Tallinnas sündinud Alex Kliševits oli ligi 15 aasta jooksul vaheldumisi kaadrikaitseväelane mereväes ja Scoutspataljonis ning kuulub Kaitseliitu, aga töötas selle kõrval periooditi ka laevakaitsjana erasektoris.

2021. aastal asutas lõhkeainete, pioneeri ja sanitari erioskustega mees oma firma Iron Navy, mis pakkus peamiselt laevakaitseteenust, aga pärast täiemahulise sõja algust korraldas näiteks ka väljaõpet Ukrainas. Juba aastate eest Ukrainast Eestisse kolinud ja Eesti kodakondsuse saanud Anna Kliševits on samuti endine kaadrikaitseväelane ja Kaitseliidus taktikalise meditsiini instruktor.

2023. aasta augustis nägi äsja kaitseväega järjekordse lepingu lõpetanud Alex isikukaitse teenust pakkuvate professionaalide grupis töökuulutust. Teade, mille riputas üles tema välismaa tuttav, peibutas korraliku palgaga – alates 4500 dollarist kuus –, aga ei andnud palju detaile. Vahendaja täpsustas, et tööandja on keegi hiina ärimees.

Septembri alguses saadetud lennupiletitel seisis sihtkohana Myanmar ehk endise nimega Birma, kus valitseb jõhkra käega sõjaväehunta ja mille osades piirkondades käib aastaid kodusõda. Kuid ka see polnud veel midagi alarmeerivat, arvestades, kus Alex varem töötas.

"Minul endal väga hirmu ei olnud ja sellel põhjusel, et ma teadsin, et ta pikka aega on olnud merekaitsjana töötades põhimõtteliselt sarnastes riikides ja mõni nendest ka on olnud väga ohtlik, võib nii öelda," rääkis Anna.

Alex startis Tallinnast 6. septembril ja maandus kaks päeva hiljem Kesk-Myanmaris Mandalays. Tööandja esindaja korjas eestlase peale, majutas hotelli linna servas ja käskis oodata. Seal tutvus ta kahe sarnase lepinguga palgatud ihukaitsja ja endise eriüksuslasega – kanadalase Yve'i ja Ungari päritolu Peteriga.

Kuna kohalikud töötajad olid umbkeelsed, valitses jätkuvalt infosulg ja Alex saatis kodustele videoklippe, kus meestel näpud püsti.

Start salapärase bossi suunas õnnestus alles teisel katsel. Esimene kord ei pääsenud nad Mandalay piiril sõjaväe kontrollpunktist edasi, järgmisel päeval valisid aga tööandja esindajad teise taktika. "Selles momendis hakkab... (raputab pead), ma ei tea, mis toimub, ma mitte midagi ei saa aru," meenutas Alex.

Korduvalt vahetati sõidukeid ja sohvreid ning masinate numbrimärke, kasutati kõrvalteid ja peatuti üksildastes kohtades. Veel kummalisem, et pika maa sõitis nendega koos hiina pere, kes istus osa ajast pakiruumis. Üks lõik läbiti koguni traktori kastis. Omavahel inglise keeles mehed rääkida ei tohtinud.

Anna hinnangul nägi asi välja nii nagu Alex ja tema kaaslane smugeldati ebaseaduslikult soovitud piirkonda.

Mehed sattusid maffia ja sõjapealike juhitud paika

Üks ööpäev ja 700 kilomeetrit hiljem jõuti pärale ja külalised pandi maha kõrgete müüride ja okastraadiga eraldatud kompleksis, kus on hulk ühiselamu ja kontori tüüpi hooneid, aga ka üheksakordne hotell kasiinoga.

Mehed lugesid nüüd täpsemalt internetist, kuhu sattusid. Myanmar on niigi läbikukkunud riik, aga Shani provintsi Kokangi piirkond ja selle keskus Laukkaing on veel pöörasem koht. Aastate eest püüti sinna koos Hiinaga rajada vabamajandustsoon, kuhu kerkisid hotellid ja mängupõrgud, aga Alexi saabudes kontrollis piirkonda sümbioos Hiina maffiast ja piirkondlikest sõjapealikest. Veel hullem – kui ajalooliselt tegeleti Kuldses Kolmnurgas peamiselt narkoäriga, siis tänapäeval on küberpettused isegi kasumlikum.

Üleilmselt sadadesse miljarditesse ulatuva käibega pettuste taga on suured kõnekeskused, kuhu meelitatakse tööle inimesi Aasiast ja Aafrikast, keda hoitakse üldjuhul kinni vastutahtsi. Petturite sihikul on peamiselt Hiina, aga ohvreid leidub ka üle ilma, sealhulgas Eestis, nagu on ka "Pealtnägija" varem rääkinud.

