Eesti gaasiülekandevõrgu arengukava aastateks 2025-2034 toob välja, et viimase 15 aastaga on maagaasi tarbimine 65 protsendi võrra vähenenud, olles 2023. aastaks jõudnud 3,5 teravatt-tunnini.

Samas kasvab aga gaasivõrgu tähtsus elektrivarustuskindluse tagamisel, sest Eesti on oma kliimapoliitika rajanud eesmärgile saavutada aastaks 2050 kliimaneutraalsus ning juba 2030. aastaks soovitakse toota taastuvelektrit samas mahus kui on tarbmine. See aga tähendab, et riik vajab nendeks perioodideks, kui tuult või päikest on vähe, juhitavaid elektritootmisvõimsusi.

Praegu katavad viimaste vajadust põlevkivielektrijaamad, mille tõenäoliseks alternatiiviks on tulevikus gaasijaamad ja elektrisalvestid, see aga tõstab arengukava kohaselt gaasivõrgu rolli energiajulgeoleku ja elektrivarustuse tagamisel.

2040. aastaks on riigil suuremad ambitsioonid elektri ja soojuse tootmise CO2 neutraalseks muutmiseks, kuid kuna selleks ajaks on alternatiivne vesinikutaristu ning biometaani ja sünteetiliste gaaside väärtusahelad alles välja kujunemas, tuleb arengukava kohaselt Eesti energiajulgeoleku riskide maandamiseks seada siht hoida gaasivõrku ülal kuni 2050. aastani.

"Ühiskonna pikaajalise energiajulgeoleku ja varustuskindluse tagamise vaates tuleb ülekandevõrku investeerida 25 aasta jooksul 2050. aastani ca 200 miljonit eurot. Arvestades võrgu eluea pikendamiseks tehtavate tööde mahtu, siis tuleb töödega alustada juba lähiaastatel," teatab Elering arengukavas.

Lähikümnendil peaks lisanduma uusi gaasijaamu ning Eesti gaasitarbimine kasvama, seejuures kontsentreerub tarbimine eelkõige külmadele või tuulevaiksetele päevadele. Gaasi ülekandevõrk muutub rohkem tiputarbimise võimaldajaks, kui gaasi ülekandjaks.

Prognoos näeb ette, et võrgugaasi tarbimine pärast 2035. aastat langeb, kuid tiputarbimise langus on aeglasem ning kuna ülekandevõrku tuleb tagada tiputarbimise vastu, peab Eleringi hinnangul ka võrgutasude struktuuri muutma võimsuspõhiseks.

Varustuskindluse tagavad ühendused Soome ja Lätiga

Selleks talveks hindab Elering siinse regiooni tarnekanaleid piisavaks, et varustuskindlus kogu kütteperioodiks tagada. Varustuskindlus on tagatud Läti ja Soome ühenduste kaudu ning Balti riikide gaasivarustuse jaoks tähtis Incukalnsi gaasihoidla oli novembri alguse seisuga ligi 80 protsendi ehk ligi 20 teravatt-tunni ulatuses täidetud. Balti riikidesse saab gaasi tarnida ka Klaipeda LNG-terminali ja Leedu-Poola vahelise ühenduse kaudu.

Eleringi hinnangul on turg kohanenud olukorraga, kus gaasitarned Venemaalt on lõppenud ning ka järgmise kümne aasta varustuskindlust hindab Elering tagatuks.

Balticconnectori meretorustikul, mille Hongkongi alus Newnew Polar Bear mullu oktoobris lõhkus ja mis oli paranduses kuni selle aasta aprilli lõpuni, ning ka ühendusel Lätiga on arengukava kohaselt Eesti varustuskindluse tagamisel suur tähtsus, sest kui välisühendusi on vaid üks, võib suurima süsteemiavarii korral tekkida vajadus piirata kuni rikke kõrvaldamiseni mittekaitstud tarbijaid ehk neid, kes pole ei kodutarbijad ega eluruumide kütteks soojust tootvad ettevõtjad.

Eesti gaasiülekandevõrku kuulub 973 kilomeetrit torustikku, millest 39 kilomeetrit on Balticconnector. Kogu ülekandevõrgu kaudu transporditav gaas tuleb Lätist Incukalnsi maagaasihoidlast, Leedust Klaipeda LNG terminalist, Soome LNG ujuvterminalist Baltconnectori ühenduse kaudu või Paldiskist võimaliku ujuvterminali kaudu.

"Seoses ülekandevõrkude tugeva integreeritusega on avarii korral oht mõjutada terve regiooni gaasisüsteemi," nendib Elering.

Ettevõte on alates gaasi ülekandevõrgu omandamist sellesse investeerinud umbes 280 miljonit eurot.

Paljud torulõigud vajavad remonti

Torustike töökindluse ja ohutuse tagamisse on Eleringi hinnangul vaja investeerida järgmise 26 aasta jooksul 156,6 miljonit eurot.

Näiteks toob Elering lähitulevikus ootavate kiireloomulise tööna välja 1993. aastal ehitatud 203 kilomeetri pikkuse Vireši-Tallinna transiittorustiku remondi. Tegu on regioonis üliolulise gaasivarustuse tagajaga ning selle eelnevate diagnostikate käigus on leitud, et torustikul on väga palju ja praktiliselt tervet toruliini katvalt korrosioonidefekte, mis lähema viie kuni kümne aastaga kriitilisse seisu arenevad, hakates ohustama piisavat töörõhku.

Tallinna-Jõhvi ehk Põhjatorustiku puhul on kriitilise ala pikkus 31 kilomeetrit ning arvestades asjaolu, et torustik on juba 61 aastat vana, tuleb see pikas vaates uuega asendada. Seejuures töötab selle torulõigu taga kogu Eesti sisemaine gaasivõrk.

Kriitilises seisus on ka Jõhvi-Narva torustiku 4,5-kilomeetrine sektsioon, mis tuleb uuega asendada ning Tartu-Rakvere torustik vajab ohutuse tagamiseks üleisoleerimist.

Lisaks torustike töökindluse tagamisega tuleb ettevõtte teatel tegeleda ka kraanisõlmede uuendamisega, gaasijaamade seadmete ja hoonete rekonstrueerimisega ja katoodkaitserajatiste parandamisega.

Elering eeldab, et gaasivarustus jääb Venemaa piiril suletuks ka edaspidi ja seepärast jääb Eesti sisemaine ülekandevõrk ettevõtte strateegia kohaselt tupiktorustike süsteemiks, mille ainsaks sissevoolupunktiks on Kiili gaasireguleerjaam.

Elering toob välja, et suure muutuse gaasivõrgu investeeringute vajaduses võib tuua teadmine, kuhu ja milliste võimsustega rajatakse Eesti elektrisüsteemi toetavad gaaskütusel töötavad elektrijaamad. 2025.-2029. aasta vaates ei ole aga veel võimalik gaaskütusel töötavate elektrijaamade paiknemist gaasivõrgu seisukohast kajastada.