"Kas sul on generaator või selle kasutamise võimalus?" See on olnud minu viimase aasta sagedane küsimus oma tuttavatele¹. Selle põhjuseks on meie energiasüsteem ja üha suurem risk, et ei saada hakkama, kui elektrit ei jagu. Paanikat pole vaja, kuid valmis tuleb olla. Tegureid, mis mõjutavad energeetikat hästi või halvasti, on palju ja järgnevalt selgitan mõnda neist.

Oleme saanud energiatootjast energiaostjaks

Elektriala tehnikaülikoolis õppides tehti mulle selgeks mõned energiasüsteemide alustõed: iga riik peab olema suuteline tootma enda vajaduse jagu elektrit, arvestades kõige suuremat tarbimist ja võimalikke rikkeid. Ka seda, et selle katmise hulka ei saa arvestada tootmist, mida ei saa juhtida. Ja lapsepõlves sai selgeks, et vanasse kaevu enne uue valmimist ei sülitata. Need reeglid kehtivad ilma ankrute lohistamisetagi: iga riik peab olema võimeline ise hakkama saama.

Meie energiapoliitika on mitmel moel suunanud meid põlevkivijaamade sulgemisele. Elektriturg ei ole vaba turg, vaid vägagi reguleeritud. Seda reguleerivad maksud (nii tootmist kui ka investeeringuid), nende pikaajalised trendid, ennustatavus pikas perspektiivis ja loomulikult ka keskkonnanõuded.

Alustades keskkonnanõuetest: kui nõuded käivad käsikäes ja ühte jalga tehnoloogia vananemisega, siis on omanikul võrreldamatult selgem äriplaan, erinevalt sellest, kui nõuded karmistuvad järsu kõverana, ilmuvad ootamatult ning nõuavad ülimalt suuri investeeringuid.

CO₂ tasu on maksudest suurim ja maksu kehtestajad prognoosisid 2030. aastaks tõusu tasemele 30 €/t. Praegu maksame seda kordades rohkem. Niisiis oleme reguleeritud hinnaga suretanud suure osa elektritootmisest, kuid pole investeerinud suurt midagi varustuskindluse tagamiseks.

Taastuvenergia toetused on tekitanud minu arvates ka uue tobeda olukorra. Meil on suur hulk juhitamatut võimsust ilma mõistliku asenduseta. Ehk ühel päeval on sadade megavattide jagu tuult ja päikest ning odav hind, aga juba õhtul vaibub tuul ja loojub päike ning kuskil peab käivituma jaam nende asenduseks. See on sarnane olukorrale, kus autoomanik pidevalt oma autot seiskab ja käivitab ehk tegelikult väsitab mootorit ja vähendab töökindlust.

Oleme põllud katnud paneelidega (mitte metsaga, kui toitu ei kannata kasvatada) ja nimetame seda rohepöördeks. Teisisõnu jagub meil päikeselisel ja soojemal ajal päikeseenergiat palju rohkem, kui seda vaja on, ja muidu ühtlaselt toimetama pidanud tootmised peavad kulude katmiseks müüma oluliselt kallimat energiat ajal, kui meil seda tegelikult vaja on.

Suuremad energiajulgeoleku tagajad riigis

Millega me ise energiakriisis hakkama saame? Varustuskindluse aruanne peaks andma selguse ja teadmise, kuidas me süsteemiga hakkama saame ka kõige negatiivsema poliitilise stsenaariumi korral. Ilma soovmõtlemiseta, millised on halvimad võimalikud olukorrad praegu ja tulevikus.

Meil on põlevkivijaamad, sh ka Auvere, mille töökindlus on taolise jaama kohta nüüdseks väga hea, kuid ikkagi võib see rikki minna² ja sellega peab süsteem arvestama. Me peame arvestama sellegagi, et ülejäänud energiaplokid on väga vanad, nende eluiga on üsna lõpus ning remontidega arvestatud vastavalt elektriturule ja eluea lõpule.