Alex avastas end sürreaalsest piirkonnast, kus tänaval säravad lõbustuspaleed ja peened autod, aga fassaadi taga käib inimkaubandus ja pettused. Tagatipuks on foonil kodusõda, kus mässuliste grupeeringud peavad aastaid maapiirkonnas võitlust.

"Meie ei tea, kuidas Alex sinna sattus või mis talle tööandja poolt öeldi, keda ta sinna valvama läheb, aga eks ta oleks pidanud aimama, et mingi selline tegevus seal taustal toimub," märkis Pekingi Eesti saatkonna asejuht Marti Mätas.

Alexi sõnul ei saanud ta kohe aru, mis toimub. "Jah, seal oli kasiino – kas see on legaalne või illegaalne. Eestis on ka kasiino ja kõik mängivad ja ei ole probleemi. Ja mis me näeme, seal palju inimesi töötab arvutiga. /.../ Kohe me ei saa aru, mida nad teevad," rääkis ta.

Alex nägi küll enda sõnul juba esimesel õhtul, kuidas ühele mehele anti ihunuhtlust, aga kuna keegi ei kergitanud kulmu, ei reageerinud ka tema, seda enam, et juures viibisid justkui kohalikud politseinikud.

Ülesanne oli valmistada ette kohaliku bossi kaitset

Alles Laukkaingis sai Alex teada, et tema tööandja on firma Shadow Defense, mis on registreeritud Tais, aga mille juhid on hiinlased. Kokku on firma palganud 12 lääne turvameest, kes on väga kirju päritoluga, aga kellest enamik Prantsuse võõrleegioni veteranid.

Et neile antud ülesanded olid seaduslikud, hakkas eestlane koos kaaslastega tööle. Töö oli ettevalmistada bossi kaitset ja treenida tema kohalikku turvaüksust, mis koosnes Myanmari sõjaväevormis meestest. Alexi sõnul nägi ta ka hiina ärimeest, keda kaitsma läks, kuid rääkida temaga ei saanud.

"Me kutsusime teda pidžaamabossiks. Ta kandis pidžaamat. Nagu Gucci, Armani või mingi kallis pidžaama. Kogu aeg ta liikus kõikjale pidžaamas. /.../Ma näen teda, aga keegi ei räägi temaga," kirjeldas Alex.

Olukord oli imelik, aga vähemasti videoklippidel jätsid mehed endiselt kõva mulje.

Ühel hetkel pääses Alex ka ruumidesse, mida kasutavad küberpetised. Tema sõnul ei saanud ta petistega rääkida, kuna need rääkisid vaid hiina keeles.

Lahkuda oli pea võimatu

Alexi sõnul oli lahkuda sisuliselt võimatu. Kuna polnud kirjalikku lepingut, polnud ka selgeid tingimusi selle üles ütlemiseks ja lahkuda tulnuks oma kulu ja kirjadega. Tagatipuks oli piirkond muust maailmast sisuliselt ära lõigatud.

Samal ajal muutus aga olukord väljapool tsitadelli aina rahutumaks. Kostis tulistamist, öösiti hakkasid liikuma tänaval soomukid. Lõpuks toimus hotelli akende all linnalahing, kus vastamisi sõdurid ja mässulised.

Alexi sõnul pidas ta toimunut normaalseks. "Seal on sõda, tsiviilsõda. /.../ See ei ole meie probleem. Meie probleem on kaitsta oma meest," ütles ta.

Kui lääneriigi väljastasid hoiatuse ja palusid oma kodanikel viivitamatult lahkuda, õnnestus turvameestel tööandjaga viimaks kokkuleppele saada ja 27. oktoobri hommikul startis kümnene grupp kolme autoga Mandalay suunas. Just samal ajal alustas vabadusvõitlejate liit nimega MNDAA rünnakut, mis sai hiljem kuupäeva järgi nimeks operatsioon 1027. Ekipaaž, kus oli ka eestlane, sattus teekonnal korduvalt tulevahetuse ulatusse, kuni ühes külas peatas neid mässuliste rühm.

"Oli mingi varitsus ja MNDAA ründas. /.../ Otse ma nägin, mingil mehel oli RPG7 käes ja teine oli ka automaadiga ja need karjusid oma keeles. /.../ Ja siis ma vaatan tahapoole ja seal juba liiguvad sõdurid ja hakkavad laskma. /.../ Meie üks autojuht seisab paar meetrit minust, üks kuul läheb talle puusa, üks jalga ja ta kukub maha," kirjeldas Alex.

