Maailma rikkaim inimene, märkimisväärselt Ameerika Ühendriikide presidendiks valitud Donald Trumpi võitu panustanud, muuhulgas ka näiteks Tesla ja sotsiaalmeediaplatvormi X omanik Elon Musk on viimasel ajal silma paistnud kommentaaridega Euroopa riikide sisepoliitika aadressil.

Enne jõule kutsus Musk tagasi astuma Saksamaa kantslerit Olev Scholzi ja pärast seda on ta korduvalt teatanud, et riigi ainus võimalus on parempoolne erakond Alternatiiv Saksamaale (AFD). Samamoodi on Musk nõudnud Briti peaministri Keir Starmeri tagasiastumist ja nimetanud teda rahvuslikuks häbiks. Kuidas neid avaldusi hinnata? On need lihtsalt ühe ettevõtja arvamusavaldused või on nendel mõju Euroopa poliitikale?

Kindlasti on sellel mõju. Muskiga seonduvalt on kõige huvitavam tema pärast Trumpi atentaadikatset aset leidnud väga tugev lähenemine Trumpile ja tema toetajaks asumine. See ei ole tema isikupärases vaates, filosoofilises vaates, ühiskonna vaates, sugugi olnud järjekestev. Ta ju toetas 2020. aastal ja ka 2016. aastal demokraatide kandidaate. Ja see on väga huvitav mõttekäik, et mis olid need tegelikud motiivid, palju selles oli majanduslikku motiivi. Me näeme tema aktsiahinna tõusust, et see on vähemalt tulemuslikkust sellest tootnud. Ja palju sellest on olnud tema filosoofiline nägemus vabaduse, ühiskonna, inimese rolli mõtestamisel, kus ta on vägagi isikupäraste mõtetega esinenud.

Põhiküsimus, millise ettepaneku ta Trumpile tegi, saab olema väga huvitav ja sel saab olema vägagi lai rahvusvaheline mõju, on see, kuidas demokraatia tingimustes on võimalik vohavat bürokraatiat kokku tõmmata. Mis on erasektori inspireeriva liidri võime seda Ameerika föderaalvalitsuse puhul teha. Ja see on olnud vägagi levinud. Ka Eesti meedias on olnud üleskutse, et kes on meie Musk.

Jõuame nüüd Saksamaa poliitika juurde. Näiteks Friedrich Merz – samamoodi see loogika, et Saksamaa föderaalkulutusi tuleb erinevates sektorites jäigalt kokku tõmmata.

See, mis puudutab Euroopa poliitikasse sekkumist, siis neid motiive me peame alles mõtestama. Mis motiividel ta seda teeb? Kas enda majandusliku huvi motiividel? Me teame väga suuri vaidlusi tema X platvormi puhul, millest ta soovib arendada pigem sellise Wechat hiinlaste sotsiaalmeedia keskkonna taolist olmeäri ajamise ja meelelahutuse keskkonda. Kas see on sellest tingitud? On see pigem avang Trumpi poliitiliste positsioonide jõustamisele või nendest täiesti autonoomne? Loomulikult kellelegi ei meeldi, kui tema asjadesse nina topitakse. See on ajanud turri neid Euroopa poliitikuid, kes tunnevad, et see nende positsiooni kahjustab. Need, kes saavad Muskilt toetust, loomulikult selle üle
nurinat ei väljenda.

Kuna tegemist on maailma kõige rikkama ja väga olulisi ettevõtteid omava ettevõtjaga, siis igasugune taoline bürokraatia vähendamine tuleb ju talle
endale lõpuks ettevõtjana kasuks. Tema saab rohkem ja kiiremini ja väiksemate piiranguteta kasvada.

Loomulikult. Vaevalt et ta seda isegi häbenenud on. Aga reaalselt, kui me vaatame nüüd ettevõtjate huvi ja mõjutamise loogikat. Ühelt poolt oli see vägagi
majesteetlik annetus, mis ta tegi. Veerand miljardit dollarit Muski poolt oli, kas just mängu muutev, aga väga oluliselt tasakaale võrdsustav. Ja küsimus on, et mis motiividel seda tegi Mark Zuckerberg 2020. aastal. Zuckerberg panustas ligi 400 miljonit dollarit valimiste toetamise kampaaniaks läbi erinevate fondide.

