Harri Tiido: Gröönimaast ja ameeriklaste huvidest
Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all Gröönimaa ajalugu ja suhted USA-ga. Ameeriklaste seiklused Gröönimaal algasid 1867. aastal, kui USA ostis Venemaalt Alaska. Siis kaalus president Andrew Johnson Gröönimaa ja Islandi ostu 5,5 miljoni dollari eest kullas, märgib Tiido.
USA uue-vana presidendi Donald Trumpi kuulutus, et USA tahab omandada Gröönimaad pluss veel Panama kanali ja Kanada 51. osariigina, oli isegi tema mõõdupuu kohaselt üksjagu taktitu samm. Huvi võib väljendada, kuid kõik sõltub sellest, kuidas seda teha.
Gröönimaa on juriidiliselt Taani osa, kuigi ta on emamaast umbes 50 korda suurem. Pealinn Nuuk paikneb aga lähemal New Yorkile kui Konpenhaagenile. 80 protsendi ulatuses on Gröönimaa kaetud jääga, mille paksus on märkimisväärne. Keskmiselt loetakse jääkilbi paksuseks 1500 meetrit, kuid kohati ulatub see kolme kilomeetrini. Ehk siis majandustegevus on seal üsna keeruline. Elanikke on 56 000 ja valdav enamus neist on põlisrahvas inuitid.
Gröönimaa on õnnistatud loodusrikkustega. Leidub nii naftat, gaasi kui ka kriitilisi mineraale, mille järele tehnoloogia arenedes nõudlus on järjest kasvanud. Praegu domineerib globaalselt nende tootmisel Hiina. Euroopa Komisjoni 2023. aasta uuringu kohaselt leidub Gröönimaal 25 mineraali 34-st, mida loetakse kriitilisteks.
Saare lõunaosas paiknevat kriitiliste mineraalide ja uraani leiukohta hinnatakse maailma suurimaks. Väidetavalt tegeleb seal nende kaevandamisega Austraalia kompanii Greenland Minerals, kuid 11 protsenti selle aktsiatest kuulub Hiina firmale Shenghe Resources. Need mineraalid ja kontroll nende kaevandamise üle on ilmselt üks põhjus USA huviks.
Teine on ilmselt kliimamuutustega avanev Põhja-meretee kasutamine. Kui lähtuda Euroopa vaatevinklist, siis meretee Lääne-Euroopast läbi Põhja-Jäämere Ida-Aasiasse on 40 protsendi lühem kui läbi Suessi kanali. Seda mereteed soovib oma kontrolli all hoida Venemaa, kuid Hiinagi on arktilistes vetes üpris aktiivseks muutunud. Ja kolmas põhjus on Gröönimaa paiknemine Vene rakettide võimalikul lennuteel.
Kui ajaloo kaugustesse vaadata, siis esimesed inimesed saabusid Gröönimaale umbes aastal 2500 enne meie aega, tulles Ameerika mandrilt. Praeguste inuitide esivanemad saabusid saarele ilmselt kusagil aastal 1200 enne meie aega.
Esimesed eurooplased, kes saarel jala maha said, olid aastal 980 norralased Erik Punase juhtimisel. Nad leidsid eest asustamata alad ja jäid sinna pidama. Nende püsiasundused eksisteerisid ligi 500 aastat, kuid 15. sajandiks olid nad Gröönimaalt kadunud ja ajaloolased ei ole selle põhjustes siiani ühel meelel.
Taanlased saatsid ekspeditsiooni Gröönimaale 1472 või 1473 ja mõni aeg hiljem lähetasid oma ekspeditsiooni sinna ka inglased ja portugallased. 1711 kuni 1721 püüdis Taani misjonär Hans Egede leida kontakti norralastest gröönimaalastega, kuid need olid juba kadunud. Nii asutaski ta oma misjonitöö keskuse inuitide sekka.
Taani-Norra suhted Gröönimaaga seoses olid hüplevad. Algselt oli see Norra omand, siis aga muutus Taani kolooniaks. Norra vaidlustas selle ja 1931. aastal kuulutas Norra kuningas, et saare idaosa on norralastele kuuluv Erik Punase Maa. Asi jõudis Haagi rahvusvahelisse kohtusse, mis andis aga õiguse taanlastele.