Alexit hoiti kehvades tingimustes kinni

Alex ja tema kaaslased võeti kinni. Seltskond heas füüsilises vormis välismaalasi, kellel kaasas hulk taktikalist varustust, tekitas suurt umbusku. Aktiivsemate lahingute perioodil hoiti seltskonda mahajäetud majas džunglikülas, seejärel pandi ajutisse kinnipidamiskohta ja edasi vanglasse, kus olid väga halvad tingimused.

"Valgust seal ei olnud, mingeid tingimusi, kuskil vanni, vetsu ka ei olnud," loetles Anna. "Haises muidugi. Väga raske, uriin ja mingid teised asjad. Ja magasime põrandal muidugi," lisas Alex.

"Seal tuli kaks korda söök – 33 milliliitrit vett pudeliga ja siis riisi. /.../ Aga oli nii palav! /.../ Üks päev tuleb ainult üks pudel ja teine päev üldse ei tule vett," rääkis Alex.

Sellest perioodist on ka paar pilti, mille kohalik võitleja tegi, kus mehed on üles rivistatud. Tõe välja selgitamiseks kasutati karme meetodeid.

"Paar sõdurit tulevad ja toovad mingi teise mehe, panevad ta põlvili ja panevad püstoli pea juurde ja ütlevad, et lasevad kohe," kirjeldas Alex.

Anna jaoks oli viimane signaal Alexist sõnum, mille mees saatis 27. oktoobri hommikul enne teele asumist.

"Ma mõtlesin, okei, ja ootan. Okei, ootan. Üks päev, teine päev. Kolmandal päeval oli juba selline kahtlane tunne," ütles Anna.

Alexi sõnul hoiti teda ja kaaslasi kinni umbes nädal aega, mille käigus toimusid ülekuulamised. "Ma kuulen, et karjuvad mingi sõdurid, nagu keegi kasutab mingit elektrošokki, see on taser," rääkis Alex.

Välismaalasi küsitleti, aga kõik kulges Alexi sõnul vägivallata.

Eesti diplomaadid asusid tegusema

Samal ajal olid meeste sugulased oma koduriikides hakanud võimudega ühendust võtma. Ka Anna kirjutas novembri hakul kaitsepolitseisse ja välisministeeriumisse, kes kaasas omakorda Eesti Pekingi saatkonna asejuhi Marti Mätase.

"Esimene samm oli muidugi see, et me hakkasime Hiina võimudega suhtlema, sest meil Myanmaris siitpoolt mingit kontakte ei ole. Asja tegi komplitseerituks see, et hiinlased omakorda ju ei tea, mis seal Myanmaris toimub. Aga meie eesmärk oli see, et kuna mingeid muid võimalusi neid kodanikke sealt ära tuua ei olnud, et nad saaksid siis ületada Hiina piiri ja saaks läbi Hiina pääseda kodumaale," selgitas Mätas.

Kontrollinud nende lugu, paigutasid partisanid välismaalased türmist ümber mahajäetud hotelli ja 6. novembril andsid korraks tagasi telefonid. Möödas oli 10 päeva viimasest kontaktist.

Alex helistas abikaasale ja rääkis juhtunust. Anna sõnul kõlas mehe hääles lootust.

"Füüsiline olukord võib-olla ei olnudki nii halb, kuivõrd nad olid mingis mahajäetud hotellis, kuigi neid valvati, aga nad ikkagi said süüa. Aga kogu see vaimne olukord. Seal, hoolimata sellest, et paljud nendest olid Prantsuse võõrleegioni taustaga, nende vaimne seisukord halvenes, stress oli suur, peredega suhelda ei saanud. Seal osadel tekkisid vaimsed probleemid," rääkis Mätas.

Nad oli düstoopilises keskkonnas. Inimesed olid pagenud, jättes maha muu hulgas riided, tänu millele said mehed üle hulga aja midagi puhast selga. Nagu näitab seltskonda kuulunud lätlase video, paistis Hiina piir hotelli aknast, aga läbipääs on juba aastaid suletud ja sõja tõttu veel tugevamini valvatud.

"Probleem oli selles, et neil ei olnud kellelgi Hiina viisat ja ühelgi nendest kodanikest ei olnud õigust Hiina siseneda ilma viisata. Nii et esiteks oli see, et me taotlesime Hiina võimudelt humanitaarkaalutlustel, et nad laseksid nad üle piiri," ütles Mätas.