Tema enda väide oli pigem see, et see raha oli suunatud koroonaviirusega seotud info leviku mõõtmiseks.

llmselgelt, kui sa mingites piirkondades motiveerid rohkem valijaid tulema, siis selgelt sa ju mõjutad valimistulemust. 2020. aastal jäid ju kaalukeele osariikides 10 000 kuni 20 000 inimese kanti, kuidas need hääled kukkusid. Ka Eestis on vägagi lai teema sõnavabaduse ja arvamusvabaduse teema – inimese ja ühiskonna kesksed valikukohad ka kaasaegses tehnoloogiamaailmas. Elon Musk on ise ka avaldanud föderaalametite esindajatega neid dialooge, mis puudutasid Twitteri keskkonnas piirangute kehtestamist. Zuckerberg on ise nüüd kongressis tunnistanud ka mõjutamist administratsiooni poolt, mis puudutas Facebooki tsenseerimist, ja on selle üle kahetsust avaldanud. Muski kriitika sõnavabaduse piiramise kohta seoses Euroopa digitaalteenuste aktiga on vägagi objektiivne.

Kas Muski, kes on maailma kõige rikkam inimene, kellel on väga suur poliitiline mõju ja kes omab maailma üht suuremat meediaplatvormi, kohta saab öelda klassikalises mõttes oligarh?

Ma ei usu, et sellises tähenduses nagu meie seda ette kujutame, kus ta on tekkinud poliitilisse leksikasse Venemaa loogikas või slaavi riikides. Ennekõike kus poliitiline ja äriline võim ning meediahuvi on ärihuvide eesmärgil sisuliselt poolmonopolistlikult kokku nõelutud. Globaalne kapital omab loomulikult rahvusvahelistes suhetes väga suurt mõju. Muski puhul see mõju on isegi ehedam ja ausam, kui see on avalikult näha. Ettekujutus, et seda tüüpi globaalsete ettevõtete liidrid oma mõju ei realiseeri poliitikate mõjutamisel muus
kategoorias, oleks naiivne.

Väga tugev sekkumine Saksamaa poliitikasse enne valimisi, Suurbritannia peaministrile soovituste tegemine ja ka juba üsna teravad tähelepanekud Norra kohta, Prantsusmaa kohta, seda küll peamiselt pärast seda, kui Norra või Prantsusmaa juhid on ise Muski mõjutustegevusele etteheiteid teinud. Kas ja kui palju see võib poliitikat mõjutada? Kui Musk valib näiteks Saksamaal oma soosiku, siis kui palju ta võib valimistulemust mõjutada?

Mingit pidi kindlasti mõjutab. Aga ma ei ole kindel, millises suunas. Kindlasti lõviosa inimesi ei taha näha väliseid sekkumisi ja käsitlevad seda kui oma asjadesse nina toppimist. See võib mobiliseerida ka neid jõude, keda Musk kritiseerib. Loomulikult ta meedia debatti veab üles. Ühendkuningriigi meedias on süüdistus Keir Starmerile kui endisele peaprokurörile muutunud keskseks teemaks. Loomulikult see ei oleks autonoomselt kerkinud nii üles, kui seda ei oleks toestanud sama jõuliselt ka opositsioonis olevad konservatiivid või ka härra Nigel Farage, kes sai ka seal oma sahmaka kriitikat Muski poolt. On tõsiasi, et sekkumised sotsiaalmeedias hakkavad küllap ulatuslikumat mõju avaldama.

Kas see on mingit pretsedenti loov? Me mäletame eelmisest aastast Ameerika presidendivalimistest, kus leiboristlikust parteist saadeti töötajaid kampaaniat tegema Ameerika Ühendriikide territooriumile, pärast sellest küll distantseeruti. Kui me räägime sekkumisest siseasjadesse või hoiakutest, siis Euroopa poliitiline eliit ei teinud kuidagi saladust, et soovis näha Kamala Harrise võitu.

