Harri Tiido: orjandusest ja orjalikkusest Venemaal
Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord Dina Hapajeva abil vaatluse all orjandus ja Venemaa. Vene seadustega on orjandus küll keelatud, kuid Venemaa ei ole liitunud Euroopa Nõukogu konventsiooniga orjakaubanduse vastu võitlemisel, märgib Tiido.
Vene inimene on sõja käigus omandanud paljude jaoks läänes pisut müütilise kuvandi, et see peaks justkui olema peaaegu et sabade ja sarvedega tüüp. Kui siis aga nähakse pilte Moskva tänavaist ja kohvikutest, kus inimesed näevad välja nagu läänemaades, leitakse, et tegelikult on nad ju samasugused kui meie, vaja neid lihtsalt mõista ja võib-olla üht-teist viisakalt selgitada.
Kasutan jutu alusena paari kirjutist USA Georgia osariigi ülikooli kaasaegsete keelte professori Dina Hapajeva sulest. Olin loo juba ette valmistanud, kui nägin viidet Hapajeva tänavusele raamatule. Selle tellimise võimalust otsides sattusin lingile netis, mis viis raamatu tekstile, see on nimelt tasuta allalaaditav. Viite leiab teksti lõpust ja loodetavasti pöördun ka ise üllitise juurde hiljem tagasi.
Kuid asjast. Hapajeva ütleb ühes intervjuus, et täieulatuslik sõda Ukrainas käib juba pikalt ja Venemaa on kandnud tohutuid sõjalisi kaotusi. Kui ühiskond seda kõike talub ja valitsus püsib võimul, siis tähendab see vaid ühte: režiimi ühiskonnas toetatakse.
Oma osa on selles kindlasti üle 20 aasta väldanud taasstaliniseerimise propagandal ja juttudel, et Venemaa oli keskajal ilus ja usklik, kuni Peeter Esimene kõik oma läänestamiskatsetega tuksi keeras. Vene rahvale on aga läbi aegade olnud omane alaväärsuskompleks lääne ees.
Vene identiteeti ei olegi olemas väljaspool ettekujutusi läänest ehk kogu aeg mõeldakse sellele, kuidas suhestutakse läänega. Alaväärsustundest sünnib arusaam, et kui Vene ei ole suutnud läänele järele ja ette jõuda ja liberaalsete reformide ajastul ei õnnestunud tarbimisparadiisina nähtud lääne demokraatiat luua, siis järelikult on vaja see neetud lääs lihtsalt hävitada.
Hapajeva leiab, et Venemaa pilgu tagasipöördumine keskaega ja taasstaliniseerimine tõid kaasa avaliku arvamuse militariseerumise ning traditsioonilise, orjaliku komponendi tugevnemise ettekujutuses sellest, milline on riigi ja üksikisiku suhe. Selles ettekujutuses on riigil õigus kõigele ja üksikisikul mitte millelegi. Siin tulebki mängu ühiskonnas laialt levinud orjaliku mõtteviisi levik Venemaal.
Hapajeva hinnangul toimub järjekindel neomediavistliku ehk uuskeskaegse mõtte levitamine. Seda on näha kirjanduses, kinos, uurimustes ja poliitikute sõnavõttudes.
Keskaja kuvand viib meid väärtussüsteemi, mis on otseses vastuolus Euroopa humanismi ja valgustusajastu ideaalidega. Selle peamine mõte on loobumine inimese käsitlemisest kõrgeima väärtusena. Siht näikse olevat uue Vene keskaja rajamine, mis peaks asendama pahelist nüüdisaega. Tagasipöördumist minevikku nähakse kui igatsetud tulevikku. Sellega seostub lahutamatult ka idee uuest ristisõjast, vajadusest Vene pühad alad tagasi võita.
