Aasta lõpul avaldati Soomes valitsuse kaitsepoliitika ülevaade, mida meie uudistes nimetati ka kaitsestrateegiaks. Eelmine raport üllitati aastal 2021 ja seekordne lähtub valitsuse välis- ja julgeolekupoliitika mulluse raporti analüüsist. Tegemist on esimese kaitsepoliitika ülevaatega Soome NATO-sse astumise järel. Püüan sellest mõned teemad välja tuua, jättes sõjalise analüüsi asjatundjatele, kuid ülevaade annab soovijaile võimaluse võrrelda Eesti ja Soome kaitsepoliitika nägemusi.

Ülevaade tõdeb, et Soome kaitse tegevuskeskkond on ebakindel ja raskelt ette ennustatav, julgeolekuolud võivad kiiresti halveneda. Võrreldes 2021. aasta ülevaatega on terminit "sõda" kasutatud palju rohkem. Kui kolm aastat tagasi märgiti seda vaid korra, siis seekord üle kümne korra ja palju konkreetsemalt.

Kui seni on Soome panustanud palju õhuväe ja mereväe tehnilisse uuendamisse, siis nüüd on kaitseväe tehnilise arendamise raskuspunkt maaväel. Selles kontekstis leiavad ära märkimist ka mehitamata ja autonoomsete süsteemide arendamine. Tegevuskeskkonna muutumine ja liikmelisus NATO-s on toonud vajaduse kaitseväe isikkoosseisu suurendamiseks. Kõik see toob ka lisakulutusi.

Vene täieulatuslikku agressiooni Ukraina vastu loetakse jätkuks agressiivsele tegevusele, mis algas sõjaga Gruusia vastu 2008 ja jätkus agressiooniga Krimmis ning Ida-Ukrainas 2014. Ukraina sõja laienemise riski ei välistata.

Vene tegevus ilmestab pikemat arengut, milles Moskva püüab kindlustada suurvõimu rolli ja mõjupiirkondi relva jõul. Ja Venemaad nimetatakse suurimaks ning otseseks ohuks NATO-le ja Euro-Atlandi piirkonna rahule ja stabiilsusele.

Sõda on ka näidanud, et Venemaa ei hooli kaotustest ja on valmis suvalisteks riskideks, luues seeläbi ebakindlust ka Soome lähiümbruskonnas. Vene julgeolekumõtlemisest nähtub eesmärk luua puhvertsoon Euroopas, arktilistest aladest Läänemere ja Musta mere kaudu Vahemereni välja.

Põhja-Euroopa strateegiline seisund on seoses Soome ja Rootsi NATO-ga liitumisega ümber kujunemas. Moodustunud on Atlandi arktilistele aladele ja Balti merele ulatuv ühisala, mis koosneb vaid NATO maadest ja mille kaitsmist harjutatakse nüüd tervikuna. Selles kontekstis märgitakse ülevaates ka regionaalse kaitsevõime ja koostöö tugevdamist.

Näiteks Rootsi on märgistanud kuus lähipiirkonna riiki, kus nende kaitsejõududel peab olema võime tegutseda. Need on Soome, Taani, Norra, Eesti, Läti ja Leedu.

Venemaa sõda Ukraina vastu on toonud esile tähenduse, mida omavad ennetav heidutus, kriisihaldus, kiire reageerimisvõime, tugev kaitsevõime ja kõrge kaitsetahe. Märgitakse, et paraku tuleb valmis olla ka pikaajaliseks kurnamissõjaks. Selles kontekstis tõuseb esile elanikkonna kriisitaluvuse tagamine, kriitilise infrastruktuuri turvamine ja selle kiire parandamise võimekus.

Balti merel on Soome jaoks eriline tähtsus. Kogu ühiskonna toimimise ja julgeoleku tagamise kontekstis on vajalik kaubavahetuse jätkumine, häireteta meretransport ja veealuse infrastruktuuri turvamine.

Üllitisest saab ülevaate ka Soome kaitsejõududest. Palgalisi kaitseväelasi on 13 000. Kutsealuseid koolitatakse aastas umbes 20 000, neist tuhatkond on naised. Naistele muide kohustuslikku kaitseväeteenistust ette ei nähta, kuid soovitav oleks nende osakaalu suurendamine. Üks põhjuseid on kutsealuste füüsiline seisund, mis on nõrgavõitu, samuti demograafilised trendid. Ehk tuttav teema meilgi.

Tähtsal kohal on reservväelased. Kui vaadata võimalikku eriolukorda, siis on väljaõppe saanud reservi kogusuurus umbes 900 000. Kuid kasutatav väesuurus eriolukorras on 280 000 inimest, kellest 95 protsenti on reservväelased. Neist peastaap oma allstruktuuridega on 30 000. Merevägi 24 000 ja relvastuses on 16 lahinglaeva ning 60 tugialust. Õhujõudude suurus oleks 29 000, ja nende kasutuses oleks 62 lahinglennukit.

Maaväe suuruseks pakutakse eriolukorras 185 000. Ja relvastuses oleks 410 erinevat lahingsoomukit pluss 850 soomustatud transpordisõidukit. Pluss 800 suurtükki ja 20 helikopterit. Lisanduvad veel 12 000 inimest piirivalves.

Soome lähtub tervikliku riigikaitse põhimõttest, mis tähendab, et ühiskonna sektorid peavad toetama sõjalisi operatsioone ja muid kaitsetegevusi. Selle tervikliku riigikaitse ja varustuskindluse tähtsaks osaks on kodumaine kaitsetööstus. Seni on see keskendunud valdavalt omamaiste vajaduste rahuldamisele, aga nähakse ette ka ekspordivõimaluste ning liitlastega ühistegevuse laiendamine.

Omaette teema on riigikaitse teadlikkuse suurendamine ning noorte füüsilise ja vaimse valmisoleku kasvatamine. Eraldi lahtirääkimist leiavad ka küberkaitse, avaruumi kaitse, infosõjaks valmisolek ja arengu ning innovatsioonitegevus.

Soome peab tähtsaks ka Euroopa Liidu kaitsemõõtme tugevdamist ja selles kontekstis strateegilise autonoomia suurendamist ning ohtlike sõltuvuste vähendamist.

Lisan paar sõna ka Venemaast, kelle vägede paiknemist idapiiri taga on Eesti meedias ka kajastatud. Vene Leningradi sõjaväeringkonna tugevdamine on ette nähtud aastaks 2026, kuigi seda peetakse üpris ambitsioonikaks, arvestades, et praegu on üksuste täituvus isikkoosseisuga umbes 60–75 protsenti, kuid kavad näevad ette sõjalise kohaloleku märgatava kasvatamise. Detsembris jõustus Venemaal otsus, millega relvajõudude tervikkoosseisu on kavas suurendada 180 000 inimese võrra, viies selle umbes 2,4 miljonini.

Meie lähipiirkonnas on kavas kasvatada sõjalist kohalolekut Karjalas, Kingissepa lähistel ja Pihkvas. Ehk siis kaitseplaane tuleb jätkuvalt täiendada ka neid ohte silmas pidades.

Viited lugemishuvilistele

• Valtioneuvoston puolustusselonteko - Valto
• Venäjä yrittää tuoda tuhansia sotilaita Suomen lähialueille | Verkkouutiset