Harri Tiido: Vene futuroloogiline raport Hiinast
Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all Moskvas üllitatud raport puna-Hiina eeloleva sajanda aastapäeva teemal. Hiina majandusel arvavad autorid olevat piisavalt sisemisi reserve ja eeldatakse, et võimalus kiire arengu tagamiseks on endiselt olemas, märgib Tiido.
Hiina komparteil täitub aastal 2049 sada aastat riigi juhtimist. Vene teaduste akadeemia Hiina ja nüüdis-Aasia instituut koostas ettevaatava raporti Hiina võimalikust olukorrast eeloleva juubeli ajal. Eks Venemaa teadusasutuste töid tuleb alati vaadata teatud ettevaatlikkusega, kuna ega nad üldiselt midagi Kremlile ebameeldivat ei kipu avaldama.
Teadurid panid oma kirjutisele pealkirjaks "Hiina 2049: futuroloogiline analüüs". Tõsiteaduslikust tööst erinevalt puuduvad selles viited ega ole kasutatud allikate nimekirja. Kuid vene keeles ongi töö nimi "zapiska" ehk "esitis" või "ülestähendus" või lihtsalt artikkel.
Kuid mis sest nimest. Autorid märgivad, et Hiina dünastiad on ajaloos püsinud võimul keskmiselt 300 aastat. Ehk selleni veel ruumi minna justkui on. Kommunistlike režiimide mõõdupuu kohaselt on saavutus juba praegu hea. Ka nõukariik püsis alla 70 aasta.
Eelolev vähem kui veerand sajandit peaks Hiina juhtkonna kavade kohaselt kujunema "Hiina tüüpi moderniseerimise" lõppetapiks. Tulemuseks peaks olema "jõukas, tugev, demokraatlik, tsiviliseeritud, harmooniline sotsialistlik suurriik". Vaheetapina, aastani 2035, peaks juba kujunema üldjoontes moderniseeritud ja mitte ainult suur, vaid ka võimas riik.
Üllitise autorid märgivad õigustatult, et sel teel on paraku vähemalt majanduse vallas mitmeid probleeme. Senistelt liikuma pannud jõududelt nagu eksport ja investeeringud on olnud keeruline üle minna uutele nagu innovatsioon, tehnoloogiline hüpe ja sisetarbimise kasv. Lisaks olla takistuseks ka kasvav konkurents ja pinged USA-ga.
Riiki vaevavad demograafiaprobleemid, elanikkond vananeb kiirelt ja ka väheneb, eriti tööealiste inimeste osas. Need probleemid ei kao, vaid isegi süvenevad sajandi keskpaigaks.
Järgmine probleem on loodusressursside piiratus. Põllumajandusmaa nappus, veevarude piiratus, nafta ja gaasivarude ja mõnede metallimaakide vähesus. Oma roll on ka tõigal, et senise majandustegevusega on saastatud vett ja õhku ning kasvanud oht suurte jõgede ökosüsteemile. Senine saastav areng ei ole niisama lihtsalt korrigeeritav. Pluss regionaalsed erinevused: lõhe rannikualade ning Kesk- ja Lääne-Hiina, samuti riigi lõuna- ja põhjaosade vahel.
Kõrvale ei saa jätta ka maailmamajanduse deglobaliseerumise ja fragmenteerumise mõjusid. Lisame veel president Donald Trumpi võimuletulekuga süveneda võivad vastuolud ameeriklastega, mille käigus ilmselt tugevneb lääne suund Hiina vaoshoidmisele. Eeldatavalt on siseprobleemid suuremad kui välised tegurid.
Hiina majandusel arvavad autorid olevat siiski piisavalt sisemisi reserve ja eeldatakse, et võimalus kiire arengu tagamiseks on endiselt olemas, kuigi algselt aastaks 2030 kavandatud möödaminek USA-st SKP mahult ei õnnestu. Seda arvatakse toimuvat alles aastal 2034 või 2035. Seejuures on nähtav ka Hiina kurss tehnoloogilise sõltumatusele.
Lähimatel aastakümnetel võib maailm jaguneda allianssideks, mille aluseks on mitte sõjaline jõud, vaid kriitiliselt tähtsad tehnoloogiad. Ja Hiina näeb ennast ühe sellise alliansi liidrina. Võimalik on muidugi ka majanduse kokkukukkumine, aga seda peetakse vähetõenäoliseks.
Sõjalise võimsuse vallas nähakse suunda Hiina astumisele võistlusesse tuumarelva juhtriigi rolli eest. Juba aastaks 2035 arvatakse Hiinal olevat 1500 strateegilist tuumarelva ja võib toimuda ka kiire areng taktikalise tuumarelva arendamisel. Lisaks on käsil ookeanilaevastiku, tuumaallveelaevade ja strateegilise lennuväe kiire arendamine. Hiina omandab nõnda sõjalise jõu ulatuslikuma projitseerimise võime. Selle arengu võimaliku kõrvalmõjuna näevad autorid, et Hiina mõned naaberriigid saavad tuumarelva ja USA võib Aasiasse taktikalise tuumarelva paigutada.
Võimalik on Hiina alalise sõjalise kohaloleku laiendamine väljaspool riigi piire. Praegu on Hiinal vaid üks sõjaväebaas Djiboutis, kuid võib oodata baaside teket Aafrika läänerannikul ja Lähis-Idas. Igal juhul teeb Hiina selles suunas vaikselt tööd.
Üks valdkond, kus nähakse terava vastasseisu teket USA-ga, on kosmos, kus Hiina pürgib samuti juhtrollile luure, side ja juhtimissüsteemide valdkonnas ning ka kosmoserelvastuse arendamisel.
Välispoliitikas valmistub Peking "Hiina unelma" realiseerimiseks maailmakorra jätkuva ebakindluse ja kaootilisuse tingimustes. Eesmärk on kasutada majandusvõimu ja võrgustiku loomist eelkõige globaalse lõuna maades. Püütakse kasutada nii majandusstiimuleid kui ka survet.
USA puhul arvatakse Hiinat ilmutavat paindlikkust ja avaliku vastasseisu vältimist. Venemaa puhul eeldatakse, et Hiina säilitab strateegilise paindlikkuse, ilma formaalse sõjalise liiduta. Püütakse vältida liiga siduvaid kohustusi, jälgides lihtsalt Venemaa globaalse seisundi arengut.
Stsenaariumitest peetakse kriisi vähetõenäoliseks. Ja kriis Hiinas oleks ka Venele halb variant. Hiina ja lääne üheaegne kriis on samuti vähetõenäoline. Hiina möödumine USA-st olla võimalikum, kuid võitu lääne üle ei peeta tõenäoliseks. Venel oleks siis oht Hiina ripatsiks muutuda.
Hiina ise väidab, et neil ei ole soovi globaalseks hegemooniks saada, kuigi riigi juhtkonnas olla natsionalistlikke meeleolusid, mida peetakse ohtlikuks ka Venele. Nüüdse jõudude vahekorra säilimine näikse olevat kõige tõenäolisem. Venemaa peaks sellisel juhul igaks juhuks laiendama suhteid muude mitte-lääne jõukeskustega ja oma traditsiooniliste partneritega Euroopas. Ei märgita küll, kes need on.
Ja palju muudki näikse olevat sellest Vene futuronägemusest välja jäetud, kasvõi suhted Taiwaniga, nende areng ja võimalik konflikt. On ju Hiinas olnud plaane see küsimus lahendada juba aastaks 2027 või 2028, rääkimata 2049. aastast. Ju siis ei ole see Moskvas poliitiliselt korrektne teema.
Toimetaja: Kaupo Meiel