Peaminister on välja käinud ettepaneku, et kaitsekulutused tuleb tõsta viiele protsendile sisemajanduse kogutoodangust, üks protsent tõusu tähendab
lisaraha vajadust umbes 400 miljonit eurot aastas. Müncheni julgeolekukonverentsil Euroopa Komisjoni president Ursula von der
Leyen ütles, et komisjon on valmis muutma natukene reegleid,
et kaitsekulutusi saaksid riigid tõsta. Millise ettepanekuga te järgmise aasta vaates ja ka edaspidi riigi eelarvestrateegias (RES) valitsusse lähete?

Järgmise aasta vaatest kindlasti meie huvi on see, et saada maksimaalne kokkulepe valitsuse tasandil, et kaitsekulusid tõsta. Praegu kehtiv riigi eelarvestrateegia näeb ette, et me kasvame järgmisel aastal 3,7 protsendini sisemajanduse kogutoodangust, aga on ka selge see, et need summad peavad olema suuremad. Kui palju täpselt, saab arvatavasti sõltuma sellest, et kui ma olen vabariigi valitsusele tutvustanud ka neid eeldusi, elik nende eelduste aluseks on kõigepealt NATO väevõime eesmärgid, mille lepivad kokku kõik riigid selle aasta juunis. Teiseks meie kaitseväe lisavajadused tulenevalt meie enda sõjalisest planeerimisest. Kolmandaks liitlaste kohaloleku kulud, liitlaste vastuvõtukulud.

Nendest tulenevalt keskendub arutelu sellele, kui palju ta on. Kaitseministeerium klassikaliselt ei ole teinud lisataotlust riigieelarvesse, kuna senimaani parlamendi tasandil kehtib vähemalt kolm protsenti sisemajanduse kogutoodangust ja see kindlasti on vaja eraldi kõikide valitsuspartneritega kokku leppida. Me lähtume sellest, millise kokkuleppe me kaitsekuludele teeme.

Kuidas hakkavad välja nägema RES-i arutelud? RES-is tuleb ju ka seda kõike arvestada, et kaitsekulutusi on vaja väga jõuliselt lähiaastatel tõsta. Neid arve ju tegelikkuses pannakse kokku varem, mitte päris sügisel, siis kui te kokku saate ministritena omavahel. Sinna tuleb ju ka planeerida juba selgelt lisakulud. Ja ilmselt siis ka kuskilt tuleb leida tulusid.

Jaa, sellega ma olen igati päri ja sellepärast juba lähinädalatel ma lähen vabariigi valitsusele eeldusi tutvustama. Nende pinnalt me saame siis teha ka juba täpsema arvutuse rahandusministeeriumiga, kui palju meil on vaja lisakatet leida ühele või teisele tegevusele ja loomulikult arvestada sealjuures ka seda, et teised ministeeriumid saavad ka sõna sekka öelda. Seetõttu me kaitseministeeriumi vaatest olemegi selle protsessi teinud oluliselt varasemaks. Me oleme juba paari nädala pärast valmis valitsusele tutvustama neid arvutuste lähtekohtasid, kuidas meie näeme, kui suured peaksid olema Eesti riigi kaitseks kaitsekulud juba järgmisel neljal aastal. Seda ma võin küll kinnitada, et järgmise aasta summa läheb pikalt üle nelja protsendi. Aga kui palju täpselt, sõltub majandusprognoosist. Meie oleme oma töö lõpusirgel ja oleme seda kohe valmis tutvustama vabariigi valitsusele.

Ütlesite pikalt üle nelja protsendi. Kas see on rohkem kui 4,5 protsenti või vähem kui 4,5 protsenti?

Selle summa, ma ütlen välja siis, kui ma olen vabariigi valitsusele tutvustanud nii NATO väevõime eesmärke kui ka meie enda väevajadusi. Ma olen ka sügavalt seda meelt, et see peabki olema valitsuse ühine otsus, see ei saa olla ainult ühe ministeeriumi vaatest, vaid see otsus, milline saab olema kaitsekulu, mõjutab väga palju seda, kas ja kui palju üldse teised ministeeriumid mingiteks lisategevusteks vahendeid saavad.

Eile ma rääkisin rahandusminister Jürgen Ligiga, kes andis intervjuu ja ta oli parajasti Euroopa Liidu rahandusministrite kohtumisel. Ta oli muutnud oma varasemaid seisukohti üsna kardinaalselt. Ta ütles selles intervjuus, et arvestades jubedat olukorda, mis Euroopas julgeolekualaselt on, ja arvestades Venemaad ja seda, et ameeriklased on Euroopast tagasi tõmbumas, siis kõik kaitse-eelarvega seotud tõusud ilmselt ei lähe Euroopa Liidu eelarvekriteeriumite arvestusse, eks see kuulus kolm protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Kas see on enam-vähem kindel asi nüüd?

