Kui te rääkisite sellest, et Eesti peab kaitsekulutused tõstma viiele protsendile, siis ühe mõttena käisite välja, et osa sellest rahast peaks tulema Euroopa Liidu ühise rahastusega. Mis mõtte, kuidas seda korraldada, te täna teistele riigijuhtidele välja pakute? 

Neid mõtteid on päris mitu. Erinevaid mõtteid Euroopas kaitserahastuse kasvatamiseks on arutatud pikemat aega. Täna on selles mõttes ajalooline päev, et tegemist on vist esimese ülemkoguga ajaloos üldse, kus ainult kaitseteemasid arutatakse. Nii et me oleme jõudnud päris tõsiste aruteludeni. 

Esimene arutelu ilmselt rahastusallikana võiks olla küsimus, kuidas Euroopa keskselt võiks rahastada kaitsevaldkonna investeeringuid. Kas see on tööstusinvesteeringud, mida me saame juba praegu teha tegelikult eurovahenditest või siis näiteks keskne võlakirjade programm, mille pooldajad täna kõik riigid veel ei ole ja mille debatt jätkub ilmselt peale Saksamaa valimisi uue valitsusega. 

Üks idee, mida on mitmete riikide poolt arutatud ka juba eelmise aasta lõpus, on kaitsepanga loomine, kuhu riigid sissemakseid teevad ja mis on võimeline rahastama riikide kaitseinvesteeringuid. 

Kõik need debatid käivad. Lisaks on küsimus, kuidas tulevikus eelarvereeglid käsitlevad kaitsesse investeerimist. Pole ju saladus, näiteks eelmisel aastal NATO esikolmes kaitseinvesteeringutelt olid Poola ja Eesti. Kui olukord on selline, et sa võtad näiteks laenu, investeerid rohkem kaitsesse, siis pead hiljem läbima ülemäärase eelarvedefitsiidi menetluse. 

Me kindlasti arutame, kuidas seda tulevikus korraldada nii, et kui panustad selle raha kaitsesse, ei oleks selles olukorras, et sa pead selgitama, kuhu see raha siis läks, miks su eelarve on punases sellel hetkel. 

Need on kindlasti need teemad. Aga ma ütleks ka nii, et arvestades ajaraami ma eeldaks, et ühiste positsioonideni võiksime ideaalis jõuda suveks, kui toimub NATO tippkohtumine ja pärast seda Euroopa ülemkogu. Selleks ajaks võiks meil olla ühine positsioon, kuidas Euroopas täiendavalt keskselt rahastame kaitset. Siis me saaksime ka oma sammud Eestis planeerida aastateks 2026, 2027, 2028, 2029 ja nii edasi.

On nendest variantidest midagi, mida teie ise ka eelistate või Eesti eelistab kõige rohkem? Näiteks kaitsevõlakirjade mõtet on Eestis päris palju arutatud, kas see võiks olla selline hea lihtne plaan, kuidas Eesti saaks selle abi, mis vaja on?

Keskne rahastus, ükskõik kas ta on kaitsevõlakirjad, kas ta on ühised hanked, mida teevad riigid või Euroopa tervikuna. Meie jaoks ju loeb see, et me suudame kasvatada oma panust kaitsesse ja hankida uusi võimeid. Nii et me oleme avatud kõikidele aruteludele.

Eri riikidel on eri positsioonid. Ma arvan, et eks nüüd pealinnade vahel siin järgmised viis kuud seda palli omavahel veeretatakse ja suveks jõuame. 

Võlakirjad on üks võimalus. On ka riike, konservatiivsemaid, kes võlakirjade tegemist ju ei toeta, see pole ka mingi üllatus. Saksamaa, Holland on olnud üsna skeptilised. Aga ma ootakski ära selle, kui me jõuame kuskile maisse-aprilli, et milline on nende positsioon pärast Saksa valimisi. 

Alternatiiv on ka näiteks kaitsepank. Alternatiiv on ka tegelikult, et riikidel on vabamad käed laenu võtta, kui eelarvereeglid seda arvestavad ja siis me saame rohkem kaitsesse investeerida. Nii et meie jaoks on oluline see tulemus. 

Milline täpselt see programm või vahend on, seda me oleme kindlasti valmis debateerima.

Rääkige natuke sellest kaitsepanga mõttest, kas see oleks Euroopa Investeerimispanga mingisugune haru, kuidas see täpselt töötaks?

Tänane esialgne idee – ja ma rõhutan, tegemist on üsna esialgse mõttega – ta oleks ikkagi iseseisev nähtus, iseseisev keha, ta ei oleks Euroopa Investeerimispanga juures.

Mõte on nii, et riigid panustavad sinna algkapitali teatud ulatuses ja siis võetakse juurde finantskapitali, et ta on võimeline andma laenu kõikideks kaitsetegevuse investeeringuteks. 

