Võib väita, et Donald Trumpi tõi võimu juurde tagasi Ameerika valijate hirm, mille võimendamisele rajas Trump kogu oma valimiskampaania. Ta kinnitas, et kui tema ei võida valimisi, tähendab see hävingut Ameerikale ja algab kolmas maailmasõda.

Ta ei säästnud värve ka sisemaistest ohtudest kõneldes ja rääkis, kuidas Ameerika ujutavad üle migrantide mõrvalikud jõugud, kes "kõnnivad teie kööki ja lõikavad teil kõri läbi"¹ ja kuidas Ameerika lapsed tulevad koolist koju, aga selgub, et nad on vahepeal teinud soovahetusoperatsiooni.² Jne. Jne.

Need hirmud on osa sellest galeriist, millest Ameerikas ja mujal maailmas pajatab kultuslik QAnoni liikumine, mis näib esindavat just neid seisukohti, mida kuulutab ka Donald Trump. QAnoni aktivistidel oli seejuures oluline osa Kapitooliumi ründamises 6. jaanuaril 2021.

QAnon kujutab endast konspiratsiooniteooriat, mille kohaselt tegutseb Trumpi vastu globaalne satanistlik, kannibalistlik, pedofiilne jõud, mis on seotud lastega kaubitsemise ja laste piinamisega. Lapsi ohverdatakse satanistlikes rituaalides, et koguda hirmust tulenevat adrenaliini, mille käigus ekstraheeritakse laste verest psühhoaktiivset ravimit adrenokroomi, mida Trumpi vastu tegutsevad poliitikud (nn süvariik) ja Hollywoodi eliit kasutavat nooruse eliksiirina.

Kõlab absurdselt, aga nagu nähtub, on sellel teoorial väga palju pooldajaid. Washingtonis tegutseva mõttekoja Public Religion Research Institute uuring osutab, et USA-s jagab QAnoni seisukohti peaaegu viiendik ameeriklastest (19 protsenti), neis kõhkleb ligi pool ehk ei lükka neid ka päris tagasi (49 protsenti) ja selgelt eitaval positsioonil on vaid kolmandik (32 protsenti) uuringule vastanuist.

Nahavärvi ja päritolu järgi pooldab QAnoni teooriat 25 protsenti küsitletud mustanahalistest, 23 protsenti ladinaameeriklastest, 17 protsenti valgetest ja 15 protsenti Aasia päritolu ameeriklastest. Sama uuring näitas juba enne valimisi, et QAnoni teooria pooldajaist (registreeritud valijaist) 80 protsenti hääletaks Trumpi poolt.³ Eelnev ehk seletab osaliselt, miks Trumpi kandidatuuri eelistas ka suur osa värvilisi valijaid, kuigi arvati, et nende eelistus kuulub tumedanahalisele Kamala Harrisele.

Ameerika valimised näivad kõnelevat sellest, et see riik on jõudnud piirile, kus konservatism peab just nagu viimast meeleheitlikku võitlust liberalismi koletise vastu, mis hävitavat nii Ameerika kui ka kogu muu maailma.

Konservatismi ei maksa sellel pildil samastada siiski ainult pedofiilia, soovahetuse ja samasooliste abielu vastasusega, vaid ennekõike puudutab see perekondlikke ja religioosseid väärtusi, mida suur osa ameeriklasi hoiab endiselt au sees ja mida liberalism konservatiivide arvates lagundab. Nii on demokraatlik-liberaalsed isikuvabadused (samasooliste abielu, soovahetus, naiste abordiõigus jms) edenenud nüüdseks sellise määrani, mis on ületanud konservatiivsete ameeriklaste taluvuse.

Tasub meenutada, et pool praegusest Ameerikast oli kunagi orjanduslik ja kulus õige palju aega kuni orjadest said Ameerika võrdõiguslikud kodanikud, mis näitab, et uute väärtuste juurdumine on pikk ja vaevaline protsess. Nii seisab valgete valitsetud Ameerika vastakuti uue katsumusega – rahvastikurändega Lõuna-Ameerikast, mis toidab ennekõike nende pelgust, kes tahaksid Ameerikat näha jätkuvalt valge ingliskeelse, mitte latiinostuva või koguni hiinastuva või indiastuva riigina.

Euroopale tähendab Trumpi võit uusi väljakutseid juhuks, kui Trump jätkab sama poliitikat, mida eelmisel presidendiajal. Aga et see just nii juhtub, selles pole põhjust kahelda ja juba kõnelebki Trump taas NATO-st lahkumisest, kui Euroopa liitlased ei maksa oma arveid. Euroopa Liidule, kus mitte kõikidele riikidele ei ole NATO-sse panustamine esmatähtis, tähendab see julgeoleku vähenemist ja suurenevat ebakindlust.

Hirmu globaliseerumine

Globaliseerumisel kui nähtusel on palju tahke, kuid otsustavat rolli sellega seotud protsesside tõlgendamisel määrab ära globaalne infolevi. See toob maailma meile koju kätte, kuid mitte ainult selle kaunima, turistliku poole ja ammendamatud netikaubamajad, vaid ka kõik selle, mis maailmas on hirmutavat.

