Leedus on uus valitsus ametisse asunud ja tundub, et välispoliitikas ajab uus valitsus üsna samasugust joont kui eelmine. Kuidas teile tundub?

Meil on veider olukord, sest kui me hindame uut valitsust ja parlamendienamust selle järgi, mida nad on varem rääkinud, siis kolme koalitsioonipartei kaks liidrit on varem olnud Ukraina vastu ja Venemaa poolt ja üks neist on peaminister Gintautas Paluckas.

Paluckas võitles 10 aastat kaitsekulude protsendi vastu sisemajanduse koguproduktist (SKP). Ta seisis lobistina Leedu ja Valgevene ning Leedu ja Venemaa heade suhete eest. Teine mees on Žemaitaitis, kes on antisemiit. Tal oli varem seimis probleeme, ta tuli parlamendist ära, sest käis tema tagandamisprotsess antisemitismi tõttu.

Ja nüüd meil on sellised kaks parteid enamuses, kes võib-olla ei ole niivõrd Ukraina toetajad, vaid Venemaa toetajad. Aga selle valitsuse esimeste kuude jooksul on kõik ministrid koos käinud Kiievis ja nad räägivad, et me oleme koos Ukrainaga ja kõike seda. Võib-olla see mingil hetkel muutub.

Varasem, parempoolsete parteide valitsus seadis endale ülesandeks olla Euroopas esireas võitluses Venemaa vastu ja Ukraina toetamisel. See valitsus tegutseb aeglaselt ja on ehk järgmises reas Euroopas. Võib-olla retoorika ei muutu nii palju, aga nende tegutsemine on erinev. Leedu muidugi ei muutu Ungariks ja Slovakkiaks, aga ta ei ole enam ka liider.

Uus välisminister Kęstutis Budrys räägib küll samuti üsna resoluutselt Ukraina toetamisest.

Jah, on hea, et välisminister on Budrys. Ta on Leedu patrioot ja Euroopa-meelne poliitik, aga kui võrrelda Gabrielius Landsbergisega, siis Gabrielius Landsbergis oli liider ja ta tahtis olla liider Euroopa Liidus.

Budrys ei ole selline liider, ta on rohkem keskel ja ta on rääkinud, et Leedu on väike maa, me ei ole eesliinil. Võib-olla ta kordab oma eelmise ülemuse president Gitanas Nauseda juttu.

Milliseks kujuneb Leedu kaitseeelarve?

Praegu kulutab Leedu riigikaitsele umbes 3,9 protsendi lähedal SKP-st. See on hea ja see on kõrgeim protsent meie ajaloos. Ja võib-olla see tõuseb tulevikus nelja või 4,5 protsendi peale, sellest räägitakse. See on hea.

Aga riiki ei kaitse raha, vaid inimesed ja relvad ja küsimus on, mida nad selle raha eest ostavad. Näiteks on plaan osta 50 Leopardi tanki, mis maksab ligi kaks miljardit dollarit. Vaadates Ukrainas toimuvat, siis tank on pigem eelmiste sõdade relv, mitte tänapäeva sõdade relv. Aga see on okei, olukord paraneb.

Teine moment on, et eelmine, Ingrida Šimonyte valitsus hakkas rajama uut territoriaalkaitset – ma panin end ka sinna kirja, kuigi ma olen juba vana mees –, kui sellega jätkatakse, siis on meil edaspidi palju mehi, kellel on relvad. Aga ma ei saa sellele küsimusele vastata veel 100-protsendiliselt. Me oleme kuulnud ainult sõnu, aga me peame kaaluma ka seda, mida nad teevad pärast neid sõnu.

Milline on selle valitsuse ülejäänud poliitika? Mis on kõige olulisem asi, mille üle enim arutatakse?

Nad rääkisid palju suurtest pensionidest ja sotsiaalsest turvalisusest, aga kui me vaatame eelarveridu, siis nende sõnade katteks oleks neil vaja täiendavalt kaks kuni kolm miljardit eurot. Nad ei muutnud eelmise valitsuse koostatud eelarves midagi.

Võib-olla ilmuvad muutused järgmistel aastatel ja ma kardan, et suurimad muudatused puudutavad keskklassi, sest nad ei saa tõsta makse ettevõtetele, sest ettevõtted võivad minna ära Eestisse, Lätti või Poola, Leedu on liiga väike. Ma arvan, et see saab olema löök keskklassile ja maksutõus umbes viis kuni kuus protsenti, see on palju.

Samas pole ka selge, mis saab. Nad lubasid palju asju, aga mis neist lubadustest tegelikult saab, seda ma ei tea ja võib-olla nemad valitsuses ka ei tea seda veel.