Harri Tiido: Venemaast, USA-st ja Soomest uuel ajastul
Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all Mikko Hautala vaated sõjale ja rahule. Hautala hoiatab, et Soome NATO-vastasuse uus päev võib veel koita, näiteks siis, kui president Donald Trump peaks otsustama alliansi usutavust lahjendada, märgib Tiido.
Jutu aluseks on Soome diplomaadi Mikko Hautala raamat "Sõda ja rahu. Venemaa, USA ja Soome uue suurriikide konkurentsi ajastul" (Mikko Hautala, "Sotaa ja rauhaa. Venäjä, Yhdysvallat ja Suomi uuden suurvaltakilpailun aikakaudella", 2024).
Autorist nii palju, et ta on olnud presidendi välisnõunik ja suursaadik nii Moskvas kui ka Washingtonis. Ehk paslik tegelane seda teemat käsitlema. Mullu suve lõpul USA-st tagasi saabudes vahetas Hautala küll välisministeeriumi Nokia peakorteri vastu, saades seal geopoliitika ja avalike suhete juhiks.
Vene suunal hoiatab Hautala, et möödanikus on Soome valitsus panustanud enam asjadesse, mis riigi julgeolekut vähe toetavad. Ja valehinnangud ei ole välistatud ka praegu. Ta meenutab, et mingil ajal tõusid välisministeeriumis esiplaanile kliimatemaatika ja inimõigused. Julgeoleku poolel panustati aga relvastuskontrolli. Nii kaldus otsustajate fookus eemale traditsioonilisest jõupoliitika ja sõjaliste riskide maailmast.
Nihe toimus teatud määral Gruusia sõjaga. Tollastest sügavamat muret väljendavatest seisukohavõttudest märgib Hautala tollase välisministri Alexander Stubbi kõnet, milles ta nägi Venemaa siirdumist jõupoliitika teele viisil, mis lõi segi rahvusvahelise korralduse. Kuid seda kõnet peeti tollal liiga radikaalseks.
Lõplik veelahe Vene käitumises oli tema tegevus Ukrainas. Kuigi ka tollal oldi läänes veel ettevaatlikud, aga mitte kõik ei olnud seda. Üks suurema kriisi ettenägijaid olnud tollane Soome president Sauli Niinistö. Ja kui järgnes suuragressioon, hakati ka läänes lõpuks aru saama, mis toimub.
Soomel oli Hautala sõnul NATO-ga liitumiseks võimalusi ka varem, kuid veel 2011. aasta valitsusprogrammis see välistati. Hautala hoiatab, et praegu on olukord hoopis teine ja ka avalik arvamus kindlalt NATO-s oleku poolt, kuid NATO-vastasuse uus päev võib veel koita. Kasvõi siis, kui president Donald Trump peaks otsustama alliansi usutavust lahjendada.
Trumpi kontekstis tasub muide märkida, et Mikko Hautala on diplomaat, kellele Trump on helistanud. Nimelt peeti Helsingis vajalikuks Joe Bideni presidentuuri ajal hoida sidemeid ka vabariiklastega, igaks juhuks. Leiti vajaliku olevat ka Trumpi briifida otsusest astuda NATO-sse. Küsimus oli aga, kes seda peaks tegema. Kui president helistaks, võiks see mõjuda halvasti suhetele Bideni administratsiooniga.
Nii leitigi, et las suursaadik võtab ühendust, kui midagi viltu läheb, siis saab väita, et saadik soleeris ja pealinn asjast ei teadnud. See on see diplomaadi amet. Igal juhul andnud Hautala Trumpi meeskonnale oma kontaktid ja mõne aja pärast tuligi telefonikõne, teises otsas Trump ise. Ja teatele NATO-ga liitumisest vastanud too, et Soome on teinud õige otsuse.
