Peatun kahe soomlase, veterandiplomaadi ja ühiskonna mõjutaja Jaakko Iloniemi ning poliitikaasjatundja Henri Vanhaneni raamatul "Sajandi võidujooks". Märkimisväärne on tõik, et kahe autori vanusevahe on 61 aastat. Iloniemi on nimelt 92-aastane. Teos ise kirjeldab meie sajandi arengut ja muutusi rahvusvahelisel areenil. Jääb küll mulje, nagu oleks tegemist artiklite kogumikuga, millele on lisatud lõppu veel pikk intervjuu autoritega.

Iloniemist oleme varem rääkinud tema elulookirjelduse turvil. Puhuti öeldakse, et vanusega hakkavad inimesed rohkem tagasi vaatama ja minevikus elama. Iloniemi on aga seevastu tulevikku vaataja. Nagu ta ise ütleb, ei ole ajalugu käsiraamat tuleviku tarbeks, kuid ajaloos võib leiduda võtmeid oleviku ja tuleviku ette kujutamiseks.

Meie sajandi iseloomustamisel leitakse, et teise ilmasõja järgne maailmakord krigiseb. Nii suured kui ka väikesed osalised otsivad oma kohta hoolimatult, lepingutele ja ideoloogiatele tähelepanu pööramata. Tänavune aasta on ära teeninud sõdade aasta nimetuse. Ajale on ilmekas, et raske on määratleda, kes on sõja osapooled ja kelle aladele sõjategevus ulatub. Nüüdisaja sõda võib ka alata ammu enne seda, kui algab füüsiline vägivald.

Sõja laienemine Euroopas ei ole välistatud ja rahvusvahelist poliitikat ilmestab liikumine suurte ohtude ajastu poole. Kasvab ootamatute arengute ja inimlike eksimuste oht, mis võivad kõike põhjalikult muuta. Kui jõusuhted maailmas ja riikide ohutajud muutuvad, muutuvad ka liitlassuhted.

Kõigil mandritel on uute suhete ümber kujunemas uued sõjalised ja majanduslikud ühendused. Pax Americana ehk USA juhtrolli aeg on ümber saanud ja see riik ise on viimaste kümnenditega muutunud rohkem kui ükskõik millisel ajajärgul pärast kodusõda. Muutunud on sealne elanikkonna koosseiski.

Euroopa päritoluga inimeste osakaal jätkab vähenemist. See muudab aga rahva kui terviku nägemust iseendast ja maailmast. Välispoliitika roll avalikus elus on väike ja tippu tõustakse sisepoliitiliste teemadega. Euroopaga on suhted säilinud ja need jäävad vajalikuks ka edaspidi.

Henri Vanhanen lisab omalt poolt ülevaate Hiinast, mis ühendab globaliseerumist ja turumajandust, kuid eirab inimõigusi ja mida võib seetõttu nimetada autoritaarseks kapitalismiks. Ideoloogia aluseks on segu marksismist, Konfutsiuse õpetusest ja natsionalismist.

Käesolevat sajandit võib nimetada vähemalt seni Hiina sajandiks. Praegusest maailmakorrast on Hiina ilmselt enim kasu lõiganud. Varasem ettevaatlik retoorika on asendunud enesekindla nägemusega, kuidas tugevnev keskriik pakub kogu inimkonnale uut tulevikku. Seni ei ole Peking edendanud oma huve sõjalise jõuga.

Euroopa puhul võib öelda, et Ukraina sõja ja Euroopa Liidu kriiside taustal on tugevnenud rahvuslik mõtteviis. Tuult on tiibadesse saanud euroskeptilised liikumised. Elanikkonna enamus usub siiski endiselt liidu kasulikkusesse. Üks asi on muidugi nõustuda senise liiduga, teine asi aga nõustuda integratsiooni laiendamisega uutele aladele.

