Eestis ja mujal maailmas on riiklikeks matusteks omad tavad
Sel nädalal jäeti Eestis hüvasti president Arnold Rüütliga, kelle ärasaatmine tõi taas esile ka riiklike matuste teema. Eestis, nii nagu mujal maailmas, on omad tavad, kuidas jäetakse hüvasti riigi- ja avalikus elus silma paistnud isikutega.
Esimest korda saadeti Eestis riiklike auavalduste saatel viimsele teele esimene välisminister ja Tartu rahulepingu allkirjastaja Jaan Poska. Matusepäev kuulutati leinapäevaks, tuhanded inimesed kogunesid hüvasti jätma ning Päewaleht kajastas toimunut ülima põhjalikkusega.
Nõukogude okupatsiooni ajal kujunes traditsiooniks saata nimekaid kultuuri-, spordi- ja ühiskonnategelasi viimsele teele Estonia kontserdisaalist, kuhu kadunuga hüvasti jätma kogunes nii nomenklatuur, rahvas kui ka ajakirjandus.
Kui lahkusid näiteks armastatud laulja Georg Ots ja malelegend Paul Keres, istus kogu Eestimaa telerite ees, et jälgida matusetalituse ülekannet.
Taasiseseisvunud Eestis ei ole seadust, mis üheselt reguleeriks riiklike matuste korraldamist.
"Meil on üks kogemus, mis puudutab riigipea matmist, ja praegu me vaatame väga palju selle pealt, kuidas toimusid president Lennart Meri matused, kes teadaolevalt ka ise väga palju panustas selle traditsiooni loomisse nagu ka paljude teiste traditsioonide loomisesse. Ja muidugi, juba sellel ajal vaadati naabrite peale ja laiemale ringile," selgitas vabariigi presidendi kantselei protokollijuht Riina Aasma.
Staažikas diplomaat ja endine presidendi kantselei protokollijuht Piret Reintamm-Benno meenutas, kuidas ta Berliini Eesti saatkonnas töötades sai enne president Meri lahkumist ülesande uurida, kuidas korraldatakse riigipeade ärasaatmist Saksamaal, kus õigus riiklikule matusele ongi vaid endistel ja praegustel presidentidel ja liidukantsleritel. Matuseid korraldab vastav ametkond siseministeeriumis.
"Nad ju ei istu ja oota, vaid tegelevad muude asjadega siseministeeriumis, aga kui tuleb vajadus korraldada riiklikke matuseid, siis nad panevad oma muu töö kõrvale ja hakkavad sellega tegelema. Ma küsisin, kuidas nad teavad ja kuidas nende valmisolekuga on, siis öeldi, jah, neid inimesi ei ole väga palju ja me oleme väga hästi kursis nende tervisliku seisukorraga," selgitas Reintamm-Benno.
On riike, kus valmistutakse riigijuhtide matusteks ametisseastumise hetkest alates.
"Kui president inaugureeritakse, siis üks kõige esimesi tegevusi, mis tehakse, on see, et võetakse inimesed kokku – president ise, tema pere – ja räägitakse läbi, mis saab siis, kui seesama inimene surema peaks. Meie siin natukene pelgame nendel teemadel ette ära rääkida, aga ma pigem ütleksin, et see näitab ka professionaalsust, et on ka inimesel endal võimalus kaasa rääkida, rääkimata perest," ütles Aasma.
Kui riigipea on ühtlasi riigikaitse kõrgeim esindaja, kuuluvad matusekommete hulka ka sõjaväelised auavaldused – auvahtkond, liputseremooniad, lennukite ülelend, aupaugud. USA-s on presidendi matuserongis näiteks koht ratsanikuta hobusel, kes kannab sadulas saablit ja ninad tahapoole pööratud saapaid, mis sümboliseerivad väejuhi viimast pilku maha jäävale armeele.
"Ja ma arvan, mis on siin ka oluline, et riiklike matuste puhul on kaks aspekti – see inimene, tema perekond ja religioosne taust, pluss riiklik aspekt –, kuidas neid omavahel ühendada," rääkis Reintamm-Benno.
Ka Riina Aasma rõhutas, et eelkõige peab matus olema lahkunud inimese nägu.
"Matus võiks olla selle inimese moodi. Neid väikeseid nüansse, mis on selle kõrge riigipea või riigitegelase elu ja tööga kaasnenud, võiks arvestada. Ja need juba ju on paratamatult seotud ka ajastuga, kuhu ta on sündinud ja kus ta on tegutsenud, aga mulle väga meeldib mõelda, et selliste sündmuste puhul on midagi ajatut," rääkis Aasma.
Toimetaja: Merili Nael
Allikas: "Aktuaalne kaamera. Nädal"