Asi ei ole ju ainult selles, mida Musk ütleb või ütlemata jätab. Asi on ka selles, mida ta oma sotsiaalmeedia platvormi kaudu teeb, kuidas seab algoritme ja kuidas mitte. Näiteks Eesti poliitikud ostavad ka sotsiaalmeedia kanalites seda, et nende sõnumid leviks kaugemale, kiiremini, kõrgemale. Et võimalikult paljud inimesed nende sisu kätte saaks. Kui näiteks sealsamas X-is mõne poliitiku sõnum juba a priori saab kaugemale levida, sellepärast et teda toetab platvormi omanik, siis kas see ei tekita ebavõrdset mänguvälja?

Muidugi. Niisuguseid manipulatsioone on võimalik esile kutsuda. Seda probleemi tuleb demokraatlikus ühiskonnas väga objektiivselt mõtestada. See on ju kahesuunaline maantee. Üks asi on, et kedagi hakatakse võimendama, aga on ka tagurpidine näide. See on küsimus, kus me mäletame, et Trump lihtsalt keelati, tühistati sotsiaalmeediast sellesama Facebooki poolt. Ehk see võib olla kahesuunaline. Ühelt poolt mingit meeldivat sõnumit võimendada lõpmatult, aga teiselt poolt poliitilised oponendid lihtsalt muuta mitteisikuteks.

Kujutame ette olukorda, kus tulevad Eestis parlamendivalimised ja Elon Musk teatab, et Urmas Reinsalu juhitav Isamaa on ainus pääsetee Eestile ja kõik teised erakonnad, eriti liberaalsema maailmavaatega erakonnad, viivad Eesti hukatusse. Ja hakkab niimoodi sättima oma algoritme, seadma sõnumeid. Kas Urmas Reinsalu juhitud Isamaa reageerib sellele tuliselt rahvusvahelise teatega, et niimoodi ei sobi?

Ma arvan, et sellele reageerivad tuliselt siis Isamaa oponendid, ma ütleks naljaga
pooleks. Aga reaalsus on selline, et teine asi on, mida keegi ütleb ja jagab seisukohti. Rahvusvaheline poliitika on muutunud üha rohkem kohalikuks poliitikaks. Mina lähen ka järgmine nädal Saksamaale toetust avaldama härra Merzile. Ja ma arvan ka, et Scholzi valitsus oli kehv valitsus ja tuleks asendada Merzi valitsusega.

Nüüd küsimus, et me oleme valinud nende suurte sotsiaalmeediaplatvormide kontrollimiseks ühe loogika, me oleme öelnud, et tuleb luua eraõiguslik tsensuuri keskkond, globaalne sõnavabaduse tsensuuri keskkond. Sellel on väga õilsad, legitiimsed argumendid, miks seda teha. Aga me oleme need väravad, kes määrab seda tsensuuri määra või ka infovoogu, olgu ta siis positiivses mõttes või negatiivses mõttes, andnud nendele hiidudele endile kontrollida. See on olnud selge poliitiline, Euroopa digitaalakti valik. Ma arvan, et siin on vägagi legitiimseid küsimusi, et kas see on olnud õigustatud valik.

Kas me peaks need väravad siis täiesti ära kaotama või peaksime väravate määramise andma riiklike või riikidevaheliste institutsioonide kätte?

Lähtekoht on ikkagi läbipaistvus. Ei saa olla demokraatliku kontrolli väliselt kedagi, kes selsamal turuplatsil või foorumil nurga tagant on võimeline need mängureeglid paika panema. Facebook teatas, et loobub Ameerikas sellest faktikontrollist, aga Euroopas selle digitaalteenuste akti tõttu veel säilitab. Ta teeb seda üksnes seetõttu, et Euroopa reeglistik seda nõuab. Ma arvan, et inimkond ei ole leidnud praegu sellele relevantset vastust.

Ühe võiks ju valida: kas me kaotame piirangud ära või hakkame piiranguid
panema riikliku jõuga?

Kui küsida, mis võiks olla rusikareegel sõnavabaduse loogikas ja sellises intensiivsuses, nagu see sotsiaalmeedia suhtlemise geomeetriline progressioon aset leiab, siis mu lähtekoht on rohkem vabadust. Loomulikult on olemas legitiimsed, objektiivsed piirid alates lapspornograafiast, üleskutsetest terrorile ja inimsusevastastele kuritegudele üles kustumisest.

Kas Putini kõnesid võiks näidata?

Kas Putini kõnesid võiks näidata? Ma arvan, et on olnud vägagi legitiimsed ka need avalikud piirangud, mida on rakendatud sõjaolukorras nii-öelda sisuliselt vaenuliku jõu ideoloogia suhtes.

