16. oktoobril algab Pekingis Hiina Kommunistliku Partei 20. kongress. Võiks ju öelda, et see rohkem ideoloogiline ja parteiline värk, kuid paraku ei ole see Hiina puhul teps mitte nii.

Nimelt on partei see, mis riiki juhib. On küll ka valitsus ja parlament, mis samuti oma foorumeid peab, kuid tegelikud küsimused otsustatakse partei ladvikus. Tasub meenutada kasvõi tõika, et armee Hiinas on mitte riigi, vaid kompartei armee ja partei juhiste elluviija.

Seekordse jutu aluseks võtsin Clive Hamiltoni ja Mareike Ohlbergi raamatu "Varjatud käsi. Paljastades, kuidas Hiina Kommunistlik Partei kujundab ümber maailma". See kaks aastat tagasi ilmunud üllitis oli veel mõne aja eest saadaval ka ühes Tallinna raamatukaupluses.

Autorid on teinud korraliku töö, et näidata Hiina kompartei ambitsioonikust ja haaret. Partei nii sise- kui ka välisriikliku mõjutamise programm on ääretult ambitsioonikas, olles tagatud ka tohutute rahaliste vahendite ning tehnoloogilise toetusega.

Hiina kompartei on otsustanud muuta rahvusvahelist korda ja sättida maailm oma nägemuse kohaseks. Kavas on teha seda ilma ühegi lasuta. Hiinas on partei tasandil säilinud veel külma sõja aegne mõtlemine ja ideeline võitlus vaenlastega jätkub. Tuleb tõdeda, et puhuti päris edukalt.

Hiina kompartei igatseb ülemaailmset tunnustust oma poliitilisele ja majanduslikule süsteemile, nende tunnistamist paremaks kui lääne süsteemid. Ja sellele igatsusele leidub läänes ka vastu ohkijaid.

Hiinlased eelistavad tegutseda metoodiliselt ega soovi midagi juhuse hooleks jätta. Astudes 2012. aastal ametisse, ütles Xi Jinping, et ei tohi unustada Nõukogude Liidu kokkuvarisemise õppetunde. Ta tõi esile kolm viga, mille Moskva tollane juhtkond tegi. Esiteks, juhtkond ei kontrollinud sõjaväge. Teiseks, nad ei kontrollinud korruptsiooni. Ja kolmandaks, oma ideoloogiast loobumisega oli NLKP võtnud maha kõik tõkked lääne vaenulike jõudude sisseimbumise teelt. Hiina asi olla vältida taolisi vigu.

Aasta hiljem üllitati kurikuulus "Dokument number 9", milles loetleti üles valed ideoloogilised trendid. Nende hulka kuulusid kõik lääne väärtused ja puudu ei olnud ka demokraatia ning inimõiguste kategooriline eitamine. Järgnes loogilise sammuna nende valeväärtuste järgijate represseerimine Hiinas.

Alates 1990. aastatest on Hiina kompartei jaoks jätkuvateks teemadeks ideoloogiline infiltratsioon ja ideede uus külm sõda. Erilist tähelepanu on pööratud avaliku arvamuse kujundamisele rahvusvahelises ulatuses. Arvatakse, et edu sellel suunal aitaks vältida ka kompartei seisundi õõnestamist kodumaal.

Esimees Xi ajal on Hiina püüdlused tõusnud uuele agressiivsuse tasemele. Kui varem välditi termini "Hiina mudel" kasutamist, siis nüüd propageerib Hiina kompartei välisriikides avalikult ja häälekalt "Hiina näidet" ja "Hiina tarkust".

See demokraatia Hiina eripäraga leiab mitmel pool ka mõistmist, kuna paljudes riikides esineb autoritaarseid jooni, mis otsivad sobivat ideoloogilist katet.

Hiina kompartei puhul vaja ära märkida ka asjaolu, et partei püüab kontrollida Hiina elu ja suhtluse kõiki aspekte. Lääne üldsus on pahatihti olnud võimetu seda partei kõikehõlmavat rolli mõistma.

Valitsus on Hiinas partei käepikendus. Parteiorganitest leidub osakondi kõigi elujuhtumite tarbeks. Nii näiteks tegeleb üks partei keskkomitee osakondadest välismaal elavate hiinlastega, keda on hinnanguliselt 50 kuni 60 miljonit. Neidki nähakse partei huvide potentsiaalsete kaitsjatena ja õigelt teelt kõrvale astunuid püütakse karistada ka välisriikides. Kompartei on osaline Hiina välispoliitikas nii kaubanduse, investeeringute kui ka tipptasemel diplomaatiliste kohtumiste korraldamisel.

Siseriiklikult on partei kohal kõikjal, ka eraettevõtetes peab olema partei rakuke ja seda ka välisomandis olevates firmades. Enamiku suurte tehnofirmade juhid on aga partei liikmed. Mitmed Hiina täitevvõimu osad on tegelikult partei esindused. Nii näiteks korraldab valitsuse pressikaid riiginõukogu infoosakond. Siseriiklikus käibes teatakse seda aga kui Hiina kompartei välispropaganda keskosakonda.

Xi on ideoloogiasfääris välja toonud kolm erivärvilist ala. Punane on kompartei tugiala, hall on keskmine, ebakindel territoorium ja must on negatiivne avalik arvamus ehk vaenlaste ala. Xi juhis parteile on, et tuleb tagada endile punane ala, ulatuda halli alasse ja kaasata see punasesse, ning võidelda musta alaga ideoloogias.

Ka välismaalased on jagatud kastidesse nii-öelda sõbralikkuse taseme järgi. Näiteks kolmas kategooria väljub juba sõbralikkusest ja tähistab lootusetuid juhtumeid. Neljas kastike on aga avalikele vaenlastele, kes vihkavad Hiina kommunismi.

Hiina kompartei on massiivselt tunginud globaalsele meediamaastikule ja see suund on osa strateegiast muuta rahvusvahelist diskursust Hiina, selle kompartei ja nende asendi kohta maailmas.

Lahke rahastamise ja lääne meediaekspertide abiga on ka tulemusi saavutatud, kuigi puhuti mitte selliseid, mida juhtkond tahtnuks. Siseriiklikult peab aga meedia järgima rangelt marksistlikke väärtusi ja vanduma truudust parteile. Igaks juhuks on Hiina kokku ostnud või rahastanud ka erinevaid lääne meediaväljaandeid, seda ka reklaamide paigutamise kaudu. Ja jutt on miljarditest dollaritest. Samas meediavabaduse indeksis on Hiina 175. kohal 180-st.

Rahastatakse ka tegevust lääne mõttekeskustes, levitatakse Konfutsiuse Instituute ja huvide tagamise meetmeks on ka kultuur. Näiteks laialt tuntud kompanii Poly Culture, mis on tegelikult osa Hiina sõjaväeluurest, nagu ka Hiina Rahvusvaheline Kunstifond.

Igal juhul on algav parteikongress tähtsam kui ükskõik milline muu foorum Hiinas. See on koht, kus esitatakse juhtkonna tegelikke plaane.

Viited lugemishuvilistele​

• Clive Hamilton ja Mareike Ohlberg "Hidden Hand. Exposing How the Chinese Communist Party Is Reshaping the World", 2020.
• Xi Jinping's Terrifying New China - The Atlantic
• China creating its own way to thrive - World - Chinadaily.com.cn
• The 20th Party Congress: Xi Set to Score Big in Composition of Next Leadership Corps - Jamestown
• Xi Jinping faces stumbling blocks, as crucial Communist party meeting looms | China | The Guardian