Need plokid ei saa enam hakkama pika energiakriisiga. Ka lühema kriisi puhul ei pruugi need kõik käivituda või nädala vältel tervena tööl püsida. Nende maksimaalne võimsus on piiratud tundidega. Ehk Narvas olevad jaamad saavad vaid teoreetiliselt pakkuda küll üle 1270 MW kuid 1000 MW neist on poliitiliselt surema suunatud ning vastavalt ei ole võimalik loota, et see võimsus tellimuse peale olemas on.

Narva toasooja alla tõmbaval Balti Elektrijaamal täituvad selle talvega tunnid, mille järel ilma suurema lahtilammutamise ja põhjaliku kontrollita seda käivitada ei tohi. Teisisõnu ei ole meil enam võimalik garanteerida, et Narva annab igal hetkel 1000 MW, see võib mõnel hetkel vabalt kukkuda 600 MW või veel vähema peale ja me ei tea kui pikaks ajaks. Teisisõnu on pikaajalise energiajulgeoleku tagamise vaates toasooja soodsana hoidmisel täiendav risk varustuskindlusele.

Paraku peavad jaamad igal sobival hetkel turul olema ja nii sööme otsast seda vähest ressurssi veelgi. Terve mõistusega autoomanik ei pane oma 50 aasta vanust masinat pidevalt tööle kolmeks minutiks ja seisma ja siis jälle 15 minutiks tööle, lootes, et see masin ka tulevikus töötab. Ei, katki läheb ju.

Lisaks Narva jaamadele on energiajulgeoleku jaoks meil mõned väiksemad jaamad ja siis Kiisal asuv avariijaam. Tiputarbimise (1600 MW) jagu on võimalik toota, kui kõik hästi läheb ja tuul puhub. Ja kui ei lähe, siis loodame naabritele, kuni midagi just katki läheb või neil kriisi pole.

See oli väga suur lihtsustus meie elektrisüsteemi olukorrast, tegelikkus on veel keerulisem, sest tegurid on ka energiavood, inerts, sagedus, pinged jpm. Need teevad meie pildi mitte ainult keerulisemaks, vaid suurendavad halbade tingimuste kokkulangemisel ka ebakindlust.

See on süsteem, mis muutub väga hapraks ajal, kui elektrit annavad tuulikud, paneelid ning lähim juhitav ja päriselt siinuse taktis energiat genereeriv masin on mitmete sadade kilomeetrite kaugusel. Julgen oletada, et meie sünkroonkompensaatorid veavad meid üle vaid mõnest väiksemast rikkest võrgus. Süsteemi stabiilsust neis ebakindlates olukordades arvutatakse väga keeruliste ja kalliste programmidega, kuid sellegipoolest suudavad need elektronide vood meid päriselus üllatada.

Energiaohud

Ja nüüd hakkas juhtuma: Balticconnector, Estlink 2 katkes esimest korda pikemalt. Aga tegelikult oli selleks ajaks juba ka üht-teist juhtunud: Poolas voolas elekter piiriüleselt ilma "tehniliste tõrgeteta" vaid Poolale sobivate hindade ajal, Euroopas toimusid anomaalsed piirangud ning isegi siin lähedal ei "mahtunud" Rootsi elekter traadist Soome poole ajal, mil see Rootsile kahjulik tundus.

Teisisõnu, me näeme trendi, et riikidevaheline kaubandus ei ole tegelikult vaba ning häda korral vaatab iga riik vaid enda vajadusi. Kurb on selles valguses kuulda enesekindlat mantrat, kuidas riikide vahelised ühendused on varustuskindluse alus. Estlink 2 teine katkemine lihtsalt tõi selle hapruse välja. TTÜ-s antud õpetusel oli tõsi taga: iga riik ikka ise esmalt.

Mis võib võrgus juhtuda?

Mina usaldan meie Eleringi ja plaani alustada desünkroniseerimisega – parem halb lõpp kui pidev ootus, millal see võib juhtuda. Kuigi selle hetke valimine (kõige halvem tarbimise olukord) tekitab kõrvaltvaatajana mõnevõrra kummastust.

Lahtiühendamise ajaks pannakse eeldatavasti tööle suur hulk elektrijaamasid ning reguleeritakse süsteemi nagu vaja. Tuled põlevad ja edutunne on suur. Kuniks tuleb argipäev, mis ühel hetkel on uinutav.

