Taas peame kahjuks tõdema, et kriitiliste riigi julgeolekut puudutavate probleemidega hakkame kiirendatud tempos tegeleme alles siis, kui need on juba teravalt päevakorrale kerkinud. Viimaste aastate sündmuste valguses ei ole enam kellelegi tulnud ootamatu üllatusena, et merealuse taristu pidev valvamine on keeruline ja ressursimahukas ning on seetõttu ka ründajale ahvatlevaks sihtmärgiks.

Hiljutiste Läänemeres toimunud juhtumitega seoses on teravalt kritiseeritud Eesti erinevate ametkondade koostööd, kuid kui vaadata allveeühenduste katkestuste asukohti, ei aitaks praegu ka selle probleemiga tegelemine meid väga palju edasi.

Kui tegemist on Eestit puudutavate allveeühenduste katkemiskohtadega väljaspool meie territoriaalmerd, pole väga palju peale hakata teadmisega, kelle kapsaaeda teema eest vastutamine kuulub. Sellistel puhkudel jäävad kõikide meie riigi instantside käed olukorra lahendamisel lühikeseks. Ja ilmselgelt ei ole seejuures saladus, et seda teab ka ründaja väga hästi.

Tarvis on rahvusvaheliste kokkulepete muutmist, aga selle saavutamise tõenäosus on olematu. Miks peaksid selliseid ründetaktikaid kasutavad riigid soovima muuta õigusi, mis kitsendaksid nende salapärast tegevusvabadust, kui neil on võimalused hämara kattevarju all segadust külvata ja ohvririikide suutmatust pealt vaadates pihku itsitada?

Jah, elu ongi ebaõiglane, aga kui mitmeid kordi peame me reageerimata seda kõike lihtsalt pealt vaatama või siis äärmisel juhul kulmu kortsutades sõrme viibutama? See on nagu vägivaldne paarisuhe, mille üks pool usub naiivselt, et püüdlikumalt käitudes ja nööri mööda käies ei tõsta vastane oma kätt tema vastu enam kunagi ning elatakse õnnelikult elupäevade lõpuni. Seda kahjuks ei juhtu. Ei juhtu senikaua, kui ohver ise selle vastu midagi ette ei võta.

Õnnetuseks ei saa sellises olukorras lahendus olla ka mõistlik läbirääkimine või palve muutuda. Seda keelt agressor lihtsalt ei mõista. Ei ole kindlasti väga eetiline mõtteviis, aga nõutuna pealt vaadates tekib paratamatult paljudel inimestel küsimus, kas ei oleks ehk selles olukorras aeg agressoritele nende enda mängureeglitega vastata. Olgu selleks siis territoriaalmere välispiiri nihutamine või mõni drastilisem tegevus.

Ilmne on see, et teemat osapoolte vahel veeretades ja komisjone moodustades me kindlasti taolisi käitumismustreid lõpetada ei suuda. Pigem murendame puutuvate riikide ja organisatsioonide ühtsust, mis ongi ju tegelikult ründaja eesmärk.

Samal ajal tuleb meil tegeleda ühenduste taastamisega ja see on probleem, millega pidanuks päris kindlasti aktiivsemalt tegelema juba oluliselt varem. Juulis avalikustatud sisekaitseakadeemia teaduskeskuse raportis tõdetakse, et viimaste aastate jooksul sagenenud tahtlike rünnakute korraldamise tõenäosus on ka tulevikus väga suur, mistõttu on oluline planeerida selle kaitsmiseks tegevusi kiirendatud tempos ning tegeleda vajalike regulatiivsete korrektiivide ja täiendavate kaitsemehhanismide rakendamisega.

Teema käsitlemisel kinnitas Elering AS-i esindaja, et omanikult on saadud juhised sõlmida 2024. aasta jooksul lepingud, mis tagaksid taoliste juhtumite puhuks Eestile vajalike remondilaevade olemasolu. Ka riigikantseleist nenditi, et lepingute omamine on olulise tähtsusega, tagamaks võimalikele riketele kiire reageerimise, sest merealuseid ühendusi parandada suutvaid spetsiifilise võimekusega teostajaid on lähiriikides vähe ning suuremate intsidentide või rünnakute puhul tekib erinevate riikide poolt sellisele võimekusele konkureerimine.

Seega omati ühtset arusaama, et merealustest ühendustest sõltuvad teenusepakkujad peaksid omama lepinguid, mis tagaksid kindlate partnerite olemasolu, kes suudaks kontrollida ja remontida ühendusi mõistliku aja jooksul.

Nüüd aga selgub, et meil ei ole teenust pakkuvate ettevõtete ees endiselt eeliseid. Samuti tekib paratamatult küsimus, kas seitse kuud on ikka ühenduste remontimiseks mõistlik aeg. Keskmiselt kuus-seitse kuud kestvad remondiperioodid tõstavad oluliselt riigi toimepidevuse ja julgeoleku riske. Mis siis, kui sellele ajavahemikule juhtub veel mõni tahtlik või tahtmatu rike?

Need küsimused on olnud eelnevate juhtumite puhul juba päevakorral ja neile on ka tähelepanu juhitud. Aga jätkuvalt tuleb meil määramatu aeg teenusepakkujat oodata. Loomulikult ei takista ka hoolduslepingute olemasolu ründajat ründamast. Aga kui me teame, et taolised rünnakud ei jää viimaseks, siis miks me ei ole ikka midagi ette võtnud?