Üks olulisemaid probleeme, mida püüti hooldereformiga lahendada – teenuse kättesaadavus ja teenuskohtade puudus –, kujunes pika aja jooksul ega ole kindlasti paari aastaga lahendatav. Valdav osa kohalikest omavalitsustest ei ole viimastel kümnenditel pidanud seda valdkonda prioriteetseks ega ole panustanud uute teenuskohtade rajamisse.

Hooldusteenuse nõudluse ja pakkumise suhet saab lahendada ainult kaht moodi: kas alternatiivsete sotsiaalteenuste loomisega (näiteks koduhooldusteenused) või uute hooldekodukohtade rajamisega.

Südamekodude näitel võin öelda, et uute hooldekodukohtade rajamine võtab otsusest kuni teenuse käivitamiseni aega umbes kolm-neli aastat. Oleme Südamekodudega panustanud teenuse kättesaadavuse parandamisse viimastel aastatel ligi 400 uue teenuskohaga ning praeguseks on tehtud otsuseid veel üle 300 koha loomiseks. Samal ajal lisandus sotsiaalministeeriumi andmetel 2024. aastal Eestis 940 uut teenuse saajat, kellest 80 protsenti said teenusele juurdepääsu tänu hooldusreformile.

Hinnatõus oli hooldereformi sisse kirjutatud

Reformi teine oluline eesmärk, muuta eakatekodu koha maksumus inimesele taskukohasemaks, eraldades kohalikele omavalitsustele valdkonna paremaks korraldamiseks riigieelarvest raha juurde, on tegelikult samuti täitunud. Kui enne reformi oli omaosaluse määr hooldekodukoha maksumusest keskmiselt 80 protsenti, siis nüüd on see keskmiselt 50 protsenti.

Sealjuures on hinnatõus valdkonnas olnud tõesti paratamatu. Lisaks üldisele hinnatõusule on hooldusteenuse hinda peamiselt tõstnud hooldereformi initsieeritud suur tööjõukulude kasv.

Hooldereformi eesmärk oli ka riigieelarvest valdkonda suunatud lisarahaga panna kohalikele omavalitsustele ja hoolekandeasutustele kohustus luua uusi ametikohti ning palgata selleks juurde uusi töötajaid. Teisisõnu on seadusega ette nähtud kohustus 2026. aasta juuliks suurendada hooldustöötajate arvu iga hoolealuse kohta.

Riigi eesmärk tellida paremat, inimkesksemat, kvaliteetsemat teenust läbi selle, et hooldekodud palkavad rohkem personali ja koolitavad süsteemselt töötajaid, tähendab, et kõik eakatekodud alustasid juba 2023. aastast täiendavate töötajate palkamist. Sellega seoses vajab ööpäevaringse hoolekande valdkond lisaks 2026. aastaks umbes tuhat töötajat ja näiteks Südamekodud üle Eesti kokku palkavad reformi järgselt kokku juurde sada hooldustöötajat.

See on toonud ja toomas kaasa soovitud tulemuse kvaliteedi tõusu osas, kuid paraku ka teenushindade kasvu ja tohutu surve palkadele. Näiteks Südamekodude tööjõukulud kasvavad aastatel 2023–2025 ligi 40 protsenti, kui võtta arvesse uued loodavad töökohad ning palgatõus. Võib öelda, et hooldereformi jõustumisse oli sisuliselt hinnatõus sisse kirjutatud.

Koduhooldusega omavalitsused tegeleda ei jõua

Ööpäevaringne hoolekanne on kallis teenus, sest inimesele pakutakse kodust keskkonda, hooldust, vajalikku meditsiiniteenust, aga ka võimalusi vaimseks ja füüsiliseks aktiivsuseks.

Riigikontrollil on õigus, et olukord on keeruline, sest nõudlus ületab pakkumise. Nõudluse ka pakkumise suhte korrigeerimiseks on vaja lisaks täiendavatele investeeringutele hooldekodude rajamisse ka rohkemate sotsiaalteenuste pakkumist omavalitsuste poolt. Hooldereformi rakendamisel peakski fookus olema edaspidi koduhooldusteenuse pakkumise arendamisel.

Koduhoolduse plusse ei pea tõenäoliselt eraldi välja tooma. Kodus elamine on iga eaka inimlik soov ja võiks olla esimene lahendus abivajaduse suurenemisel. Riigile ja omavalitsusele võib see samuti teatud juhtudel olla odavam kui ööpäevaringne üldhooldusteenus.

Koduhoolduse teenust on aga Eestis tarbida pea võimatu. Seni ei ole koduhooldusteenusel olnud ühtset rahastusmudelit, omavalitsustel ei ole olnud teenuse väljatöötamiseks kas aega, raha, kompetentse või motivatsiooni.

Isegi kui koduteenuseid ei pakuta, on abivajajad tavaliselt oma kodus nii kaua kui võimalik ja teenuskohta otsitakse alles viimase lahendusena. Tänu reformile on mõned seni kodus elanud abivajajad – näiteks psüühikahäirega, keerulise tervisliku seisundiga või dementsussündroomiga eakad –, leidnud koha hooldekodus ja saavad seal väärikalt elupäevi jätkata. Siiski on endiselt neid, kelle jaoks teenuseid ei jagu, tänu reformile või reformi tõttu.

Südamekodud on kahel korral proovinud alustada koduhooldusteenuste pakkumist, aga edutult. Meie katsed lõppesid omavalitsuste tagasisidega, et reformijärgne aeg kulub seni veel inimeste hooldusvajaduse hindamisele ja üldhooldusteenusele suunamisele. Koduhoolduse arendamisega omavalitsustes tegeleda ei jõuta.

Nõudlus ühiskonnas koduhooldusteenuse järele kasvab ning nõudluse leevendamiseks oleks praktiline omavalitsustel eelisarendada koduhooldusteenuseid, see on lühema planeerimise ajahorisondiga ja väiksema kapitalikuluga kui uue hooldekodu rajamine.