Harri Tiido: Hiina veealusest tegevusest
Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all Hiina veealused askeldamised. Hiina vaade merealusele ja -pealsele liiklusele nii andmete kui ka laevade osas olnud palju metoodilisem ja tehnoloogilisem kui läänel, märgib Tiido.
Oleme rääkinud Venemaa tegevusest veealuse infrastruktuuri kaardistamisel ja saboteerimisel. Balti meres on viimasel kahel korral olnud küll tegemist Hiina kaubalaevadega, kuigi ei ole kindel, et nende ankrulohistamised olid Pekingi otsusel. Nii või teisiti on põhjust rääkida ka Hiina tegevusest veealuse infra, eriti sidekaablite vallas. Selle aktiivsuse kese on küll meist kaugel, India ja Vaikse ookeani vetes, kuid globaliseerumise tõttu mõjutab see ka meid. Sel teemal sõna võtma ärgitas üks asjalik kirjutis, mis netilehekülgi seirates silma jäi.
Näib, et Hiina ei ole põhitähelepanu pööranud kaablite lihtlabasele läbilõikamisele. Pekingi lähenemine näikse olevat palju tehnilisem ja tehnoloogilisem.
Sidekaablite hulga suurenemine on tõstnud tähelepanu keskmesse varjatud, kuid suure kaaluga teema. Ehk veealust infoliikumist kontrollivate protokollide manipuleerimise. Need protokollid määravad teed, mida infovood valivad, mõjutavad kiirust, maksumust ja isegi infovoo jälgimise võimalusi. Isegi väikesed muudatused infoliikumise suunamisel ühte või teise kaablisse võivad kallutada digivõimu globaalset tasakaalu.
Teema on üpris tehniline ja kuna ma ei ole asjatundja, siis püüan kirjeldusest välja noppida endale arusaadavamad seigad. Probleemi keskmes on tehnoloogia, mis puudutab tarkvara määratud võrgustamist, inglise keelse lühendiga SDN. See võimaldab infoliiklust reaalajas hallata ja optimeerida, parandades seeläbi liikluse efektiivsust. Andes andmeliiklusele paindlikkuse annab seesama tehnoloogia ka võimaluse kuritarvitusteks.
SDN-i arendamisel on maailmas juhtival kohal Hiina tehnoloogiakompaniid. Lisaks on Hiina saavutanud tugeva seisundi ka rahvusvahelistes organisatsioonides, mis selle tehnoloogia jaoks reegleid kujundavad.
Näitena tuuakse Ida-Aafrikat Euroopaga ühendav kaabel, mis ei liigu läbi Hiina alade, kuid tänu SDN tehnoloogiale on siiski võimalik suunata info läbi Hiina kontrollitavate sõlmpunktide. Sarnane oht on ka Kagu-Aasias, kus Singapuri Jaapaniga ühendav kaabel sõltub mitmest Hiina mõju all olevast sõlmpunktist. Kui Lõuna-Hiina meres tekkis pinge, siis märgati, et osa Jaapanisse suunatud andmestikust oli müstilisel moel suunatud läbi Hiina kontrolli all oleva Hainani saare.
Nimetatud tehnoloogia võimaldab Hiinal muuta veealused kaablid jälgimise ja kontrolli tööriistadeks. Euroopale mõeldud andmeliiklust Aafrikast või Kagu-Aasiast on võimalik salaja suunata läbi Shanghai või Guangzhou, andes Hiinale võimaluse seda jälgida. Tundub küll ebaloogiline, kui kaarti vaadata.
Kaablite puhul on tegemist omavahel seotud võrgustikuga ja andmete ringiga suunamine aeglustab liiklust vaid ehk paarikümne millisekundi võrra. Seda on justkui vähe, aga andmete massiivi arvestades siiski oluline ja ilmselt ka mõõdetav. Lisaks tähendab see, et kriisi korral võib Hiina teiste riikide netiliiklust aeglustada või isegi läbi lõigata. Näiteks võidakse Taiwan maailmaturust ära lõigata, häirides või katkestades finantstehinguid ja kaubavahetust.
Turvalist eranetiteenust pakkuva Atlas VPN-i väitel tähendaks interneti globaalne mahavõtmine üheks päevaks kahju umbes 43 miljardi dollari ulatuses. Selle ohu kõrvaldamiseks ei piisa ainult uute kaablite paigutamisest. Selleks oleks vaja ka marsruutimisprotokollide haldamise ümber mõtestamist. Vaja oleks globaalseid standardeid, mis tagaksid, et ükski riik ega kompanii ei saaks süsteemis domineerida.
Eraldi teema on kahjustatud kaablite parandamine. Oleme varem juba märkinud, et parandamiseks kohandatud laevu on maailmas umbes 60. Suur osa neist kuulub aga Hiinale. USA ja lääneliitlaste valduses on väike ebaühtlane laevastik, mis pealegi koondunud Põhja-Atlandile. India ja Vaikse ookeani piirkonnas neid ei ole, kuigi sealtkaudu käib üle poole maailma netiliiklusest.
USA laevastikul ei ole oma spetsialiseeritud laevu ja kasutatakse erafirma Global Marine Group eakaid aluseid, mis pealegi ei ole kohandatud tegutsemiseks kriitilistes piirkondades. Hiinal on aga riiklik remondilaevastik, mida saab kasutada nii tsiviil- kui ka sõjalisel otstarbel.
Vaja oleks seega kaasaegseid merel baseeruvaid jälgimissüsteeme, mis kasutavad veealuseid droone ja mis oleksid võimelised jälgima ka remondilaevade tegevust ja liikumist reaalajas. Hiina on näiteks liitnud automaatse laevade liikumist jälgiva süsteemi oma globaalse digistrateegia osaks ja on teinud suuri edusamme üldisel laevade liikluse jälgimisel.
Hiina firmad nagu BeiDou ja Alibaba Cloud on välja arendanud kaasaegsed platvormid, mis globaalset jälgimissüsteemi kasutades koondavad info laevade liikumisest üle maailma. Näiteks 2021. aasta Suessi kanali kriisi ajal suutsid Hiina logistikafirmad seda süsteemi kasutades kiirelt pakkuda välja alternatiivsed mereteed läbi Arktika ja India ookeani, kuid lääne firmadel kulus tublisti aega, et sama teha.
Hiina ühendab laevade asukoha andmete süsteemi satelliitidega ja andmetega veealustelt akustilistelt seadmetelt. Sel moel suudetakse väga täpselt jälgida kogu meretransporti globaalses ulatuses.
Tagatipuks on Hiina väga kiirelt arendanud ka võimekust merepõhja kaardistamisel. Investeeringud sellesse tegevusse on muutnud Hiina arvestatavaks tegijaks okeanograafilises luures, mis mõjutab nii teadusvaldkonda kui ka kaubandust ja sõjalist sfääri. Merepõhja kaardistamine on ülitähtis uute kaablite paigaldamisel, veealuse infrastruktuuri kujundamisel ja mereväe tegevuses. Viimasel ajal on täheldatud Hiina aktiivsuse kiiret kasvu ka arktilistes vetes, mida Pekingis nähakse alternatiivse mereteena
Kokkuvõttes on Hiina vaade merealusele ja -pealsele liiklusele nii andmete kui ka laevade osas olnud palju metoodilisem ja tehnoloogilisem kui läänel. Ankrute lohistamise asemel eelistatakse saada võtmeseisund andmeliikluse suunamisel ja selle reeglite kujundamisel.
Viited lugemishuvilistele
Toimetaja: Kaupo Meiel
