NATO saadab Läänemerele kümmekond lisalaeva merealust taristut turvama. Operatsioon algab ilmselt nädala lõpus ja kestab vähemalt aprillini.

Kaitseminister Hanno Pevkuri sõnul käivad läbirääkimised, et edaspidi hakkaksid mereoperatsioonide keskust vedama riigid roteeruvalt.

"Meredomeeni osas oleme me kogu aeg olnud ühel seisukohal, et Läänemerd kaitse vaatest ei saa tükeldada ja seetõttu on NATO-s kokku lepitud, et Läänemere kaitseks Läänemere riigid hakkavad ühiselt pidama mereoperatsioonide keskust. Põhivastutuse alguses võtab Saksamaa. Praegu käivad läbirääkimised, kas ja kuidas Rootsi ja Poola saaksid sinna kaasuda, et hakata roteerima, nagu on õhuvalve, kus Balti õhuturbesse panustavad eri riigid roteeruva valvekorra järgi," rääkis Pevkur.

Sel nädalal plaanib Pevkur valitsusse viia eelnõu, mis annab mereväele sabotaaži kahtluse korral suuremad õigused reageerida.

"See tähendab seda, et merevägi saab õiguse sekkuda ka majandusvetes. Territoriaalvetes ei ole ka praegu mingit küsimust, see õigus on ka praegu olemas. Me kirjutame seaduse, mis annab ka majandusvöödis rahvusvahelistes vetes Eesti mereväele õiguse vajadusel sekkuda, teha seda ametiabi korras ka politsei- ja piirivalveameti kopterit kasutades või näiteks K-komandot kasutades või ka välisriike kaasates," lausus Pevkur.  

Pevkuri sõnul on selle eelnõu ettevalmistamine lõpusirgel. "Ma väga loodan, et me jõuame juba sel neljapäeval seda valitsuses arutada. Kindlasti on sõnum väga lihtne: kui kellelgi on soov teadlikult Eesti kriitilise taristu vastu toime panna mingisugune tegu, siis seda ennetatakse või takistatakse," ütles ta.

Eesti merevägi vajab aga suuremaid aluseid. Millised need täpselt olema saavad, otsustatakse selle aasta esimese kvartali lõpuks. Endine mereväe ülem Jüri Saska ütles, et olemasolevad laevad osteti sellised, mis parasjagu turul saada olid, kuid see on kaugel süsteemsusest, mida Eestil vaja oleks.

"Meil on kolm ühesugust miinijahtijat, meil on üks ja ainuke miiniveeskaja ja meil on neli erinevat sorti patrull-laeva. Need viimased patrull-laevad, need ei kanna endas väga suurt sõjalist võimekust. Mitte ühtegi, võib öelda täna, väljaarvatud kohalolek," lausus Saska.

"Tulevikus võiks laevatüüpe olla vähem. Võib-olla kaks, võib-olla kolm. Selleks, et logistilist jalajälge vähendada; selleks, et hooldust paremini korraldada; selleks, et väljaõpet paremini korraldada ja nii edasi," lisas ta.

Kuna ründed merealuse taristu pihta võivad sageneda, tuleb Saska hinnangul esmalt üldse määrata, kelle ülesanne veealuse taristu kaitse on.

"Veealuse taristu kaitset ei ole otseselt kellelegi ülesandeks määratud, kuna see on suhteliselt värske asi, vaatamata sellele, et esimesed suured sündmused olid juba aasta tagasi. Kui selle eest keegi ei vastuta, siis ei vastutagi ja me oleme iga kord samasuguse katkise küna ees ja vaatame lakke, kes tegi, kes tegemata jättis ja miks ei ole juba peale hakatud. Mina ei ütle ilmtingimata, et see peab olema merevägi kaitseväe sees, aga täna tundub mulle vähemalt, et see on kõige loomulikum," rääkis Saska.

Oma osa taristu kaitsel nähakse ka veealustes seiresüsteemides. Eesti merevägi on koostööd katsetanud näiteks Hollandi ettevõtte Lobster Roboticsiga, kelle allveedroonide abil on võimalik kiirelt meres toimuvat jäädvustada. 

"Ma näen tööstuses selget suundumust, et me liigume autonoomsete allveedroonide poole, millel on üha paremad sensorid," ütles Lobster Robotics tegevjuht Stephan Rutten.

"Merealune seire kindlasti on miskit, kuhu me ka oma tähelepanu pöörame. Meil nii head pilti pole, kui näiteks rootslastel või soomlastel. Põhimõtteliselt see puudutab teatud seiresüsteemi ja sonarsüsteemi  lahendust, mis tuvastaks tehisaru abil ebamäärased või varasemalt mittetuntud helid, näiteks ankru kukkumine vette või merepõhja. Ja sellest ka siis signaali andmine merevalve operatsioonikeskusele ja siis on ka võimalus sellele reageerida," lausus Pevkur.