Hautala märgib, et arengud idasuunal tähendavad Soomele kaitsevõime süstemaatilise suurendamise vajadust, turvates nii füüsilist- kui ka inforuumi. Suurim probleem võib olla vaimne. Soomlaste DNA-s on ohutunne ajalooliselt olemas selgemalt kui enamuses läänemaades. Kuid eks ikka soovitakse halbu uudiseid vältida ja loota parimat. Varasemast raskem on ka Vene-kogemuse säilitamine. Huvi vene keele õppimise vastu on kokku kukkunud. Vene-uuringud ei ole enam mainekad, kuid diplomaatias, luures ja kaitsevaldkonnas on ka edaspidi vene keele oskust vaja. Seda tasub meilgi silmas pidada.
Pilt Venemaast on see, mida läänes Soomelt oodatakse, nagu ilmselt ka meilt. Kuid selleks on vaja võimet idanaabri juures toimuvat märgata ja mõista Vene ühiskonda ka seestpoolt. See on aga üha raskem.
Hautala pelgab, et viie–kümne aasta pärast on Venemaa tundmine vähenenud. Seetõttu oleks vajalik õpetada välja vähemalt kriitiline miinimum vene keele valdajaid. Soomes on kasutusel Rootsi mudel, mille kohaselt osa ajateenijaid sooritab teenistuse vene keele intensiivõpet saades. Tõlkide kool annaks vähemalt teatud ulatuses keelt oskavaid isikuid, kes oleksid muuhulgas ka kaitseväe reservis. Ja elus tuleks hoida ka Vene-uuringuid.
Soome suhted Venega on tolle agressiooni ja Soome NATO-sse astumisega läbinud ajaloolise murdekoha ja siirdunud uude ajastusse. Muutust võib võrrelda 1920. aastatega, kui suhted piirdusid diplomaatiliste kontaktidega. Nüüd on Soome Moskva jaoks üks 49-st ebasõbralikust riigist ja kuulub lääne vähemusse, samas kui Vene loeb end globaalse enamuse hulka kuuluvaks. Kaubandussuhetest on 80 protsenti kadunud ja turismist ei ole enam midagi järgi jäänud. Venemaast räägitakse nüüdses Soomes kui otsesest ohust.
Hautala väidab, et kui Euroopas tahetakse vältida jõu kasutamist Vene poolt, on selleks kaks vahendit. Üks on jõu kasutamise hind tõsta nii kõrgeks, et see ei ole Moskvale enam vastuvõetav. Teine tee on areng, kus Vene määratleks uuesti oma strateegilised huvid. Ehk see peaks loobuma mõjualade vaatest ja lähenema julgeolekudilemmale läänega koostöö ja integratsiooni kaudu. Paraku tuleb lähtuda sellest, et Vene küsimus on vähemalt põlvkonna ehk kümnete aastate raamistiku teema. Kiireid muutusi ei maksa loota.
Ei tasu ka loota, et relvarahu Ukrainas oleks mingi lahendus. NATO-s räägitakse praegu palju doominoteooriast, et kui Ukraina langeb, viib see Vene uute agressioonideni. NATO-maadest on mõistetavalt suurimas ohutsoonis Balti riigid.
Trumpi tulek Valgesse Majja muudab olukorra ka Soome jaoks ettearvamatumaks. Kuid soomlaste eelis on see, et Trumpi peab neid nn maksvateks klientideks, kellel on ka arusaamised idanaabrist, mida suurel osal NATO-maadest ei ole. Lisaks kaitsevõimekus ja tehnoloogiline tähendus USA silmis. Ka idapiiri sulgemist näeb Trump oma vaatevinklist kui otsustavat käitumist.
Hautala sõnul on läänes kahjuks praegugi valitsev mõttelaad, et ega suurt sõda ei tule, kuna see oleks mõistusevastane. Seda ei pruugi tõesti tulla, kuid paraku ei saa seda sugugi välistada.
Toimetaja: Kaupo Meiel