Probleemsed valdkonnad on keskkonnakaitse, energiamajandus, kaitsekoostöö ja ränne. Liidrikohale pürgivad endiselt Prantsusmaa ja Saksamaa, millest esimene on olnud häälekam. Ka britid püüavad Euroopasse tagasi tulla, kuigi jutt ei ole Brexiti tagasipööramisest.

Need kolm, USA, Hiina ja Euroopa, on autorite arvates jõukeskmed.

Väljakutseheitjatest antakse samuti ülevaade, alustades Venemaast, kuid märkides ära ka India, Türgi, Indoneesia, Brasiilia, Nigeeria ja Lõuna-Aafrika. Moskva näib sattuvat oma auahnuse ohvriks. Pidevalt püütakse relvajõul Venest suurriiki teha, samal ajal kui majanduspoliitika on viinud seisakuni ja ühiskonna areng on unarusse jäetud. Läänes ülehinnatakse tihti Venemaa võimet ülesehitavaks või purustavaks käitumiseks. Ka Ukraina sõda on pigem näide Moskva nõrkusest.

Vene võimet sõjaliseks arenguks ei maksa alahinnata. Moskva õpib vigadest ja on võimeline kaotatu ajapikku korvama. Lisaks tasub meeles pidada Vene võimet energiaühenduste ja merepõhja infrastruktuuri hävitamiseks ning küberründevõimekust. Moskva jaoks on sõjaline jõud endiselt globaalse võimu keskmes.

Unustada ei maksa ka seda, et Vene rahvusliku identiteedi osa on pürgimine Euraasia juhtivaks riigiks, kuid kui globaalne sõda välja arvata, ei ole Moskva üks neist pealinnadest, kus langetatakse selle sajandi tähtsaimad otsused.

Elame vastuolulisel murrangute ajastul, kus on nii riske kui võimalusi. Ideoloogiaid enam ei ole, lääs on õigusriik, mis tegeleb kokkuleppepoliitikaga. Inimesed koonduvad üksikute neile tähtsate teemade ümber. Selleks ei ole parteisid vaja. Muret tasub tunda demokraatia taandumise pärast.

Ja lõpetuseks meid puudutavast. Iloniemi meenutab, kuidas üks nõukariigi diplomaat oli talle öelnud, et Balti riigid on pea 300 aastat olnud Vene omad ja nende eraldumist ette ei kujutata. Soomega teine lugu, kuna selle vallutamine ei olevat vastuvõetavate kaotustega võimalik.

Küsimusele, kas Baltimaadest võiksid saada põhjamaad, vastab Iloniemi üheselt: see ei ole võimalik. Kuid nii nende kui ka muu Ida-Euroopaga on Soomel ühine Vene ohu tunnetus, arvab omakorda Vanhanen. Iloniemi seda ei toeta, kuna endistel nõukariikidel olla soomlastest erinev ohupilt, sest venelased suhtuvad neisse erinevalt, neid loetakse osaks Venemaa loomulikust turvavööndist, sõltumata sellest, kas nad on NATO-s või mitte. Selle pärast peab Iloniemi arvates arvestama Vene vaatenurgaga. Tema sõnul on vaja koostööd ka riikidega, mis Soome väärtusi ei jaga.

Meie sajandi lõpuks mõjutavad maailmapoliitikat rahvarohked ja noored globaalse lõuna riigid, mis koonduvad Aasia, Aafrika ja Lõuna-Ameerika suurriikide ümber. Demokraatiad on sajandi võidujooksus lihtsalt aeglasemad kui autoritaarsed jõud. Lääne aeg ei ole siiski veel möödas ja selle mõju jääb püsima sajandi lõpuni.

Viited lugemishuvilistele​

• Jaakko Iloniemi; Henri Vanhanen, "Vuosisadan kilpajuoksu", 2024.
• Venäjä joutumassa kovien valintojen eteen – tämä on kohtalo, jos maa ei vetäydy Ukrainasta | Verkkouutiset
• Harri Tiido: Soome diplomaatia hall kardinal Jaakko Iloniemi