Aga seegi eeldab kõikide riikide nõusolekut ja teatava protsessi läbikäimist. Näiteks teoreetiliselt, kui riigid panevad sinna sisse – täna on arutatud ja see on hüpoteetiline arutelu, ma rõhutan – et riigid panustavad sinna 10 miljardit, see võimendatakse 100 miljardini ja selle raha eest tehakse erinevaid projekte riikides, kes vajavad laenu kaitsevõime arendamiseks. 

See on üks võimalus. On võimalus ka laenureeglitega, nagu ma enne kirjeldasin, nii et neid võimalusi on päris hulga. Aga see, et Euroopas on nüüd läbi aja esimene kaitseteemaline ülemkogu, näitab, et seda asja võetakse tõsiselt, seda arutatakse.

Kui valmis on Eesti Brüsselile loovutama natuke rohkem õigust meie hankeid korraldada, sest Brüsselis ma kuulen väga palju seda juttu, et eesmärk on kaitsehanget teha efektiivsemaks, et koos hankides me saame oma nõudluse kokku tuua, nii saame asju osta odavamalt. Aga see tähendaks loogilise järeldusena, et mingi Brüsseli algasutus või kuidagi peaks seda kõike koordineerima, võib-olla nemad peaksid seadma tingimused, mis sobivad nii Prantsusmaale, Saksamaale kui ka Eestile. Kas me oleme valmis selleks, et Brüssel korraldab mingi hanke, mitte meie RKIK?

Mina küll oleks valmis selleks, et Eestil tuleb teha hankeid just kulude kokkuhoidmiseks ja vajamineva varustuse või moona saamiseks koos teiste riikidega või Euroopas kuidagi keskselt. 

Eelmise aasta lõpus suurtes pealinnades käies, Berliinis, Pariisis, Varssavis igal pool, lõppkokkuvõttes see debatt ja Põhjala-Balti riikide vahel on ju alati see, et kõik riigid tellivad oma varustust ja igaühel on omad nõudmised. Siis olemegi hädas sellega, et igaüks maksab nende asjade eest rohkem. Koos tehes me võime saada teatud asjad kiiremini ja soodsamalt. 

Nii et tuleb sellistele asjadele läheneda väga ratsionaalselt. Meile sobivad rahastamisvahendid, mis on saadavad, me seda debatti peame kindlasti NATO tippkohtumiseni. Püüame selle trajektoori seada üles ja proovime kindlasti otsida viise, kuidas seda Eesti maksumaksjale, Euroopa maksumaksjale võimalikult soodsalt saada. Ühishanked tegelikult võiksid ka selleks sobida.

Osa asju, mida Eestil vaja on – need pikamaarelvad näiteks – oleme seni suuresti hankinud Ameerika Ühendriikidest. Nad on põhimõtteliselt ainsad, kes selliseid asju toodavad. Kas siin on ikka õhus ka see konflikt, et osa liikmesriike sooviks, et me kõiki neid asju ostaks lõpuks Euroopast või on lootus, et kõigis nendes plaanides on ikka see aken ka, et osa asju me peame hankima mujalt?

Ma arvan, et tänane pilt on ju pigem selline, et me peame ikkagi hankima päris palju asju ka Ühendriikidest, sest seal on olemas tehnoloogia ja varustus, mida me vajame sellises ajaaknas.

Aga seda, et tulevikus Euroopa kaitsetööstusse juurde panustada – ma ütleks, et Eesti on siin tegelikult ju päris selline jõuline näide, me oleme sisuliselt oma vist ajaloo suurima tööstuse toetusprogrammi ju käivitunudki sellega, et hakkame kaitsetööstusesse panustama, mis suudab võimalikult kiiresti toota Ukrainale seda, mida neil on vabadusvõitluseks vaja. 

Nii et ma arvan, et Euroopale oma kaitsetööstust tuleb igal juhul kasvatada. See on moodne, kõrge lisandväärtusega tööstus. Aga seni, kuni kõike ei ole, ja ma arvan, et ega me kõike ka lõpuni tootma ei hakka, saame seda osta kindlasti ka Ühendriikidest, sest Ühendriigid jäävad ju meie relvastuse julgeolekupartneriks igal juhul.

Kui neid kõiki mõtteid arutada ja lootus on, et suveks on äkki mingisugune selline esialgne kokkulepe olemas, olgu see võlakirjad või mida iganes muud, mis aastaks me selle viie protsendini siis jõuame või nende võimeteni, mis me selle eest saaksime, ükskõik, kas see lõpuks on siis Eesti raha või Euroopa ühine raha. Juhtub see kõik piisavalt kiiresti?

Raske öelda. Ma arvan, et Eesti kaitseplaneerijad ja võib-olla Eesti valitsus tahaks, et me oleks juba 2026. aastal selle viie protsendi juures. Aga nagu ma olen ka varem öelnud, me võime ka samm sammu haaval liikuda, sest kui vaatame oma järgmise aasta kaitsekulutusi, siis meil Eestile on planeeritud 3,7 protsenti ja ilmselt tuleb siis samm sammu haaval ülespoole minema hakata. 

