Olete koostanud Euroopa Komisjonile raporti Euroopa tsiviil- ja kaitsevalmisoleku parandamiseks. Missugused olid sel aastal peamised arengud Euroopa julgeoleku seisukohast vaadatuna? 

Mõned päris kehvad asjad. Esiteks: see oli mõõtmisajaloo kõige soojem aasta ehk kliimamuutus toob üha hullemaid tagajärgi. Ka Venemaa sõda Ukrainas jätkub ja rünnakud üha tugevnevad. Need on see halvem pool.

Teisalt, ka julgeolekuraportit tehes tekkis pilt, et Euroopa Liidu maad ja eelkõige Euroopa inimesed on tasapisi ärkamas ja märkamas, et julgeolek on kõige alus. Loodetavasti see äratus levib üle Euroopa. Soomlastele ja eestlastele ei ole see mingi uus ega võõras asi, aga juba Kesk-Euroopas, rääkimata Lääne-Euroopast ei ole samamoodi suhtutud. Vesteldes Euroopa Komisjoni presidendi Ursulaga von der Leyeniga olen ka märganud üha enam otsustavust. Tema paistab küll võtvat oma ülesannet ja eriti julgeoleku kindlustamist väga tõsiselt. Need on positiivsed asjad. 

Aga poliitikud? Euroopa Liidu suurtel riikidel Saksamaal ja Prantsusmaal on endagagi praegu probleeme, kas neil jätkub aega ja energiat laiemale julgeolekule ja meie muredele? 

Julgeolekule jätkub täpselt nii palju aega kui inimesed nõuavad. Mina loodan demokraatias selle peale, et juhtub see, mida inimesed soovivad. Kui üha suurem hulk inimesi tõstab esile turvatunde puudumise ja nõuab, et sellele pöörataks rohkem tähelepanu, siis poliitilised otsustajad nii ka teevad, küll sellest sünnib üksmeel. Jälle toon näiteks Eesti ja Soome, kus sisepoliitikas võidakse olla väga erinevatel ja vastakatel seisukohtadel, aga kui jutt tuleb julgeolekust, tekib ühine nägemus. 

Vaadates, mis on juhtunud Slovakkias, Ungaris, peaaegu Rumeenias, rääkimata Gruusiast ja Moldovast, tundub, et inimesed tahavad kiireid, lihtsaid, mustvalgeid lahendusi - see ei ole pikema aja peale ju julgeoleku seisukohast hea. 

See on pigem sisepoliitika kui välis- ja julgeolekuküsimus. Kuigi jah, vahel on jahmatavaid avaldusi tehtud. Ilmselt vahel seilame hägusemates vetes ja siis lööb jälle klaariks. Mina usun, et eurooplased on siiski oma olemuselt targad ja mõistavad julgeoleku tähtsust. 

Need riigid kuuluvad ju ka NATO-sse. Kui juhtub midagi, mille puhul tuleb NATO-l tegutseda kiiresti ja üksmeelselt, siis mis juhtub, kui need riigid, ja neid võib juurdegi tulla, on teist meelt?

Tuletagem meelde, et eurooplastel on Lissaboni lepingu artikli 42 lõike 7 järgi üsna kaugeleulatuv kohustus anda kahepoolset abi. Ja Ukraina on üsna hea näide. Mõned küll leiavad, et see abi pole piisav, aga väidan siiski, et Euroopa Liidu maad on andnud abi rohkem kui ette oleks osanud ennustada. Ja kui mõni Euroopa Liidu riikidest oleks raskustes, küll siis teised vähemalt sama palju aitaksid ja kindlasti rohkemgi kui Ukraina puhul. Eks NATO teeb oma rütmis oma otsused, aga usun, et ka teistelt kui Euroopa Liitu kuuluvatest NATO riikidest kahepoolset abi leidub. 

Ometi olete oma raportis nimetanud üheks suuremaks riskiks just Euroopa riikide ühtsuse puudumist. 