Asi läks selleni, et Mätas hankis numbri ja kontakteerus ühel hetkel otse mässuliste pealikuga.

"Mina viisakalt esitlesin, et ma olen välisministeeriumist, töötan Pekingi saatkonnas, et üks meie kodanik on seal teie valduses, kuidas me saaksime nad sealt välja tuua. Ja noh, õnnelik olukord oli see, et ka nemad olid huvitatud, et sellest grupist sealt lahti saada," rääkis Mätas.

Samal ajal sai Annast sideisik teiste meeste sugulastega üle maailma, mis oli seda raskem, et omal on kodus väike laps. "Mulle hakkasid isegi kirjutama juba nädala pärast – ma ei tea, kust nemad leidsid minu kontaktid üldse –, kas sa tead, mis minu mehega on või isaga on," meenutas Anna.

Mätase sõnul oli ilmselt juhus, et just temast ja Eesti välisministeeriumist said inimeste vabastamises kõige aktiivsemalt tegutsejad.

"Ma arvan, et see oli osaliselt ka juhus, et me olime ilmselt kõige aktiivsemad, sest väikeriikide eelis on võib-olla see, et me suudame igale sellisele kaasusele individuaalselt läheneda. Suurtel riikidel juhtub seda võib-olla päevas mitu korda üle kogu maailma, /.../ ilmselt siis ma kuidagi sattusin õigete kontaktidega õiget moodi seda asja ajama. Tegelikult lõpuks me rääkisime siit või mina rääkisin läbi kogu selle 10-inimeselise grupi nimel ja lõpuks õnnestus ka kokku leppida, et nad sealt ära pääsesid;" rääkis Mätas.

Suure hulga muutujatega võrrand saadi paika, enne vabastamist tehti veel mässuliste pealikega ühispilt ja mehed lubati piirile 30. novembril. Põhiline tingimus oli, et nad lahkuvad Hiina pinnalt 24 tunni jooksul.

"Minu roll oligi see, et ma vahendasin seda aega. Mulle öeldi hiinlaste poolt üks aeg, et need 10 inimest peavad olema selles piiripunktis ühel hommikul kell 10.30. Kui neid seal ei ole, siis hiinlased neid enam pärast vastu ei võta," selgitas Mätas.

Alex ja teised pääsesid koju

Pärast veelkordset ülekuulamist eskortisid relvastatud eriüksuslased nad bussi, mis kihutas vilkurite saatel kohalikku lennujaama, kust viis lend Kunmingi rahvusvahelisele lennuväljale. Seal kohtus Alex Eesti saatkonna asejuhiga, kes ootas koos teiste diplomaatidega.

"Mina olengi Alexit näinud kolm minutit oma elus hoolimata sellest, et me oleme suhelnud. Aga see oli nii, et meie ootasime lennujaamas kuskil pimedas bussis. Ja me teadsime, et see eelmine lend on maandunud, nad kuskil seal on, me ei teadnud, mida nendega tehakse. /.../ Toodi liinibussi moodi bussid, pargiti sinna kõrvale ja siis need kohtumised – kolm minutit, mis meile siis anti – toimusid seal liinibussis vist kahe või kolme kaupa," rääkis Mätas.

Mätase sõnul oli meeste nägemine lõpuks kergendus. "Ega me viimase hetkeni ei teadnud, kuidas see operatsioon läheb ja kas tal õnnestub kohale jõuda ja kas tal õnnestub lennuki peale saada. See, et see asi ära lahenes ja ta koju jõudis ja me saime järgmisel päeval abikaasa käest teada, et ta on ikkagi Tallinnasse jõudnud ja kõik on korras, siis eks oli selline kergendus enne jõule. See oli umbes samal perioodil, mis praegu meil on," meenutas Mätas.

"Saan öelda, et ma olen väga tänulik Eesti diplomaatiale ja Eesti välisministeeriumile ja kapole ja oma abikaasale, et ma istun praegu siin ja räägin teiega," sõnas Alex.

Tegelased, kes Alexi värbasid, ei võtnud lõpuks mingit vastutust ja jäid ka palga võlgu. Samas andsid piirkonnas võimu võtnud tegelased Hiinale välja hulga kriminaalseid bosse ja vabastatud petuvabrikute töötajaid, aga on selge, et küberpetistele on see ainult ajutine hoop. Posttraumaatilise stressi leevenduseks kirjutas Alex käsikirja, mille tahab avaldada raamatuna.