Lubadus "Hooldekodukoht pensioni eest" jäi suuresti täitmata, kuna enne reformi ei sõlmitud hooldekodudega kokkuleppeid, ei kehtestatud kohatasude piirmäärasid ega loodud toimivat süsteemi lubaduse elluviimiseks. Selle asemel hakkasid hooldekodude hinnad järsult tõusma ja seda mitte mõõdukas tempos, vaid lausa hüppeliselt, jättes abivajajate lähedased õhku ahmima.

Vaatamata sellele on hooldekodukohtade järgi nüüdsest suur nõudlus. Kas tõesti on see parim lahendus kõigile hooldusvajadusega inimestele?

Pärast "Hooldekodukoht pensioni eest" läbikukkumist on hakatud rohkem rääkima kodusest hooldusest. Sotsiaalministeeriumi kodulehelt võib lugeda, et omavalitsused saavad riigi antud vahendeid kasutada nii hooldekodu teenuse kui ka koduse hoolduse korraldamiseks ja eelistada tuleks viimast. Praktikas on kohalikel omavalitsustel aga raha siiani kulunud peamiselt hooldekodudele ja ka selleks pole vahendeid piisavalt.

Tallinnas ja mõnes selle lähivallas on hooldusvajadusega inimeste lähedased minult küsinud, et kas hooldereformiga rahastatakse ka kodust hooldust. Kahjuks on vastus olnud, et ei rahastata. Omavalitsused pakuvad kodust hooldust kas oma allasutuse või partneri kaudu.

Kuulen pidevalt, et on kohalikke omavalitsusi, kelle koduteenus hõlmab endast ainult toidukoti viimist ja inimestega suhtlemist. Kui inimene vajab kodus abi hooldustoimingutel, siis seda ei pakuta või pakutakse äärmiselt piiratud mahus, näiteks üks tund päevas. Samuti on probleemiks nädalavahetustel ja pühadel koduse hoolduse mitteosutamine, sest hooldustöötajatel võib siis olla vaba päev. Abivajajad ei saa valida, millal nad abi vajavad.

Omavalitsustel on oma arusaam koduse hoolduse mahust ja sellest, millal inimene peaks minema hooldekodusse. See arusaam erineb sageli ka hooldusvajadusega lähedaste arusaamast, kes panustavad isiklikku aega lähedase hooldamiseks ja ostavad teenust juurde lisaks omavalitsuse pakutavale teenusele. Ostavad juurde need lähedased, kellel on see majanduslikult võimalik. Kuna hooldereformiga rahastatakse hooldekodude hooldustöötajate ja abihooldustöötajatega seotud kulusid, siis see on väga oluline argument, miks hooldekodu kasuks otsustada.  

Koduhooldusvaldkonna puhul võiks inimestel olla samamoodi võimalus valida endale teenuseosutaja, nagu hooldekodude puhulgi, ja rahaline toetus samas suurusjärgus, nagu on hooldekodude hoolduskulude puhul. See aitaks inimestel elada kauem enda kodus.

Praegu on koduhooldust pakkuvaid ettevõtteid Eestis häbiväärselt vähe, võrreldes hooldekodude arvuga. Miks ei võiks näiteks Tallinnas pakkuda linna rahastatud omastehooldaja asendamise teenust mitu ettevõtet, mitte üksainus? Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuamet vastas sellele küsimusele järgnevalt: "Partner valiti riigihanke tulemusena. Teenusepakkujate arvu ja lepingute sõlmimise otsustab hankija, arvestades teenuse saajate vajadusi, klientide arvu ja teenuse korraldamise mõistlikkust. Eesmärk on tagada parim lahendus nii klientidele kui ka teenuse korraldajale."

Kes koduhooldusvaldkonda tunneb, see teab, et Tallinna lahendus ei ole klientide jaoks kaugeltki parim. Seda sellepärast, et kui abivajaja või lähedane ei ole rahul ühe Tallinna partneriga, ei ole tal võimalust valida teist teenuseosutajat, kellele linn maksaks samadel alustel.

Lisaks kujutage ette olukorda, et teie lähedane on harjunud aastate jooksul ühe hooldajaga, kuid ühel hetkel see hooldaja kaob, sest tema ettevõte uut hanget ei võitnud ja on sunnitud tegevuse lõpetama. Kas see on parim lahendus? Kindlasti mitte. Või kuidas tundub see, kui iga nädal käib teie lähedast hooldamas erinev inimene, sest ühel partneril ei ole võtta piisavalt hooldustöötajaid.

Hooldereformi rahastus tuleks omavalitsuste jaoks jaotada selgelt kaheks: üks osa peaks olema mõeldud koduhoolduse teenuse rahastamiseks ning teine osa hooldekodude hoolduskulude katmiseks. See aitaks tagada, et koduhooldus ei jääks kõrvaliseks ja alarahastatud valdkonnaks, vaid kujuneks tõeliseks alternatiiviks hooldekodule.

Kuigi hooldereformi eesmärk on teoorias toetada inimeste kodus elamise võimalust, ei rakendata seda tegudes. Ilma sihipärase toetuseta ei soodusta Eesti riik vananemist ega kõrvalabivajadusega inimeste elukvaliteedi säilimist nende enda kodus. Koduhoolduse arendamine ja rahastamine peab saama riigi prioriteediks, seniks on eakate eest valik tehtud hooldekodu kasuks.