Kaks nädalat tagasi soojendati üles vana tuuleparkide ja radarite vaheline tüli. Kaitseväe luurekeskuse ülem Ants Kiviselg ja mereväe ülem Ivo Värk andsid novembri lõpus Eesti Rahvusringhäälingu ajakirjanikule Vahur Laurile paarisintervjuu, mis kaitseminister Hanno Pevkuri reaktsioonist järeldades polnud ministeeriumiga kooskõlastatud.

Päev enne intervjuu ilmumist, 27. novembril tegi otsa lahti kaitseväe juhataja kindralmajor Andrus Merilo, kes riigikaitsekonverentsil Rootsi meretuuleparkide keelustamise otsust kommenteerides avaldas arvamust, et ka Eestis on mereparkide "plaanidest ehitamiseni on veel tükk jupp minna ja selle plaanimise käigus on kaitseväel ikka sõna sekka öelda. Kui keegi arvab või on kuidagi uudistest jäänud mulje, et kaitsevägi on kõikide nende asjadega rahul ja kahel käel lehvitab kaasa, siis päris nii see ei ole".

Kaitseväe avang oli paljude jaoks üllatuslik, sest viis aastat tagasi oli teema juba esikülgedel ning valitsus tegi ka vajalikke otsuseid. Kaitseminister Hannes Hanso ametiajal 2016. aastal käivitatud riigi ja tuuleenergia esindusorganisatsioonide vahelise töörühma tegevus viis lõpuks valitsuse otsuseni soetada Euroopa Liidu raha eest soetada kaitseväele täiendavad õhuseireradarid.

Paika pandi ja kokku lepiti ka tuuleparkide ehituskeelualad ning hiljem merealade planeeringu kooskõlastamise raames meretuuleparkide asukohad. See ei võtnud kaitseväelt õigust ka tulevikus kokkulepitud aladele kerkivatele tuuleparkidele kõrguspiiranguid seada, nii et kindralmajor Merilo kindlasti ei praalinud riigikaitse konverentsil.

Palju kõneainet pakkunud Aidu tuulepargi ehitus oli pikalt peatatud, sest tegelik arendus oli kooskõlastuse saanust märksa kõrgem ning tiibade tööala väga palju suurem. Et kaitsevägi ja kaitseministeerium olid kunagi siiski kooskõlastanud tuulepargi rajamise Aidusse, jäi Aidu pargi kerkimine pikaks veninud tsiviilkohtuvaidluse lahendada. Riik polnud selles vaidluses sugugi nõrgal kohal kui kahe ja poole aasta eest samm tagasi astuti.

Mis tingimustel Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus vaidluse lõpetas, on jätkuvalt salastatud. Regulatsioone rikkudes püstitatud park saab nüüd kopsakat taastuvenergiatoetust, arendaja ise rahaliselt kaitseväe seiresüsteemidele põhjustatud kahju kuidagi ei korva.

23. märtsil 2022. aastal allkirjastatud ja kiivalt salastatud lepingus on ka säte, mis keelas osapooltel üksteist avalikult kritiseerida, arendaja rikkus üsna pea ka seda iseenesest veidrat klauslit.

Riigipoolne suhtekorralduslik möödapanek oli ka, et ETV saates "AK.Nädal" kommenteeris toonast tehingut kelmuse kahtlusega kriminaaluurimise all olev Reformierakonna poliitik, kes küll esitas arusaadavaid poliitilisi põhjendusi, meenutades toonast õhustikku, kus teemaks oli energiakriis kui ka seda võimendanud Vene täiemahuline agressioon Ukrainas.

Kaitseminister Hanno Pevkur korraldas kahe nädala eest tuulepargi-džinni riigikaitse-pudelisse tagasi meelitamiseks kaitseväega mõne seminari. 2. detsembril võis ta juba ERR-ile teatada, et õhuseirega on kõik korras ja muu osas otsitakse lahendust. "Mis puudutab lääne poole mereseiret, siis siin tuuleparkidega seoses on võimalik kompensatsioonimeetmetega – siis, kui neid tuuleparke kunagi ehitama hakatakse – asjad lahendada. Seetõttu me tuuleparke seisma praegu ei pea panema," ütles Pevkur.