Ühtne inforuum on kõikjal meie ümber ja toimib katkematult, sõltumata sellest, kas me seda tahame või ei. Et selles mitte viibida, tuleks loobuda kõigist infotehnoloogia vahendeist ja otsida üles see maailma paik, kus internetilevi ei ole või elada amišite kombel ilma tehnoloogiliste uuendusteta.

Globaalse ulatusega protsessidest, mis meid mõjutavad, võib koostada pika loetelu: sõjad, kliimasoojenemine, rahvastikuränne, radikaalne islam, majanduskriisid, ühtne valuuta- ja väärtpaberiturg, naftahinnad jne. Kogu Euroopa elab Ukraina sõja mõjuväljas ja ennekõike tema lähinaabritel on põhjust oma tuleviku pärast tõsiselt muret tunda.

Eesti puhul tekitab sõja mõjuväljas viibimine juba praegu kõhklusi välisettevõtjates, kas siia investeerida või mitte ja ilmselt keerleb paljude eestlaste peas ka mõte soetada endale kinnisvara kusagil mujal maailmas või sinna jäädavalt ära kolida.

Kliimasoojenemise halb unenägu

Ohutunde tekitamisel asetub sõja kõrvale teise tegurina kliimasoojenemine, mida võimendavad hirmutavad uudised purustavatest orkaanidest ja üleujutustest. On tekkinud vastakad leerid, kellest üks on veendunud, et kliima soojenemine on inimtekkeline, ja teine, kelle arvates inimtekkelisest mõjust kõnelemine päikesesüsteemi või universumi mõõtmes on naeruväärne.

Kliimasoojenemise vältimiseks on asutud rakendama seda piiravaid meetmeid, mis aga toidavad uusi hirme, sest need pärsivad majanduse arengut, suretades välja suure CO₂ emissiooniga seotud tööstusharud, sealhulgas energiatootmise kivisöest ja põlevkivist ning sellest lähtuvalt ka kõik need ettevõtted, kes ei suuda kasvavate energiahindadega toime tulla.

Sellesse konteksti asetub Donald Trumpi valimisaegne lubadus, et taas presidendiks saades väljub ta uuesti Pariisi kliimaleppest, sest see pärsib tema hinnangul Ameerika majandust ja konkurentsivõimet, seda ennekõike võrdluses Hiina ja muu Aasiaga, mis neid meetmeid ei järgi.

Selles mõttes ehitab kliimameetmeid rakendav Euroopa üles uut utoopiat, uskudes, et majandus ja kliimameetmed suudavad koos toimida. Utoopias elamine on ühtaegu ilus, ent ka hirmutav, sest see võib lõppeda oodatule just vastupidise tulemusega, nagu on näidanud kõik senised katsed utoopiat ellu rakendada.

Ka Volkswageni kavatsus sulgeda Saksamaal osa oma autotehastest, on märk sellest, et utoopia ei toimi. Saksa tehaste sulgemine on vaid osa arengukulust, kus Euroopa tööstusettevõtted kolivad ära Aasiasse. Tänapäeval on juba raske leida toodet, millele poleks kirjutatud "Made in China" või "Made in PRC".

Tõe puudumine on hirmutav

Globaalse infolevi ajastu üks tunnuseid on tõeste teadmiste hajumine tohutusse infovälja ja inimeste võimetus selles infoväljas orienteeruda, seda enam et tõese info kõrval sisaldab see ka määramatul hulgal väärinfot ja teadlikult toodetud valeuudiseid.

Yuval Noah Harari kõneleb oma hiljuti ka eesti keeles ilmunud teoses "Neksus" sellest, kuidas uudiste tootmisse on juba rakendatud ka tehisintellekt ja selle abil loodud nn tehisinimesed, kelle genereeritud postitused kujundavad avalikku arvamust ja suunavad sellega poliitikategemist.⁴

Täiesti tundmatu Călin Georgescu võit Rumeenia (nüüdseks tühistatud) presidendivalimistel on hoiatav näide sellest, kuidas on võimalik ühismeedia ja selle algoritmidega panna valimised võitma keda iganes. Sedakorda siis Vene "investorite" abil.⁵

Georgescu näidet Harari raamatus pole, sest see oli Rumeenia valimiste ajaks juba ilmunud, kuid see illustreerib hästi Harari seisukohti. Kuigi Georgescu puhul mängis otsustavat rolli Tiktokist ostetud reklaam, toimivad ühismeedia algoritmid ka iseseisvalt, nagu kirjeldab Harari. Need algoritmid võimendavad ühismeedia platvormidel neid uudiseid, mis saavad kõige enam klikke, sest sellest sõltub nende platvormide reklaamimüügi edukus. Kuna arvuti pole inimene, ei lähtu ta inimese väärtushinnanguist ja puht tehniliselt kordistab neid postitusi, mida on kõige rohkem vaadatud.