Ühiskonda nähakse paljude selle mõttesuuna aktivistide poolt kui seisuslikku. Paljudele kindlasti teada tegelane Aleksander Dugin toob argumendiks väite, et vanimad riigid ja sotsiaal-poliitilised süsteemid tuginesid kastisüsteemile. See olnud väga hea, sest kastid peegeldavad inimhinge olemust, mida inimene elu jooksul muuta ei suuda.
Dugini arvates peab normaalne ühiskond olema ehitatud selliselt, et jumaliku olemusega inimesed ehk eliit on ülal, maise või loomaliku või deemonliku olemusega inimesed ehk mass aga all. Madalaim kast või seisus ongi orjad. Keskklass on ebavajalik, kuna sellest sünnivad igasugused demokraatia ja liberalismi ideed.
Valgustatus, vabadus ja võrdsus kuulutatakse vabamüürlaste triaadiks, mis olla vene hingele võõras. Nende ideede aktiivne levitamine on viinud selleni, et osa ühiskonnast on hakanud enesele juba sobitama holoppide ehk pärisorjadest teenijate või vana-Vene orjade olemist.
Vaikimisi eeldatakse, et holopid on tulevikus mitte venelased, vaid neile kuuluvad orjad nagu kasahhid, tadžikid ja teised. Nii näiteks on nüüdisorjuses põhjakorealased ja hiinlased, keda nende riigid on odava raha eest Vene võimudele müünud tööks ehitustel ja metsalangetamisel Primorje krais, Novosibirski, Irkutski ja Amuuri oblastis ning Habarovski krais.
Vene konstitutsioonikohtu esimees Valeri Zorkin on väljendanud positiivset suhtumist pärisorjusliku õiguse taastamisse, kuna pärisorjus olnud omal ajal kõigist puudustest hoolimata klamber, mis hoidnud rahva sisemist ühtsust.
Riigiametnikud kasutavad viimasel ajal meeleldi ütelust, et nad on "valitseja inimesed" ehk "gosudarevo ljudi". Sel moel sätivad nad end justkui aadelkonna hulka, poevad valitseja ees ja võtavad endalt vastutuse ebapopulaarsete otsuste eest, kuna nad on vaid teenrid, kes täidavad kõrgema võimu tahet.
Vene seadustega on orjandus küll keelatud, kuid Venemaa on muide üks väheseid riike, mis ei ole liitunud Euroopa Nõukogu konventsiooniga orjakaubanduse vastu võitlemisel. Mitmed Kremli soosivat tähelepanu pälvinud kirjatööd pakuvad tuleviku tarbeks sellist ühiskonnamudelit, kus orjandus on ühiskonna lahutamatu osa. Kinnipeetavate ja sõjaväelaste kasutamine tasuta tööjõuna oli levinud juba nõukaliidus ja levib ka praegu.
Vaatasin globaalset orjandusindeksit ja selle viimase ülevaate kohaselt on Venemaa 160 vaadeldud riigi seas nüüdisorjade seisundis olevat inimeste suhtarvu poolest kaheksandal kohal, kõrvuti Afganistaniga. Indeks esitab oma tulemused orjuse esinemissagedusena tuhande inimese kohta. Venemaal olla tuhande inimese kohta 13 nüüdisorja.
Taoline olukord on võimalik vaid juhul, kui ühiskonnas ei leidu sellele piisavalt vastuseisu. Ja taolise mõttelaadi levik aitab selgitada ka vastuseisu puudumist sõjale, hoolimata sadadest tuhandetest surma saanud Vene kodanikest.
Ukraina või mõne muu rahva ohvrid jätavad suure osa ühiskonnast üldse külmaks. Võimu levitatav mõttelaad on selle plaanis selge: venelased päästsid maailma mongolite eest, Napoleoni ja fašismi eest. Seega kõik, kes neile vastu hakkavad, on ise fašistid. Vladimir Putini klikk on veendunud, et tänuks Venemaa rolli eest maailma päästmisel peab kogu maailm nüüd järele andma kõigile Moskva nõuetele ja pretensioonidele.
Viited lugemishuvilistele
Toimetaja: Kaupo Meiel
