Jõuludest saadik on eksperdid, olgu siis jutumärkides või ilma, avaldanud arvamust, kuidas Eestit muu maailmaga ühendavaid torusid ja kaableid kõige paremini kaitsta. Ettepanekuid on olnud seinast seina, liitlastele lootmisest Eesti oma kaabliparanduslaeva ja eraturvafirma hallatavate hüdrofonideni välja.

Muidugi on kõlanud ka kriitikat valitsuse, kaitseministeeriumi ja kaitseväe/mereväe suhtes. Meelis Oidsalu näiteks suutis mereväge üheaegselt nii passiivsuses kui ka ressursside juurde küsimises süüdistada.

Viimane näide on ärritav ka sellepärast, et endine asekantsler peaks teadma, kui palju on tehtud analüüse ja ettepanekuid Eesti merealal julgeoleku tagamiseks ja selleks vajalike võimete hankimiseks ja et mainitud on ka merealuste kommunikatsioonide kaitsmise vajadust. Kahjuks on need enamasti sumbunud eikuhugi, muuhulgas tema enda vastuseisu tõttu.

Ükski kaitseväe väeliik ega üksus ei saa ise endale ülesandeid välja mõelda ega ressursse genereerida, selleks on vaja poliitilise tasandi otsust. Loomulikult saab teha ja peab tegema ettepanekuid, aga kui vastaspool neist aru saada ei suuda või ei taha, ei muutu midagi.

Julgeoleku tagamine merel algab kohalolekust. Ülimalt lihtsustatult tähendab see, et mingi riigile kuuluv vahend on füüsiliselt merealal olemas, märgatav, suudab seal toimuva tuvastada ja vajadusel ka jõuga sekkuda.

Maaväes kasutatakse väljendit boots on the ground – teisiti ei saa mingit piirkonda kontrollida ega sõda võita. Rahuajal täidab sama ülesannet politseipatrull. Merel teeb seda laev. Teada-tuntud tõde on, et kui riik ennast oma territooriumil ei kehtesta, täidab tekkinud vaakumi varem või hiljem keegi teine. See on eriti ohtlik väikeriigile, mis võib ühel hetkel avastada, et on jäänud kaotajaks konfliktiks, mille algust keegi ei märganudki.

Miinid ega kaldalt lastavad raketid laevu ei asenda ega sobi ka tankeri peatamiseks. Esiteks oleks piisava hoiatuseta tegu ülemäärase jõu kasutamisega. Teiseks ei tahaks me ilmselt ka ise põlevat tankerit Soome lahele. Kolmandaks vajavad ka miinid ja raketid platvormi veeskamiseks või sihtmärgi tuvastamiseks.

Merealal kohalolekuks on vaja piisavas koguses laevu, mis on küllalt merekindlad ja kiired ning suudavad kanda vajalikke vahendeid. Merekindlus on oluline, sest "halvad asjad" juhtuvadki merel halva ilmaga

 Selleks, et üks laev saaks 365 päeva aastas ja 24 tundi ööpäevas merel ülesannet täita, vaja kokku kolme samasugust. Ülejäänud kaks on siis remondis, hoolduses, väljaõppel või kellegi väljaõpet toetamas, kollektiivpuhkusel, Kuressaare merepäevadel, Kevadtormil, varusid täiendamas, teel operatsioonialasse või ootamatu rikke tõttu sadamas. Analüüs, mitut laeva ja milliseid on vaja Eesti mereala katmiseks, jääb selle artikli fookusest välja ja tõenäoliselt tulebki teha ka kompromisse, sest raha seab oma piirid, aga need valikud peavad olema teadlikud.

Laialt levinud on arvamus, et laevad on liiga kallid. Õnnetuseks ei suuda niimoodi arvajad reeglina öelda, kui palju siis võiks ühele laevale või laevastikule kulutada, et arvutus tagurpidi teha.

Enam kui poole sõjalaeva maksumusest moodustavad sideseadmed, relvad ja sensorid. Suuremad laevad on kallimad eelkõige seetõttu, et neile mahub rohkem ja kallimat varustust. Rusikareeglina võib siiski arvestada valemiga, et meeter laeva maksab miljon eurot. Avamere patrull-laeva hind oleks siis umbes sada miljonit eurot. Laeva eluea jooksul lisandub sellele veel kaks korda sama palju moderniseerimiseks, hoolduseks, käitamiseks, meeskonna palgaks ja muuks.

Tundub palju, aga kui arvestada laeva elueaks 30–40 aastat ja kergejalaväepataljoni aastaseks ülalpidamiskuluks vähemalt 10 miljonit eurot, siis kas ongi liiga kallis?

Lõppude lõpuks on ja ka kaablite taastamine kallis ja iseseisvus hindamatu. Muidugi saab sõpradelt abi paluda ja lähiperspektiivis ilmselt muud valikut polegi, aga ühel hetkel tuleb oma mereala ikkagi ise kaitsma hakata. Naabrilt saab ju akudrelli laenata, aga kui seda iga päev ja terve aasta kasutada, tuleks endale oma hankida.

Eestis kipub ununema, et Põhja-Atlandi lepingus on lisaks viiendale ka kolmas artikkel, mis sätestab et iga riik peab ennast ka ise kaitsta suutma. Sõjalaevade projekteerimine võtab aastaid. Kuna mereväe olemasolevate laevade vanused jäävad vahemikku 9–52 aastat, pole aega oodata, sest "ujuvast tsirkusest", nagu mereväge ühes Postimehes ilmunud artiklis nimetati, on saamas ujuv muuseum. Võrdlusena on Leedu, mille territoriaalveed on Eesti omadest pea neliteist korda väiksemad, aga laevastik seevastu suurem, just käivitanud projekti uute patrull-laevade hankimiseks.

Paar sõna ka territoriaalvetest ja nende laiendamisest. Ma ei ole mereõiguse ekspert, aga praktikuna väidan, et isegi Soome lahe rahvusvaheliseks väinaks kuulutamine (ei mõista küll, kuidas lahest väin saaks), ei annaks Vene sõjalaevadele rohkem tegutsemisvabadust, kui neil praegu on.

Rahvusvahelistes väinades kehtib küll takistamatu läbisõidu õigus, aga üldkehtiv rahumeelse läbisõidu õigus lubab ka praegu tsiviil- ja sõjalaevadel läbi Eesti territoriaalvete sõita. Nii territoriaalvetes kui ka rahvusvahelistes väinades on keelatud rannikuriiki ähvardada või ohustada ja rannikuriik võib mõlemal juhul ennast kaitsta.

Rahvusvahelistes väinades võivad sõjalaevad küll helikoptereid lennutada, formatsioonis ja vee all sõita, mis on teise riigi territoriaalvetes keelatud, aga Soome lahe keskel puuduvad neile praegu üldse igasugused piirangud ning tänapäevased relvad ulatuvad sealt kaldale ja kaugemalegi laskma.

Kommentaar kajastab autori isiklikku arvamust ja ei ole seotud kaitseväe ega Balti kaitsekolledžiga.