Ühel päeval surub tuul või päike meie hinna nulli või alla selle ja me lülitame välja nii palju vanu võimsusi kui võimalik. Ja siis juhtub mingi rike, mida ei saagi planeerida, lendab näiteks majakatus suurde elektriliini või katkeb side mõne suure energiatootjaga või midagi muud. Süsteemis hakkavad liikuma need samad keerulised energiavood ning ühel hetkel ei suudeta seda kõike juhtida. Ja seda isegi ilma, et keegi midagi pahatahtlikult korraldaks, lihtsalt võib, aga ei pruugi juhtuda. Aga me teame, et nüüdseks on pahatahtlikult juba mõnedki asjad juhtunud.

Süsteem peab automaatselt oma koormuse juhtimiseks hakkama tarbijaid ja mõnes situatsioonis ka tootjaid välja lülitama ja see juhtub kiiremini, kui inimene seda kontrollida suudab. 50Hz sagedusalas kestab üks tsükkel 0,02 sekundit ning juhtimised ja lülitumised toimuvad vaid mõne tsükli jooksul,

Võib ka juhtuda, et meil endal lihtsalt jaamade rikete korral energiat ei jagu ja naabrid ka ei anna. Sel juhul on Elering lihtsalt sunnitud tarbimist piirama ja kõigile jaokaupa andma, on see siis kaks tundi ühele ja kaks tundi teisele või mõni muu mudel, kuid ebamugav on kõigil. Külmik küll üles ei sula, aga igatpidi halb olukord on see ometi.

Mida elanik ise saab teha?

Mida siis hea lugeja saab teha olukorras, kui uue ja toreda energia saabumise ootuses oleme oma vanad energiakaevud nii-öelda täis sülitanud ja tuba vajab kütmist? Kuni süsteemse ja suure lahenduseni³ peame lihtsalt valmis olema, et võivad tulla elektrikatkestused. Inimesed teevad tööd, näevad vaeva ja püüavad, kuid ikkagi võib katkestusi juhtuda.

Niisiis vaadakem üle oma kodused lahendused: mitu tundi ilma elektrita on kriitilised ja kaua kannatab ilma olla. Ka keset linna, mitte kaugel lumiste ja katkevate liinide taga. Millal sulab külmik ja jahtub tuba? Loodetavasti saab elektrit jaokaupa ikka, kuid valmis tuleb olla ajaks, kui seda ei jagu.

Kortermajades on kehvem, sest seal on vaid akud ja ootamine. Eramajades saab aga generaatori abil mõned asjad töös hoida. Isegi valisin üsna pisikese masina, mis ahju ja küttevee pumba töös ning mõned lambid põlemas hoiab. Kes tahab suuremat mugavust ning elektripliiti ja -ahju kütab, see peab rohkem panustama. Eramajas on kõige halvem, kui kogu küte on elektriga, sest vaid iga seda paha tahma tootev ahi on siis toeks.

Ja tööstus? Ju see tootmine saab halbadel aegadel lünklik olema. Valmis tuleb olla selleks, et tehase süsteemid nendel katkestuste aegadel katki ei läheks. Muidugi on ka akud, kuid eelpool toodud kriisivariantide puhul ja ilma muu laadimiseta (päike) teevad akude omanikud (kui neid on paljudel) kurja kõigile, sest sel ajal, kui neile elektrit võrgust jagub, võtavad nad seda nii tarbimiseks kui ka laadimiseks (ja osa kaob soojuseks).

Seega, hea lugeja, mõtle, kuidas oled valmis energiakriisiks, millised lahendused saad veel leida ja loodame koos, et neid tegelikult vaja ei lähe. Ning tea, et tegu on rahaliselt negatiivse projektiga⁴.

Arles Taal on energeetika valdkonnas (sh Eleringis) töötanud alates 2000. aastast. Taal juhtis aastatel 2021–2023 Narva jaamade elekritootmist ning oli 2024. aastani Enefit Poweri juhatuse liige.