Alates 2022. aasta veebruarist on nii Ukraina kui ka Venemaa kohal lennanud kümneid, kui mitte sadu erinevaid relvasüsteeme, mille võib koondada ühisnimetaja "varitsev õhuründemoon" alla.

"Tegemist on sellise võimega, mis suudab sihtmärgialal õhus püsida mingi aja ja millega on võimalik sihtmärki tuvastada ja seda väga täpselt rünnata," sõnas riigi kaitseinvesteeringute keskuse relvastuse kategooriajuht Ramil Lipp.

Nädal tagasi kuulutas kaitseinvesteeringute keskus välja hanke, et sõlmida varitseva õhuründemoona pakkujatega seitsme aasta pikkused raamlepingud. Tulevastelt lepingupartneritelt võib riik osta kokku kuni 400 miljoni euro eest moona.

"Eesmärk on leida võimalikult suur hulk lepingupartnereid, kellel oleks pakkuda erinevaid lahendusi," ütles Lipp. Mida täpselt ostetakse, sõltub kaitseväe vajadustest.

Lennuvahendid võivad jõuda ka 1000 kilomeetri kaugusele

Varitseva õhuründemoona hulka kuuluvad muu hulgas paari kilomeetri kaugusele küündivad niinimetatud FPV (first person view) droonid, mille piloot näeb sihtmärke spetsiaalsete prillide või peakomplekti abil.

Samuti kuuluvad sellesse kategooriasse mitmesaja kilomeetri kaugusele ulatuvad ning rohkem lennukit meenutavad droonid, mis võivad kanda enam kui 50-kilogrammist lõhkepead. Kaitseinvesteeringute keskus loodab lepingutega katta kogu võimaliku spektri.

Näiteks praegu küündivad Eesti kaitseväe kõige pikema ulatusega relvad umbes 300 kilomeetri kaugusele. Samas maksavad selle tarbeks soetatud ATACMS-i raketid ligi poolteist miljonit eurot. Nende tootja Lockheed Martin on maininud, et plaanib ATACMS-id peagi tootmisest välja võtta.

"Kui küsimus on, kas me otsime selle raamiga alternatiivi ka ATACMS-i võimekusele, siis kindlasti me ootame ka ettevõtteid, kellel on pakkuda selliseid lahendusi," lausus Lipp.

Ta ütles, et pakkumisi oodatakse ka neilt ettevõtetelt, kes toodavad veel pikema – kasvõi 1000-kilomeetrise – lennuulatusega õhuründemoona.

"Ja ma arvan, et isegi, kui tänasel hetkel selline vajadus otseselt puudub, lasta 1000 kilomeetri kaugusele, siis see võib mingil hetkel tekkida," rääkis Lipp.

Droon võib olla juhtme taga, kuid ka üsna iseseisev

Raamlepingutega soovibki kaitseinvesteeringute keskus luua omamoodi võimete kataloogi, mille seast saab kaitsevägi vajadusel valida.

Kusjuures lennuulatus on ainult üks kriteerium. Ukraina sõja näitel on vähemalt sama oluline see, missuguse tehnoloogilise lahenduse toel lõhkelaeng sihtmärgini kohale viiakse.

"Igale lahendusele, mis lahinguväljale paisatakse, leitakse varem või hiljem mingisugune vastumeede. Ja siis on vaja mingisugust järgmist tehnilist lahendust sinna peale," sõnas Lipp.

Kõige kiiremini muutuv valdkond droonimaailmas on seotud elektroonilise sõjapidamisega. Nii Venemaa kui ka Ukraina proovivad leida üha uusi viise, et segada lennuvahendi ja maapealse kontrollkeskuse vahelist sidet. Sama palju vaeva nähakse selle nimel, et vastase segajaid üle kavaldada.

"Lühematel distantsidel kasutatakse täna väga edukalt näiteks fiiberoptika lahendust, kus lennuvahend on maapealse kontrollkeskusega ühendatud," lausus Lipp. "Kõigi üle õhu levivate lahenduste puhul tuleb leida tehnilisi võimalusi kas krüpteerides, sagedushüpet kasutades või mingisugusel muul moel, et tagada laskemoona kontrollitud sihtmärki viimine."

Lipp märkis, et Venemaa kasutab Ukrainas ka nii-öelda punktist punkti lendavat varitsevat õhuründemoona, mida operaator ise pärast väljalaskmist enam mõjutada ei saa. Ometi peab ka sellise moona puhul kaitsetaktikaga arvestama.

"Nad tihtipeale ikkagi kasutavad mingisugust GPS-i või sisemist navigeerimissüsteemi. Ehk seal on jällegi erinevaid tehnilisi lahendusi, et kui GPS on maha surutud või spoofitud (valesignaali abil petetud), siis peaks see lennuvahend ikkagi suutma kohale minna," rääkis Lipp.

Ostuhetkel võib kiirus olla pea sama oluline kui hind

Lipp loodab, et raamlepingud õnnestub sõlmida nelja kuu jooksul. Kui kaitsevägi teatab, missugust moona neil täpselt vaja on, korraldab kaitseinvesteeringute keskus lepingupartnerite seas minikonkursi.

Raamlepingud ei sea Eestile kindlat ostukohustust. Samuti ei sea need ettevõtetele kohustust midagi müüa. Küll aga muutub kogu protsess hulga kiiremaks, rääkis Lipp, lisades, et ka minikonkursi käigus võib selguda, et tarneajad on pikemad, kui kaitsevägi sooviks.

"Selle pärast me ka läheme raamlepingusse mitmete partneritega, et ei juhtuks olukorda, kus me oleme ühe partneriga lukus ja meile öeldakse, et tarneaeg on neli aasta," sõnas Lipp.

Kaitseinvesteeringute keskus jätab endale ka üsna vabad käed, kuidas minikonkurssidel hindamiskriteeriume rihtida. Näiteks odavama hinna osakaal kriteeriumites võib küündida 50 kuni 90 protsendini. Tarneaja, süsteemi kvaliteedi ja tarnekindluse osakaalud võivad ulatuda viiest 45 protsendini.

"Kriisi ajal me kindlasti hindamegi tarneaega hindamiskriteeriumite mõttes kõrgemalt, mis tähendab, et see väärtusloome minikonkursi puhul tekibki tarneajas mitte otseselt hinnas," rääkis Lipp.

Õhuründepatarei saab esimesed võimed tuleval aastal

2023. aasta kevadel sõlmis Eesti lepingu, et soetada Iisraeli riigifirmalt Israel Aerospace Industries enam kui saja miljoni euro eest varitsevat õhuründemoona Mini Harpy. See moon kannab seitsmekilogrammise lõhkepea kuni saja kilomeetri kaugusele. Lipp ütles, et tellitud moonakogus jõuab Eestisse järgmise paari aasta jooksul. Relvasüsteemi hakkab kasutama Eesti kaitseväe jaoks täiesti uus üksus – mehitamata õhuründepatarei.

Lipp tõdes, et erinevate platvormide lisandumine eeldab kaitseväelastelt ka erinevat väljaõpet. Siiski märkis ta, et see ei tohiks liialt keeruline olla. FPV droonide näitel ütles Lipp, et esmane väljaõpe võib kesta kõigest neli kuni viis päeva.

"Ja ma arvan, et tänapäevane keskmine noor, kes on harjunud kasutama nutiseadmeid, saab sellega väga edukalt hakkama," lausus ta.