Sooviksin näha rohkem ühtsust, single security. Tuleks mõista, et kui keegi Euroopa Liidu riikidest on ohus või satub väga raskesse olukorda, siis on ohus kogu liit ja kõik liikmesriigid. Selline ühtse julgeoleku, single security mõiste ei ole piisavalt hästi kohale jõudnud või ei ole seda piisavalt sügavalt mõistetud. Kui mõelda nii, et austades Euroopa Liitu ennast, peab austama ka kogu liidu territooriumi. Ühe liikmesriigi solvamine on kogu Euroopa Liidu solvamine. Sellist vaimu tahaksin rohkem näha. 

Euroopa paistab olevat ka hübriidohtude asjus muust maailmast, näiteks USA-st maha jäänud. Me ei tegutse nii kiiresti ja jõuliselt kui võiks. Mis siin aitaks?

Hübriidoht puudutab nii avalikku kui erasektorit. Pean väga oluliseks, et igas riigis ja kogu Euroopa Liidus suudetaks luua usalduslik suhe avaliku- ja erasektori vahel, nii et avalikul sektoril olev teave ja erasektori tehnoloogiaalased oskused võiks ühendada just hübriidohtude tõrjumiseks. Selleks on vaja vastastikkust usaldust. Sellega Euroopa Liidus juba ka tegeldakse, valmistutakse hübriidmõjutusele vastu seismiseks. Probleem on selles, et hübriidmaailm on ettearvamatu. Me ei suuda ettegi kujutada, mis võib ees oodata - see teeb asja keeruliseks. Hübriidmõjutus ei tunne ei piire ega vahemaid. 

Kuidas tuleks jagada julgeolekurollid ehk mis peaks olema Euroopa Liidu ja mis liikmesriikide ülesanne? 

Suurem osa julgeolekuküsimustest on liikmesriikide vastutusel ja oma kodanike julgeolekut saab mõjutada eelkõige riik ise, aga kuna oleme koondunud ühise Euroopa Liidu lipu alla, siis oleks hea leida selliseid aspekte, mis viiakse ellu kõigis liikmesriikides.

Olen rääkinud näiteks Euroopa raketikilbist, mida peab minu meelest vajalikuks ju ka Eesti. Kas seda peaksid rahastama liikmesriigid, võttes selleks igaüks ise laenu, või rahastame seda ühiselt laenu võttes – see on pisut maitseküsimus. Meeles tuleks aga pidada, et selline raketikilp teeniks kõiki: raketid lendavad kaugele, ka Euroopa kaugemasse serva, ja oleks loomulik, et kõik osalevad sellega seotud kulude kandmises. 

Kui teeksime sama intervjuu 2025. aasta lõpus, mida soovite, et saaksite öelda ehk mis võiks julgeolekus olla parem kui praegu? 

Ma loodan väga, et järgmine aasta oleks jahedam ehk et kliimamuutuse halvad tagajärjed annaksid tasapisi järele, et olukord vähemalt ei halveneks. Ma soovin, et selles asjas leiduks rohkem ühist vastutustunnet.

Ja muidugi sooviksin, et Euroopas ei oleks sõda. Kahjuks pinged tõenäoliselt jätkuvad, isegi kui Ukrainas mingisugune rahu saavutatakse. Pingetes Euroopat näeme veel kaua, aga see on ikkagi parem kui sõdiv Euroopa. 

Kas kokkuvõtteks saab öelda midagi positiivset?

Euroopa on ärganud. See on toimunud ka (Venemaa) piiridest kaugemal. Seal on hea märk, et mõistetakse, et julgeolek on kõige alus. Loodame, et uuel aastal asutakse tegudele. Mina olen veendunud, et Ursula von der Leyen võtab julgeolekut väga tõsiselt ja see tõuseb liidu tegutsemise keskmesse. Osalegem selles.