Kas Elon Musk ajab Euroopa riikidega suheldes Donald Trumpi asja või ajab enda asja? Kas ta valmistab ette platvormi Donald Trumpi tulevastele sõnumitele või pakub konkurentsi Donald Trumpi sõnumitele?

Aus vastus on, et me ei tea seda. Me võime spekuleerida. Küsimus on, kas ta etendab mingit vaenuliku jõu rolli, mida on ka talle omistatud, mingeid suhteid Venemaag... Ma oleksin väga ettevaatlik selliste süüdistuste eraldi võetuna püstitamisel. Omaette küsimus on, kas see on autonoomselt tema majandushuvide realiseerimine, enesekehtestamine selles loogikas või on see pigem filosoofilise hoiaku väljendamine.

Ütleme avameelselt – inimene, kes on nii lühikese ajaga, kui me mõtleme ajalises perspektiivis, nagu tühjusest loonud sellise impeeriumi ja olnud selline tehnoloogia innovaator, siis ta peab olema ikka päris omapärase mõtteviisiga. Geniaalsuse ja radikaalsuse vahel see piir on õhkõrn, nagu me oleme näinud kunstis, skulptuuris või teaduses ja küllap ka äris. Inimene arendab ju täiesti aktiivse ideena Marsi koloniseerimist, otsedemokraatia sisseviimist ja muid tehnoloogilisi käsitlusi. Kas ta on nii-öelda proxy Trumpi poliitikate suunamisel? Arvestades seda ego või paratamatult egotsentrilist käsitlust, nagu tema puhul on ja tema käekiri on olnud, siis ma arvan, et ta kindlasti on võrreldes Trumpiga iseseise isik. Ja ma ei ole kindel, kumma ego suurem on.

See on oluline küsimus paljudes välisministeeriumites, et kas ja kui teravalt Muski sõnumit hukka mõista või kuidas reageerida. Trumpiga praegu ükski Euroopa riigijuht tülli minna veel ei taha. Kas Eesti peaminister või välisminister peaks välja ütlema, et Muski sekkumine teiste riikide sisepoliitikasse ei ole kohane?

Me ei pea kellegi ees meeldimise loogikas oma hoiakuid kujundama. Aga samamoodi ka ei pea võtma lihtsalt poliitilise korrektsuse loogikat lähtekohaks. Sõnavabadusel on oma valusad pooled ja oma positiivsed pooled. Selles mõttes ma ei kiirustaks eraldi võetuna neid üksikuid sotsiaalmeedia kriitikaid väga
eraldi sildistama või mingile tohutule positsioonile tõstma. Selles loogikas mulle meeldis tegelikult Angela Merkeli avaldus 2021. aastast. Ta oli vägagi strateegiline oponent Trumpile. Trump oli ametist lahkunud. Tal ei olnud põhjust seda teha ka nii-öelda saba liputamise pärast. Merkel ütles, et Trumpi tühistamine
sotsiaalmeedia platvormidel ei vasta tema käsitlusele vabaduse ulatusest, vabaduse piiridest.

Mida öelda Donald Trumpi sõnumite kohta? Ta ütles, et ta ei välista näiteks Gröönimaa Ameerika Ühendriikidele allutamiseks sõjalise jõu kasutamist.

Selles osas on ju selge, et kui meie peaksime oma seisukohti siin väljendama või meilt küsitakse, siis loomulikult riikide suveräänsust ja iseotsustamise põhimõtet toetame. Ükskõik kui suur sõber ka seda küsimust vaidlustab, loomulikult meie lähtume sellest põhimõttest, et riikide suveräänsus on puutumatu. Gröönimaa autonoomia peaminister on juba alustanud poleemikat Gröönimaa iseseisvumise osas. Ma ei tea, kui palju on sellest saadud tuld ja kütust Trumpi seisukohtadest. Me oleme tagasi sellistes sotsiaalmeediaplatvormilt antud positsioonides, millega vaba maailma liidrina Trump on juba sisuliselt riigijuhtimise de facto üle võtnud. Ja seda veel enne inauguratsiooni. Seda ma tõtt-öelda ei mäletagi kaasaegses Ameerika poliitikas.