Olen ise kaitseministeeriumis tööalaselt vahetult teemaga seotud olnud, kuulnud põhjalikult nii kaitseväe kui ka arendajate argumente ning kaldun kaitseminister Hanno Pevkuri valitud hoiakuga üldiselt nõustuma. Et teemat on hiljuti põhjalikult ja valulikult arutatud, kaitsevägi sai kompensatsioonimeetmeteks Euroopa Liidu vahenditest lisaraha ja kaitseväel on ka praegustes tingimustes võimalik sensoritest suhteliselt kaugemal asuvatele meretuuleparkidele kõrguspiiranguid seada, siis tuleks kaitseväel hiljutisi üldisi kokkuleppeid arendusalade tulevaste asukohtade osas austada.

Teisalt pole õige, kui edasine poliitkommunikatsioon teemat summutama, fakte moonutama ja probleemi pisendama hakkab. Faktilised asjaolud, millest kaitsevägi on rääkinud, on tõelised: tuulepargid mõjutavad seiresüsteeme. Mõju on ajas kasvanud seoses tuuleparkide kõrguse ja tiivikute tööala pindala märgatava kasvuga. Kui kaitseväe esimene Kellavere radar 2001. aastal paika sai, jäi kõige kõrgem tuugen Eestis saja meetri alla. Aidu pargi tuulikud on üle 200 meetri pikad. Praegu planeeritakse juba ligi 300 meetriste megatuulikutega parke, ka merele.

Aidu park asub endiselt tuuleparkide töörühmas kokku lepitud ehituskeelu vööndis ja seega segab raadioluuret. See on fakt ja seda fakti 2022. aasta salakokkulepe ei muuda. Kaitsevägi peabki praegu ja tulevikus rääkima asjadest nii, nagu need on, see on nende kohustus sõjalise kaitse vajaduste eest seista. Keegi teine seda nende eest ei tee, kui just mõnel poliitikul parasjagu kasulik pole seda teha. Ega suvine laskemoonatüligi poleks lisarahastusega päädinud, kui see poleks Kristen Michalile poliitiliselt kasulik olnud.

Tuuleparkide teema uuesti päevakorda tõstmist ongi võrreldud suvise laskemoonatüliga, et näe, suvel kaitseväel õnnestus avalikkusele apelleerides valdkonda edendada, äkki nüüd läheb uuesti õnneks, seda enam, et Rootsi kaitsevägi pani kanna maha ning tuuleparkide arendamise plaanil pole Eestis kuigi palju fänne, ka mitte kõikides meediamajades.

Meretuuleparkide ja raadioluure teema päevakorda tõstmise taga võib olla veel mitu põhjust. Esimene neist on kabinetipoliitiline. Mereväe ülem ja sõjaväeluure ülem on suhteliselt värsked ja riigiasutustes nagu muudeski organisatsioonides on sageli nii, et värske tippjuhi juurde ilmub kogenud nõunik ja laotab ta ette (siiralt) mureliku näoga vanad lahendamata probleemid, ka need, mille osas on äsja kompromissid kokku lepitud. Värskel juhil on raske selliseid käike ignoreerida, muidu riskib ta kohe alguses asutuse sees nõrga juhi mainega, kes ei julge valdkonna eest seista. Luurejuht Kiviselg ja mereväe ülem Värk tegid selles mõttes oma loogilise käigu ära.

Tõenäolisemalt on meretuuleparkide teema uuesti päevakorda tõusmise taga osaliselt ka asjaolu, et paari aasta eest läks mereseire ülesanne koos vahenditega politsei- ja piirivalveametilt kaitseväele.

