Jutu aluseks on Yasheng Huangi raamat (Yasheng Huang, "The Rise And Fall of the EAST. How Exams, Autocracy, Stability, and Technology Brought China Success, and Why They Might Lead to It's Decline", 2023), mis räägib sellest, kuidas eksamid, autokraatia, stabiilsus ja tehnoloogia tõid Hiinale edu ning miks need võivad viia ka tema langusele.

Nimelt on Hiinal üks eripära, millel on olnud mõju ka teistele Ida-Aasia riikidele. Jutt on tsiviilteenistuse eksamist ehk kejust, mis on Hiina õnnistus ja nuhtlus. See eksam võeti kasutusele aastal 581 Sui dünastia ajal. Eksam ulatub sügavale läbi ajaloo ja ühiskonna.

Selle eksamisüsteemiga monopoliseeris riik parima inimkapitali, jättes aga ühiskonna ilma juurdepääsust andekatele. See ennetas organiseeritud religiooni, äritegevust ja intelligentsi. Hiina riik on praegugi tugev, kuna valitseb ilma ühiskonnata. Hiina alade ulatusest ja erinevustest tekkis erinevaid pingeid. Valitsejad lahendasid need alati ühtsuse kasuks.

Ideoloogias võitis üks idee, konfutsiaanlus või kommunism, ja seda muude ideede arvelt. Poliitikas domineeris alati üks valitseja, imperaator või kompartei peasekretär. Bürokraatias surus üks inimtüüp, kas Konfutsiuse mandariin või tehnokraat, kõik teised ametnikutüübid välja.

Hiina püsivuse põhjuseks arvatakse olevat impeeriumi järjepidevus tohutu aja vältel. Ja üks põhjuseid olla vahendi leiutamine mõõdikute kohandamiseks riigi ulatusega. See vahend ongi keju, tsiviilteenistuse eksam.

Keju tõstis eelkõige esile teadmisi, mitte tegevusi. Need teadmised olid aga spetsiifilised ja allutatud kitsale ideoloogiale, mida tunti neokonfutsiaanlsusena. Üle tuhande aasta graveeris keju neid teadmisi meessoost elanikkonna ajudesse. Keju ühtlustas Hiina inimkapitali. Bürokraatia surus tahaplaanile aristokraatia ja maaomanikud ning nullistas autokraatiate nõrkuse, eliidi sees oleva opositsiooni.

Samal ajal oli keju süsteem ka Hiina vahepealse tehnoloogilise mahajäämuse põhjus, kuna ideed ei liikunud. Viimasel ajal on Hiina kompartei küll suutnud näidata samaaegselt nii stabiilsust kui ka tehnoloogilist arengut ja seda riigi eestvedamisel. Kompartei autokraatia on nimelt tootlikum kui keju eeskuju, see on ideoloogiliselt vähem absolutistlik. Tänapäeval on Hiina stabiilne autokraatia.

Keju on nähtus omaette. Nankingis on muuseum, milles on taastatud Mingi dünastia aegne riigieksamite keskus. Selle pindala on umbes 300 000 ruutmeetrit. Seal on 20 000 eksamiruumi, igale kandidaadile üks. Nõudmised ametnikukandidaatidele olid väga kõrged.

Keju tippajal, Mingi dünastia aegu, kujunes selge süsteem. Provintsieksamil edukad pääsesid edasi pealinnaeksamile. Sealt edasi saanud liikusid palee eksamitele ja sealt läbi saanud pälvisid imperiaalse auastme ja nende seast valiti ametnikud bürokraatia tippringi. Nii kandidaadid kui ka eksamineerijad olid anonümiseeritud ehk eksamineerija ei teadnud kandidaadi nime ega sünnikohta.

Regionaalse tasakaalu saavutamiseks pidid kandidaadid tegema esimese eksami koduprovintsis ja see tava on jõus praegugi, kui ülikooli sisseastumiseksamid tehakse kohalikul tasandil. Mingi ja Qingi dünastia ajal osales eksamitel miljoneid kandidaate, mõned proovisid järjest aastaid või aastakümneid, et läbi saada. Testiti vaid ühte ainet – Konfutsiuse Nelikraamatu ja Viisikraamatu tundmist. Tava on jõus praegugi, Hiinas on valitsuse hallatav täidesaatva võimu juhtide akadeemia ja iga ametnik peab aastas läbima vähemalt 133 tundi väljaõpet.

Keju süsteem aitas kaasa imperiaalse autokraatia ülesehitusele. Hierarhia oli ülimuslik ja seda ilma õigusteta, vastutuseta ja aruandluseta. Võimalik opositsioon jäi talentideta. Sellest ka põhjus, miks kõrge kirjaoskuse tase ei andnud majanduslikku kasvu nagu läänes.

Kirjaoskus oli mõeldud autokraatia toetamiseks ja ühiskonna aheldamiseks. Ühiskonnas sisuliselt puudus intelligents. Puudu oli ka kodanlus kui klass. Kaubandus küll õitses, kuid kaupmehed ei kujundanud kunagi sotsiaalset gruppi. Sõjavägi oli alati madalam kui bürokraatia. Vertikaalne kapitalism on Hiinas küll muutunud, kuid tänini toimiv mudel.

Eksamisüsteemi pahupool oligi see, et talendid võeti kiirelt riigi teenistusse, jättes poliitilise ja majandusliku konkurentsi neist ilma. Pealegi kujunes eksamiteks valmistumine paljudele vaata et elutööks. Miljonid pääsesid eksamile, kuid miljonid ka pettusid.

Mingi ajal läbis eksami umbes neli protsenti kandidaatidest. Pealegi toimus eksamiteks valmistumisel ka kandidaatide indoktrineerimine. Seega on eksamisüsteemi ja autokraatia vahel otsene side.

Hiina on organisatsioon, mitte poliitiline kogukond – seal ei ole organiseeritud ühiskonda. 1980. aastatel tegi kompartei katse proovida parteisisest demokraatiat, kuid Tiananmeni sündmustega 1989. aastal kuulutati katse nurjunuks. See nurjumine sillutas teed uuele diktaatorile Xi Jinpingile.

Hiina autokraatia põhjendamisel on eri versioonide keskne teema poliitilise kultuuri stabiilsuse toonitamine. Ka tänapäeval kontrollib Hiinas poliitika jõukust, mitte vastupidi. Varem pidurdas tehnoloogilist arengut teadusliku mõtlemise ja otsivaimu puudumine konfutsiaanlikus kultuuris.

Nüüd on Hiina baasteadusesse palju investeerinud. Edu on toonud mõõtkava ehk ulatus. Tehisintellekti vallas on eeliseks eraldatuse puudumine riikliku ja erasektori vahel, suur elanikkond, riigi rahaline tugi ja andmeid genereeriv tohutu jälgimismehhanism. Seda eelist kontrollib kompartei.

Kuuendast sajandist alates on Hiina kõrvalekalded autoritaarselt teelt olnud harvad. Praegu on suhted läänega ummikus, Taiwani teema ähvardab rahu kogu Ida-Aasias. Siseriiklikult on kõrvaldatud kodanikuühenduste, sotsiaalmeedia, ülikoolide ja erasektori autonoomia jäänused. Xi Jinping taaskehtestab ideoloogilist ühetaolisust ja argiautokraatiat.

Kuid autor lohutab lõpetuseks, et Hiina on korduvalt üllatanud ja võib seda uuesti teha. Küsimus on vaid selles, et millega.