliku võimu esindajad hakkavad palju sõna võtma sellel teemal, millisel viisil peaks kogudus pidama sidet jumalaga, siis ma muutun ettevaatlikuks. Tegelikult ei ole see avaliku võimu ülesanne sekulaarses riigis sellisel viisil. Ja see võib pretsedendina mõjutada ka paljusid teisi kogudusi. Ma tean, et usuringkondades seda muret osaliselt ka jagatakse.

Endine kapo peadirektor Arnold Sinisalu on öelnud, et ei saa olla olukorda,
kus riigi korraldused ei kehti kirikule.

Jaa, loomulikult kehtivad. Õigusriik tähendab ka seda, et õigusriigi põhimõtetest lähtub ka kirik. Ehk siis öelda, et meid ilmalikud asjad ei huvita, te võite seal teha, mis tahate, loomulikult sellist asja ei ole. Aga teisipidi, on kaks eri asja. Riik saab öelda, et põhikiri peab olema sõnastatud teatud viisil, et majanduslikke suhteid Moskvaga ei tohi olla, et vaimulikke agressorriigist me sisse ei luba. Need on ilmaliku võimu legitiimsed nõudmised. Hoopis teisiti on lood siis, kui poliitikud hakkavad tõlgendama, mis kaudu siis ikkagi jumalaga ühendust peetakse. See võib-olla väljub ilmaliku võimu esindajate kompetentsist.

Kas see vindumine ja need läbirääkimised mõjutavad ka sotsiaaldemokraatide toetust?

Ei, ma ei usu. Ma olen olnud alati seda meelt, et lisaks iseseisvale kaitsevõimele, tugevatele liitlassuhetele, on rahvussuhete temperatuur kindlasti oluline Eesti julgeoleku komponent. Sellest tulenevalt tuleb selles teemas käituda läbimõeldult. Kindlasti ei ole mõtet tekitada järjest tüliõunasid, spetsiaalseid provokatsioone ja kaklusi rahvusgruppide vahel, seda ei ole mõtet teha. Paljud nendest teemadest on oma olemuselt tundlikud ja sellepärast tundlike teemadega tuleb ümber käia tundlikult. Aga nii palju, kui mina olen ka venekeelsete elanikega sellel teemal suhelnud, siis üldiselt on venekeelsed inimesed pea sama usuleiged kui eestikeelsed, kiriku liikmeid on palju, aga neid, kes igapäevaselt sellele teemale kaasa elavad, on vähe.

Teiselt poolt, neid inimesi, kes toetaksid seda soga, mida Kirill suust välja ajab, ma ei ole kohanud ühtegi. Põhimõtteliselt ka sellest saadakse loomulikult aru ja kui on tagatud, et kogudused saavad edasi tööd jätkata, et õigeusklikud saavad kirikus käia, siis ma arvan, et siin sisulisi probleeme ei ole.

Tuleme korraks veel kohalike valimiste juurde. Võib spekuleerida, et Keskerakond ei pruugi ainuvõimu saada, ent teeb ikkagi tugeva tulemuse. Kas siis võib arvata, et Keskerakond proovib leida endale ka teise tugeva partneri kõrvale, kellega siis kahekesi valitsema asuda?

Ma arvan, et Keskerakonnal, nagu ka teistel erakondadel, on soov pärast järgmisi kohalikke valimisi olla linnavalitsuses ja sellest tulenevalt muidugi nad otsivad selleks partnereid. Aga see, mitu neid vaja on ja kas nad on tugevad või nõrgad, sõltub tegelikult ju valimistulemusest. Siin on siiski hetkeseisuga üsna palju määramatust, nii selles osas, millise tulemuse Keskerakond ise teeb, kuivõrd veenvad on uue linnavalitsuse partnerid või erakonnad Tallinna elanike silmis. Hetkeseisuga on see suhteliselt keeruline prognoos.

Aga kas pigem võib arvata, et neljast erakonnast koosnevat koalitsiooni proovitakse kõigi erakondade poolt võimalusel vältida?

Selge on see, et koalitsioone ikkagi luuakse minimaalselt vajaliku ülekattega. Kui on võimalik teha kolmekesi, siis tehakse ikka kolmekesi ja kui on võimalik teha kahekesi, siis loomulikult tehakse kahekesi, kui ei ole mingeid muid põhjuseid. Poolteist aastat pärast kohalikke valimisi on ju ka riigikogu valimised ja kindlasti ka erakonnad juba hakkavad mõtlema ka sellele moodustades ka Tallinna koalitsiooni. Ehk siis võib-olla puht matemaatiliselt mõni kombinatsioon võib olla mõistlik, aga mõni erakond võib mõelda, et ei tea, kas ja kuidas mõjutab meid see, kui me toome näiteks EKRE võimule piltlikult öeldes. Seda tüüpi aspektid kindlasti ka mängivad rolli. Aga ma arvan, et esmane praegu kõikide erakondade jaoks on siiski teha maksimaalselt hea tulemus selleks, et oleks parim läbirääkimispositsioon võimalikult paljude alternatiividega.

Te ise sooviksite ilmselt kandideerida sotside linnapea kandidaadina Tallinnas?

Jah, sellest arusaamast olen siiani lähtunud.