PPA ülesannetest ja orientatsioonist tulenevalt vaatavad nad Eesti mereala teisiti kui kaitsevägi. Rootsi kaitseminister tõi näiteks nende mereparkide rajamise keeldumise õpõhjusena välja, et merelt lastud ballistilisi ja tiibrakette on raske tuvastada radaritel, mis Patrioti õhukaitsesüsteemidele varakult infot peaksid andma. Kaitsevägi vaatabki merele märksa sõjalisema pilguga, kui vaatas PPA, ja see oli ka selle reformi üks soovitud eesmärke. Lisaks võis Aidus sõlmitud kokkulepe näida kaitseväelastele liiga järeleandlik, neil võis tekkida tunne, et neid ikkagi ei kuulatud piisavalt.

Rootsi keeldumise otsus polnud sugugi enneolematu, sest õjuba pea kaks kümnendit tagasi tegi meretuuleparkide osas sarnase käigu Ühendkuningriik. Umbes samal ajal algasid vaidlused ka Ameerika Ühendriikides, kus energeetikaministeerium lubas selle kümnendi jooksul leida tehnoloogilised lahendid kas radarite või tuugerite täiustamiseks nii, et mure leeveneks.

Tehnoloogiliste lahenduste otsimine mere- ja õhuseireradarite ning tuuleparkide "lepitamiseks" ongi mõlemas riigis käinud juba enam kui kümme aastat, sama protsess on toimunud Ameerika Ühendriikides. Seni suurema eduta, aga tehnoloogilised siirdeprotsessid võtavadki aega.

Põhjust, miks Rootsis asi alles nüüd päevakorda kerkis (naaberriik Soome tegeles sellega üle kümne aasta tagasi, soomlased käisid ja nõustasid Eesti tuuleparkide töörühma) võib seisneda Rootsi riigi üldises patsifistlikus meelestatuses ja asjaolus, et Rootsi kuningriik oli oma kaitseväe lihtsalt unarusse jätnud, ei pidanud sõda kuigi võimalikuks. Pole välistatud, et Rootsi tõmbas hetkel hädapidurit, aga läheb arendustega mingi aja pärast edasi, kui nende jaoks "uudse" probleemiga kohanetakse ning teiste riikide arengute ja lahendustega tutvutakse.

Nagu mereväe endine ülem Jüri Saska hiljuti ütles, hakatakse ka Eestis alles teadvustama, et ka mereala on meie territoorium. Läänemereriikide kobav reageerimine Balticconnectori gaasijuhtme vigastamisele ja muudele korduvatele merepõhjataristu rünnetele reageerimine näitab, et ka Läänemere mereväed alles ärkavad uude reaalsusesse.

Ühelt poolt paistis tuuleparkide teema taas päevakorda tõstmine äsja sõlmitud kokkulepetest hoolimata kaitseväe poolt isekas ja manipulatiivne. Teisalt on selline jäärapäisus kaitseväe südikuse või ka kohusetunde märk.

Teema tõstatamine pole mugav teema kaitseväe juhataja ega luurajategi jaoks. NATO-s on palju liikmesriike, kus kaitseväelased ei tohi omaalgatuslikult meedias suurt millestki rääkida. Selline tsiviilkontrollikultuur on viinud muuhulgas sõjalise kaitse kängumiseni NATO riikides. Sellepärast on hea, et kindralmajor Andrus Merilo jätkab kindral Martin Heremi sissekäidud maaväelasliku otsekohesuse teed.

Ükskõik kui ebameeldiv meil ka pole erinevates küsimustes – olgu laskemoonapõud või tuugenite mõju – tõde kuulata, peame laskma professionaalidel vabalt rääkida, seda eriti tundlikus kaitsevaldkonnas, kus poliitikutel on ähmaselt salastatusele viidates võimalik alati diskussiooni omatahtsi suunata ja summutada.

Professionaalide avalik ärakuulamine ei tähenda siiski alati, et poliitikud alati ootamatult antud avalikule nõuandega nõustuma peavad. Poliitikute sekkumine riigivalitsemisse on demokraatlikus riigis igati legitiimne nähtus.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.