Praeguses poliitilises olukorras pole Eestil muud võimalust kui arendada välja iseseisev tugev kaitsevõime. Me ei saa loota ainult NATO-le, peame ise olema poliitilised otsustajad. Selge on, et riigikaitsesse minev raha peab olema suurem, kui see on praegu. Seejuures pole kaitsekulude tõstmine viie protsendi peale SKP-st teemaks ainult Balti riikides ja Poolas, sellel on natukene peatutud ka Norras ja Soomes.

Rääkisin kaitsekulude kahekordistamise vajalikkusest juba enne viimatisi Euroopa Parlamendi valimisi ja siis ei tahtnud valitsus sellest midagi kuulda. Ma saan aru, et kaitsekulud peavad olema tasakaalus ülejäänud ühiskonna arenguga, aga samal ajal tuleb ka aru saada, et ühiskonna arengu ja üldise õitsengu eelduseks on iseseisev riik.

Vaadakem põhjanaabreid soomlasi ja nende majandust. Soome inimesed usuvad, et nad suudavad ise sõda pidada ja ennast kaitsta. Soome muidugi ei olnud Nõukogude Liidu osa ja sai neil aastatel, mis meie pidime elama okupatsiooni all, investeerida iseseisvasse kaitsevõimesse. Mis olulisemgi, nad said investeerida oma kaitsetahtesse. Soomlased ilmselgelt ei arva, et võiks mõne tükikese oma riigist võõrvallutajale ära anda.

Eestlastel pole paraku selles üksmeelt ja mõned meie poliitikud – viitan siinkohal Martin Helmele ja EKRE-le – levitavad Kremli narratiivi, et Ukraina on sõja kaotanud. Vene propaganda töötab Euroopas väga süstemaatiliselt ja täistuuridel ning selliste lausungite loopimine on puhas Kremli sõnumite võimendus. Ukrainal ongi raske ja nad võitlevad hambad ristis, aga rõhutan, et nad ei ole alla andnud ja see sõda ei ole kaotatud.

Mis puudutab Eesti valitsust, siis minu hinnangul on algusest peale astutud ämbrisse sellega, et on mindud maksutõusude teed. Esiteks vastandab see inimesi ja riigikaitset, sest kes meist tahaks majanduslikult täbaratel aegadel oma sissetulekust veelgi rohkem ära anda. Teiseks on valitsus maksutõusudest saadud raha kasutanud maksuküüru likvideerimiseks, kuid sõjalist kaitset sellega ei tõstetud.

Olen algusest peale olnud veendunud, et kui riigil on raske, tuleb võtta laenu. Selle tagasi maksmiseks leiame võimalused. Riigikaitselaen oleks lahendus ja selle saaks võtta kas rahva käest obligatsioonidega või finantsturult. Kui soovime liikuda viie protsendi eesmärgi suunas, siis on meil järgmisel aastal vaja 600 miljonit eurot lisaraha. Mida me selleks teeme? Me ei saa lõputult uusi makse leiutada.

Samuti ei tohi me naiivselt loota, et kuskil Euroopa Liidus leiavad valitsusjuhid meile vahendid. Sellist raha ei ole! Reaalsus on see, et sakslastel, prantslastel ega veel vähem brittidel ei leidu soovi koguda oma maksumaksjatelt kokku see 500 miljardit eurot ühiskaitsesse, mille Ursula von der Leyen oma teise ametiaja alguses välja hõikas. Leian, et kaitselaen tuleb võtta välja Maastrichti kriteeriumite alusel ja selle nimel me praegu tööd ka teeme.

Rahaliste vahendite hankimise kõrval on omaette väljakutse kohaliku kaitsetööstuse optimeerimine riigikaitse seisukohalt. Eesti kaitsetööstuse seis on selles mõttes tore, et meil on väga häid idufirmasid ja põnevaid uusi tehnoloogiaid, aga tõsiseltvõetavast tootmisest veel juttu pole. Mürskude ja laskemoonaga me ennast ise varustada ei suuda. Kahjuks ei tee ka valitsus midagi selleks, et tootmist siia tekitada, nagu on õnnestunud Leedus, kus riik avas USA relvatöösturitele võimalused kohapealseks tootmiseks.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi algatus kaitsefondi loomiseks on tervitatav, kuid praegune lahendus on poolik, sest see annab küll võimaluse kohalikele ettevõtetele oma toodangut siin arendada, kuid pole mingit garantiid, et sellest kasvõi osa meie enda kaitsesse jõuab. Riik peaks kehtestama selged nõuded, et mingi osa toodangust jõuab otse meie enda riigikaitsesse.

Kokkuvõttes leian, et kaitsekulude tõstmine viie protsendi peale SKP-st on realistlik ja talutav väljakutse. Me saaksime sellega hakkama, kuid see vajab läbimõeldud otsuseid, mitte toorest ja võhiklikku lähenemist.