Ameeriklaste seiklused Gröönimaal algasid 1867. aastal, kui USA ostis Venemaalt Alaska. Siis kaalus president Andrew Johnson Gröönimaa ja Islandi ostu 5,5 miljoni dollari eest kullas. Ei läinud kaubaks. 1910. aastal pakkus USA suursaadik Taanis Gröönimaa vahetamist kahe Filipiinide saare vastu. Jälle ebaõnnestunult.
1946. aastal soovis president Harry Truman osta saart Taanilt saja miljoni dollari eest, viidates julgeolekuvajadustele. Siis oli olukord küll muutunud, kuid tehing teoks ei saanud. Teise ilmasõja ajal oli Gröönimaa olnud sisuliselt USA protektoraat, vastavalt Taani ja USA 1941. aasta lepingule. Samal aastal rajas USA sinna esimese õhujõudude baasi. Kuigi ameeriklaste huvi oli tollal paljuski Gröönimaa tipu lähistel paiknev krüoliidi kaevandus. Krüoliiti vajati nimelt alumiiniumi tootmiseks.
1949 ja NATO sünd tekitasid uue olukorra ja kaks aastat hiljem sõlmisid Taani ja USA kaitselepingu, mis lubas ameeriklastel rajada Gröönimaale baase alliansi kaitseks. Aastail 1951–1952 rajati Thule, ehk nüüdse nimega Pituffiki õhuväebaas ja lähikonna elanikud asustati mujale. Lisaks rajati veel kaks baasi, mis olid mõeldud strateegiliste pommitajate B-52 täiendavaks tankimiseks.
1959. aastal hakkas USA salaja ehitama ka ballistiliste rakettide baasi Gröönimaa jääkilbi all, paarsada kilomeetrit Thulest ida poole. See pidi majutama 200 sõjaväelast ja laiendamise korral kuni 600 ballistilist raketti. Lõpuks jõuti aga arusaamale, et jäässe rajatud tunnelid olid liiga ebakindlad ja projekt pandi lõplikult kinni 1967, kui demonteeriti sealne tuumareaktor.
Alates 1961. aastast algasid ööpäevaringsed patrull-lennud Thule baasist lennukiga B-52, millel oli pidevalt pardal ka tuumarelv. 1968. aastal juhtus õnnetus, B-52 pardal puhkes tulekahju ja lennuk kukkus alla. Selle pardal olnud tuumapommidest üks jäi aga kadunuks. Lisaks saastati suur ala ning sealt veeti puhastustööde käigus USA-sse 147 autokoormat radioaktiivset pinnast. Taanis põhjustas toimunu skandaali, kuna Taani ise oli vormiliselt tuumavaba riik.
Praegu on Pituffiki baasis umbes 600 inimest, nende seas Taani arktilise väejuhatuse esindajad. Ja see on nüüd USA kosmosevägede baas, kust on mugav jälgida õhuruumi Venemaalt üle arktiliste alade lennata võivate rakettide avastamiseks.
Gröönimaa on endiselt Taani osa, kuid alates 1979 on ta autonoomia. Omal ajal ühines Gröönimaa ka Euroopa majandusühendusega, kuid lahkus sealt 1985. Aasta 2009 lepingu alusel on aga Gröönimaal õigus kuulutada välja iseseisvus, kui elanikkond seda rahvahääletusel soovib. Praegune Gröönimaa peaminister ongi teatanud, et sel aastal, tõenäoliselt juba aprillis, korraldataksegi iseseisvusreferendum.
Viited lugemishuvilistele
- Гренландия Трамп — датский остров не продается и даже хочет независимости — фото / NV
- Greenland - Viking, Inuit, Colonization | Britannica
- History of Greenland
- Buying Greenland Isn't a New Idea | Department of History
- Trump, Greenland, and a History of Intrigue
- The history of Greenland: containing a description of the country, and its inhabitants: and particularly, a relation of the mission, carried on for above these thirty years by the Unitas Fratrum, at New Herrnhuth and Lichtenfels, in that country : Cranz, David, 1723-1777 : Free Download, Borrow, and Streaming : Internet Archive
- Trump wants to buy Greenland again. Here's why he's so interested in the world's largest island | CNN
- Who owns Greenland? Trump floats idea to purchase Arctic island
- Why Does Trump Want To Buy Greenland? Here's What To Know As Don Jr. Visits.
- Why Trump's pursuit of Greenland could be cheered on by Russia
Toimetaja: Kaupo Meiel