Harari osutab, et nii võib juhtuda, et algoritmid võimendavad just negatiivseid ja viha õhutavaid postitusi, sest need on kogunud kõige rohkem klikke. Näiteks toob Harari Myanmari rohingjade vastase vägivalla, mida õhutati Facebooki algoritmidega, mis otsustasid, milliseid postitusi esile tuua. Harari viitab siin Amnesty Internationali raportile, mille kohaselt algoritmid aktiivselt võimendasid ja edendasid Facebooki platvormidel sellist sisu, mis sütitasid rohingjade vastu suunatud vägivalda, vihkamist ja diskrimineerimist.⁶

Tõde ja tõesed teadmised on inimesele eksistentsiaalse väärtusega, sest sellest sõltub, kuidas ta suhestub teiste inimeste ja ümbritseva maailmaga. Inimesega, kes valetab, pole võimalik koos elada või ühist äri ajada; ilmateadet, mis lubab rahe ja vihma asemel päikesepaistet, ei saa usaldada ega selle järgi toimida.

Tõeste teadmiste puudumine sünnitab omakorda müüte – see on inimkonnale omane juba algusaegadest saadik. Maailma religioonid tekkisid just sel põhjusel, et teistmoodi ei osatud seletada, miks loodus toimib sageli vaenulikult või kuidas maailm üldse on tekkinud. Loodusjõudude kurjuse taga olid kindlasti mingid vaimud või deemonid, haigusi põhjustasid nõiad jne. Maailma lõi aga mingi müstiline, seletamatu jõud, mida teistlikud religioonid nimetavad Jumalaks.

Ka QAnoni liikumine on teadmatuse tagajärg, mis tuleneb info üleküllusest ja selle ebausaldusväärsusest. Seetõttu käsitletakse ka eespool viidatud uuringus QAnoni järgijaid kui usklikke ja nende õpetust kui kultust ning on loogiline, et selle uuringu teostas just religiooni uurimisega tegelev instituut. QAnonil on seejuures suur toetus ka Ameerika tunnustatud konfessioonide hulgas. Nii pooldab QAnoni seisukohti kuni kolmandik Ameerika protestante ja kuni viiendik katoliiklasi ning teiste usutunnistuste esindajaid (vt viide 1).

Hirmu ikoonid ja kangelase ootus

Tänapäeval esindavad maailma hirmutavat palet tegelikult ju vaid neli mõjuvõimsat tegelast, kellest sõltub kogu maailma julgeolek: Vladimir Putin (Venemaa), Xi Jinping (Hiina), ajatolla Seyyed 'Alī Khāmene'ī (Iraan) ja Kim Yong-un (Põhja-Korea), jättes siin kõrvale väiksemad tegijad, olgugi et ka neist mitu, nt Aljaksandr Lukašenka, on kogu aeg tähelepanu all.

Terve mõistuse seisukohalt võiks ju mõelda, et kuidas on võimalik, et nood neli põhjustavad maailmale nii palju kannatusi ja ülejäänud kaheksa miljardit vaatavad pealt. Miks ei pühita neid maa pealt minema nagu Trump tegi seda Iraani kaardiväe kindralmajori Qāsem Soleymānī'ga või nagu Barack Obama maailma esiterroristi Osama bin Ladeniga?!

Aga teadagi tuleb iga tapetud liidri asemele teine samasugune või veelgi hullem ja valitseb risk, et liidri kaotanud diktatuurid paiskuvad kaosesse ning tekitavad tohutu hulga segadust ka muus maailmas. Kurjus on nagu hüdra, mille iga maharaiutud pea asemele kasvab uus või koguni mitu. Küllap on seegi üks neid põhjuseid, mis pani Ameerika valijaid eelistama tugevat liidrit, kes enda kinnitusel on tough guy, kõva mees ja kes eelistab oma meeskonda palgata sõjaväelasi. Tema ehk suudab hüdradel pea maha raiuda, nagu Ameerika valija näib uskuvat. Ilmselgelt oli Joe Bideni juhitud valitsus liiga leebe, et maailma poliitiliste hirmudega toime tulla.

Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et Teisele maailmasõjale järgnenud stabiilsuse aeg, mida ajalugu käsitleb külma sõjana ja sellele järgnenud eri leeride rahumeelse kooseksisteerimise periood on minevik ja kätte on jõudnud taas ebastabiilsuse ja määramatuse aeg. Külmas sõjas täitis liidrirolli ennekõike USA, kelle tegevus viis president Ronald Reagani ajal lõpuks selleni, et NSV Liit lagunes.

Ka Donald Trump on laenanud oma hüüdlause "Make America Great Again" tegelikult Reaganilt. Esialgu pole siiski selge, kas ka Trumpist saab lõpuks kangelase mõõtu mees, kes nagu Reagan võtab kurjuse impeeriumil püksid jalast, või hoopis mees, kes kõiki aina hirmutab, nii nagu ta tegi seda oma valimiskampaania ja eelmise presidentuuri ajal.