Ääretult keeruline, samas ka huvitav julgeolekuolukord on välja kujunenud Münchenist. Te käisite ka julgeolekukonverentsil, osalesite aruteludes, kuulasite. Kas see sõnum, mis sealt praegu tuleb, on see, et maailm on veel rahutum, kui ta oli selle sõja tõttu ehk me tegelikult ei tea, kas sellised rahvusvahelised kokkulepped peavad, õiguskord peab, sellepärast et Ameerika Ühendriigid üsna jõuliselt ja kiiresti soovivad saada kokkulepet Ukraina sõja kohta?

Tõsi on see, et sellistel konverentsidel muidugi avaldatakse arvamusi, käiakse välja ideid. Selle tulemusel arusaadavalt ka ärevustase tõuseb ja inimesed mõtlevad nendest väljaütlemistest edasi. Selles mõttes München ei olnud ju midagi erinevat, üldjuhul oligi palju sellist oodata ka USA poolt. Kohe alguses peaks ära ütlema, et USA-ga on tegemist ikkagi partneri ja sõbraga, ei ole tegemist teisel pool ookeani oleva vaenlasega. Nii et tulebki seda niimoodi võtta ja vaadata, mis juhtuma hakkab.

Sündmused Saudi Araabias, ja mitte ainult seal – ka Pariisis käisid meie inimesed koos, kus Taani peaminister esindas Põhja- ja Baltimaid. Nii et see sündmuste jada ja kiirus on võibolla see, mis rohkem ärevaks teeb kui sõnumid ise.

Kas see kiirus ongi see Euroopa häda, et eurooplased on harjunud kokku tulema, arutlema, kõik need pea 30 riiki istuvad ümber laua, arutavad, igaüks tuleb ära kuulata. Samal ajal ameeriklased tegutsevad siuh ja säuh ja otsustavad.   

Kindlasti see omandab teatud mõju, aga arvestame, et me oleme ikkagi demokraatlik riik, demokraatlik Euroopa, ja paraku protsessid käivad aeglaselt.

Teiselt poolt ka siiapoole vaadates tõesti leitakse, et ilmselt nad ei olegi nii tugevad, ja siis tullakse siia ja viibutatakse näppu. Nii et me pigem peaksime mõtlema sellele, et oleme ju piisavalt tugevad, et see paistaks ka sinnapoole välja. Mitte et peaksime samamoodi vastu reageerima, vaid pigem peaksime olema proaktiivsed, mitte iga kord, kui midagi öeldakse, siis me mõtleme, kuidas vastata.

Mis see proaktiivsuse instrument Euroopas saaks olla? Euroopa Liit on olemas, on olemas ka kõrge välisasjade esindaja. Kas Kaja Kallase roll praeguses olukorras võiks olla jõulisem Euroopa Liidus?

Ma arvan, et iga inimese roll, kellele on antud see ülesanne, on siin oluline ja need sõnumid on olulised. Aga mida ikka oodatakse, on ju see vana [USA endise välisministri] Kissingeri lause, et "kui ma helistan Euroopasse, kellega ma räägin?" – vaadatakse ikkagi suurriikide juhtide poole.

See teema oli ka üleval Münchenis. Ei olnud see mingi erand, vaadati võib-olla tulevase [Saksamaa] kantsleri Merzi poole, et kas tema võiks olla see liider. Ta ise ütles, et kui tema saab kantsleriks, siis tema on valmis seda rolli võtma. Muidugi tema on 1,98 m pikk, ta on piisavalt esinduslik, et seda rolli täita.

Ka Prantsuse president [Emmanuel] Macron on proovinud seda rolli juba ju selle sõja puhkemise eel ja vahetult pärast seda jõuliselt kanda. Vahepeal võib-olla on olnud tal selline nii-öelda rahvusvahelise suhtluse mõõnaperiood või ta ei ole nii aktiivselt seda rolli hoidnud. Nüüd eilne Pariisi kogunemine näitas, et ta jälle tahab sellist rolli hoida. Mis see põhisõnum Pariisist siis tuli? Kuidas seda nüüd tõlgendada, mida Euroopa liidrid – küll väike ring, kes koos füüsiliselt olid – kokku leppisid?

Selgeid kokkulepped ju sealt ei tulnud. Aga see, et seda nimetada nüüd kriisikokkuleppeks, võib-olla suurendab jälle seda, et me ei ole nii tugevad, kui me tegelikult võiksime olla. Ma pigem olen seda meelt, mida me ka Soome president Alex Stubbiga oleme arutanud, et tuleb võtta jäävanni ja käia saunas ja natukene maha rahuneda ja siis mõelda, mis need järgmised sammud võiksid olla.

Aga kas sellisel puhul ei ole oht see, kui me aega jälle natuke maha võtame ja rahulikult asja vaatame, et Euroopa geopoliitilise võimukeskusena kaardilt üldse ära pühitakse ja see mäng hakkab käima jälle üle Atlandi Ameerika-Venemaa vahel?

Silmad tuleb lahti hoida. Praegu ju ka Ameerika – ma istusin ka [USA eriesindaja] Kelloggiga kõrvuti paneelis. Ma ütlesin ka, et ega plaani ju tegelikult USA-l ei ole. Seda plaani alles koostatakse, kombatakse. See kiirus sealtpoolt ei ole ju sellisel kujul olemas, nagu võib-olla ekraanilt välja paistab.

Praegu on kompamise aeg. Eks me peame siis ka siin konsolideerima võib-olla oma siseriiklikud küsimused, miks me nõrgad oleme praegu. Väga paljudes suurtes riikides on kas valimised või on mingid muud sisemised probleemid. Ehk enda sisevaade on see, mis mõjutab kindlasti ka seda, et Euroopa võib-olla ei ole täna nii tugev, kui ta võiks olla.