Mina küll omalt poolt avaldan sellist positiivset survet siin ka teistele riikidele, et kõik ikkagi vaataksid selle poole. Mulle tundub, et aeg-ajalt on selline… ütleme võib-olla väike väsimus, et räägitakse väga palju kaitsest ja julgeolekust. Aga kes siis veel kui Balti riigid, Põhjala riigid, Euroopa riigid peaksid mõistma, mis asi see Venemaa on. Sellepärast me peame neid kaitsekulutusi suurendama, mitte ilu ja uhkuse pärast.

Paar küsimust ka Ameerika Ühendriikide võimalike tollimaksude teemal – kui suur see kartus praegu on, me nägime juba, et Ameerika uus administratsioon tegi seda Mehhiko ja Kanada suhtes, et Euroopa Liit ka lõpuks sellega pihta saab? Trump lubab seda, tuleb see päriselt või ei?

Ega minul ei ole erilist teadmist, mida Trump täpselt plaanib teha. Kui te küsite majanduslikust vaatest, siis minu isikliku arvamuse kohaselt ei ole tariifid oma olemuselt majanduses teab mis arukas tegevus. Tariife kasutatakse sellisel juhul, kui kuskil on midagi ütleme väärate reeglite alusel toimetatud – keegi subsideerib tootmist, mingisuguseid vabaturureeglid on rikutud. Aga ma ütleks nii, et tariifide paratamatu teine tagajärg on kindlasti see, et ta ju tõstab inflatsiooni ja selline ebakindlus majanduses tõstab inflatsiooni ja pärsib ka majanduskasvu. Nii et ma tariifisõjas otse öeldes võitjaid ei näe. Minu isiklik arvamus on, et sellest mingit rõõmu ja kasu ei ole, vähemalt kindlasti mitte Euroopa poolel. Ja kahtlen ka, kas Ühendriikide majandusele.

Kuidas me sellele vastaks, kas Euroopal on midagi, mida öelda Trumpile, et kuulge, ärge tehke seda, muidu kehtestame vastumeetmed. On siin Euroopal millegagi vastata, kuidas või mida me teeme, kui Trump tollimakse päriselt teeb?

Euroopas on neid debatte juba peetud. Kõige lihtsam on muidugi oletada, et siis käitutakse sellise vastastikuse põhimõttel, et kui ühelt poolt kehtestatakse tariifid, teiselt poolt vastatakse. Aga samal ajal ka käib seesama arutelu, et võib-olla on võimalik ka kaubandusdefitsiiti tasakaalustada. Seesama debatt, et kas näiteks Euroopa saab rohkem relvastust osta Ühendriikidest, mida me ju tegelikult vajame. Samamoodi näiteks energia puhul. Minu soovitus kõigile on olnud, et võtame julgemalt, pakime kokku seda Vene energiat siin turul, kasutame Ühendriikide gaasi, erinevaid võimalusi, mida saame osta Ühendriikidest, energiakandjaid. 

Nii et selleks on võimalus nii positiivses kui siis tegelikult ka sellises negatiivses viisis, et kõik arutavad tariifide üle, siis on seal barjääride taga. Nii et pigem jah, ütleme nii, et minu esimene soovitus oleks küsida, et mida me saame teha selleks, et olla head kaubanduspartnerid, sest lõppkokkuvõttes olenemata sellest, kuidas sellised mõttevahetused lähevad, selles maailmas Euroopa ja Ühendriigid on ikkagi reeglitepärase maailma tagamisel kõige suurimad liitlased. Väga halb oleks selline majanduslik üksteise torkimine selles võtmes.

Mis te loodate, et tänase päeva tulemus lõpuks on? Kui ma õigesti kuulen teid, siis tegelikult lõpplahendust otsitakse suveks. Mis tänase päevaga saavutatakse? 

Ma loodaks tänaselt päevalt seda, et me saaks taju kätte, milliseid võimalusi ja kui avatult teised riigid on valmis arutama, just eeskätt kaitsevaldkonna rahastamisel. Kas need on kesksed rahastamisviisid, millised neile võiksid sobida ja võib-olla Euroopa Komisjon saab ka sealt ideid, töötada järgmiseks korraks läbi uusi lahendusi, mida me veel täna ei ole pakkunud. Ja kas tulevikus võiks arvestada seda, et riik võtab laenu, investeerib rohkem kaitsesse ja me saame ka eelarvereeglitest hilisemalt sellest menetlusest ka kergemini läbi. 

Kui selline taju tekib õhtuks või homseks, siis ma arvan, et see oleks väga hea algus. Ei maksa seada tänasele muid ootusi. Täna on esimene kaitseteemaline ülemkogu üldse. Ja suvel on NATO tippkohtumine ja ülemkogu, kus me siis peaksime sellele eesmärgile jõudma, nii et see on päris põhjalik arutelu siin viis kuud nüüd.