Kas siin ei ole seda ohtu, et nii-öelda seni kokku lepitud rahvusvahelised reeglid või julgeolekusüsteemid enam tänapäeval ei kehti? Me teame, et ÜRO roll on jäänud suhteliselt nõrgaks. Kui nüüd Ameerika administratsioon Putini administratsiooniga kokkuleppeid teeb, nii et esialgu rahuläbirääkimistel ei ole üht olulist osapoolt ehk Ukrainat kohe laua taga, jätab mulje, et selline rahvusvaheline õiguskord on hakanud ennast kuidagi ümber mängima. Kas ei ole nii?

Kindlasti seda õiguskorda painutatakse, ta ei ole nii, nagu meie tahaksime, et ta oleks. Sellised rahvusvahelised organisatsioonid nagu ÜRO ja mitmed teised peaksid ka olema tugevamad, sest nad on juba selleks loodud, et tegelikult mitte tegeleda tagajärgedega, vaid pigem neid sõdasid ära hoida.

Ma käisin Palestiinas ja Iisraelis, seal kerkis sama küsimus üles, et mis saab edasi. Üks oli ettepanek tekitada Riviera, aga seda ei võta kumbki pool tõsiselt. Aga üks pool räägib, et tema loodab ikka ÜRO-le, teine pool ütleb, et temal on lootusetu ÜRO-ga asju ajada ja nad vaatavad järjekordselt USA poole. Meie kui väikese riigi jaoks on oluline, et sellised rahvusvahelised organisatsioonid oleks olemas ja oleks tugevad.

See on paralleel, mida Lennart Meri tõi, et meie tuumarelv on rahvusvaheline õigus. Praegu tundub, et meie "tuumarelv" muutub järjest nõrgemaks selles vaates.

Tuleb tugevdada. Eks minagi olen käinud ÜRO-s ja mitu aastat järjest rääkinud sellest, et ÜRO-d on vaja reformida, maailm on muutunud sellest ajast saadik, kui ÜRO tekkis. Paljud riigid on juurde tulnud, tuleb vaadata nii seda julgeolekunõukogu kui ka ÜRO-d tervikuna ja võib-olla osa rolli anda peaassambleele, mitte et otsustavad ainult viis riiki.

Ma tulen tagasi rahuläbirääkimiste juurde. Siin on õhus olnud see küsimus, et kui nüüd rahuläbirääkimised peaks jõudma välja sellesse faasi, et lõpuks on vaja kedagi seda rahu valvama saata, kuidas teile tundub, olete seda meelt, et Eesti võiks sellises rahumissioonis osaleda ja saata oma vägesid sinna rahu valvama?

See on nüüd järjekordselt üks ettepanek, mis kerkis ka Münchenis. Samuti nagu kogu Münchenis räägiti üle, nüüd juba [Volodõmõr] Zelenski suu läbi, et on vaja Euroopa armeed teha. Need on sellised ettepanekud, mis vajavad väga sügavat analüüsi.

Esiteks, kui rääkida Euroopa armeest, siis me täna tegeleme sellega, et osa riigid saaksid vajalikud kaitsekulutused, et NATO-sse kuuluda nii-öelda päris täierinnaliselt. Paljud riigid ju ei ole kahte protsentigi täitnud. Ja seda raha, nii nagu ütles ka kantsler Scholz, Saksamaal ei ole.

Ehk siis teisisõnu tuleb vaadata võib-olla Euroopa fiskaalpoliitika poole, et oleks võimalik lasta oma eelarve miinusesse, aga kui tekitada kõrvale veel teine armee – ma arvan, et meil lihtsalt ei ole seda ressurssi, pigem tuleks tugevdada NATO-t.

Mis puudutab seda armee saatmist – see ka kerkis üles Münchenis. Rootsi peaminister ütles, et tasub kindlasti mõelda, aga seda ei saa kiirustades teha.  

Ma arvan, et meie jaoks on tähtis alustada sellest, mis see meie jaoks tähendab, mis see tähendab Eesti riigi jaoks, kui me otsustame seda teha, ja siis Euroopa jaoks tervikuna. Kindlasti Ukraina on sellest huvitatud, samal ajal Ukrainal on praegu, ma usun, Euroopa kõige tugevam armee, tänu sellele, et nad on pidanud sõda pidama.

Ka siin ei maksa tormata – me väga kiirustame ettepanekutele reageerima, tuleb ikkagi aeg maha võtta. Me ei räägi ju aja mahavõtmisest tundides või kahest tunnist, tuleb ikka rohkem natukene mõelda, ja mõelda kõik läbi, sest pärast, kui on otsused tehtud või ka poolikud otsused tehtud, siis neid tagasi pöörata on väga keeruline.

Meie jutuajamise lõpetuseks – ma saan aru, et teil seda tunnet ei ole, et ka need praegused läbirääkimised müüks kuidagi maha Ukraina, Ukraina vabaduse ja ähvardaks ka Euroopa julgeolekut?

Nii nagu Müncheni öeldud – [see ei olnud] Jalta, kus midagi kokku lepiti, nii ma arvan, ka praegu käib kompamine. See on ikka ajaloos niimoodi olnud, et püütakse eri osapooltega rääkida. Selge on see, me peame väga hoolega vaatama, mis seal toimub. Tänapäeval ju on see kõik peaaegu et online ja me näeme, mida keegi ütleb – küll mitte, mida keegi mõtleb. Aga silm tuleb peal hoida igal arengul ja ilmselt need on alles esimesed sammud.