Lõpliku kinnituse peavadki andma rahandusministrid ja võib-olla ka ülemkogu. Meie oleme seda mõnda aega juba rääkinud ja loomulikult me seda toetame. Pigem on küsimus selles, kuhu riigid kõik kokkuleppele jõuavad. Kas see, mis ületab kahte protsenti, kas see, mis ületab kolme protsenti riigikaitsesse
minevatest summadest, võiksid olla Maastrichti kriteeriumitest väljas või viilutatakse seal veel ära ja öeldakse, et näiteks personalikulud ei lähe ja investeeringud lähevad. Neid võimalusi on tegelikult mitmeid, aga poliitilise suunise selleks andis juba Ursula von der Leyen oma Müncheni
julgeolekukonverentsil peetud kõnes, kus ta ütles, et tema teeb ettepaneku eelarvereegleid muuta ja võimaldada riikidel riigikaitsesse panustada, nii et need ei lähe ülemäärase defitsiidi menetlusse. Küll muidugi tuleb arvestada, et ka isegi kui me võtame laenu, siis see laen tuleb maksumaksjal ikkagi ühel päeval tagasi maksta. Nii et see, et saame leevenduse eelarvereeglites, ei tähenda seda, et meil ei ole vaja see raha tagasi maksta. Aga praegu see võimaldaks meil
kiireloomuliselt need kulutused ja investeeringud riigikaitsesse teha, mis on hädavajalikud.

Meil on ju riike, kelle kaitse-eelarved on veel kaugelt alla kahe protsendi. Kas me saaksime läbi selle protsendi määramise innustada riike rohkem kaitsekuludesse panema. Balti riikides, Põhjalas, Ida- ja Kesk-Euroopas on selles küsimuses suhteliselt üks arusaam, et me peame panustama rohkem, aga Euroopas on riike, kellele on kaitsekulutuste tõstmine täiesti vastukarva, neil on seda raha kuskil mujal vaja, nad ei näe seda Vene ohtu. Milline protsent neid motiveeriks? On see kolm protsenti? Et siis riigid pingutavad rohkem ja nad teavad, et kui nad saavad üle kolme protsendi, siis see raha ei lähe eelarve reeglite mõttes arvesse. Loomulikult see raha tuleb kunagi tagasi maksta, see on ju ilmselge. Kuidas sellega on?

Jaa. Te olete väga õigel teel. Siin on tõesti kaks võimalikku arusaamist. Esimene on see, et need eelarvereeglid siiski leevenevad ja see on vajalik selleks, et me saaksime pardale just ka suured riigid nagu Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa. Nendel on vaja leevendust eelarvereeglitele, kui me soovime kaitsekulusid suurtes riikides tõsta ja suurtes riikides loomulikult need absoluutnumbrid, mis vajavad kaitsesse jõudmist, on väga suured, miljardites.

Aga tõsi – see eelarvereeglite kokkuleppimine annaks võimaluse motiveerida riike, kelle kulud väga väikesed on, sinna rohkem panustama ja seeläbi neile leevendust andma. On tõsi, et meie saame kriitilistest ohtudest väga hästi aru, aga kui me vaatame ka näiteks käimasolevaid Saksa valimisi, siis seal kaitsekulud ei ole peamine teema, peamine teema on siiski majandusküsimused, töökohad, autotööstus ja loomulikult väga suure teemana migratsioon. Sõjateemad, riigikaitsekulud Saksamaa käimasolevate, selle nädala lõpus toimuvate valimiste vaates kõige esimene teema ei ole. Seetõttu suurte riikide puhul, Kesk- ja Lõuna-Euroopa riikide puhul tuleb leida see nii-öelda piits ja präänik koos. Tuleb leida võimalus, kuidas kaitsekulusid tõsta ja teisest küljest leida õige tasakaal, milline osa kaitsekuludest võiks olla väljas ülemäärase eelarvedefitsiidi menetlusest.

Saksamaa jaoks, kes panustab alla kahe protsendi, oleks juba väga hea, kui see algaks kahest protsendist. Meil oleks mõistlikum, et see oleks kõrgem, kaks protsenti võiks olla suurte riikide jaoks juba väga hea tase.

Meile sobib ka kaks. Eesti otsuseid see ei muuda, välja arvatud see, et meie enda eelarvedefitsiidi number läheb selle võrra ka oluliselt paremaks. Ja see kindlasti aitab meid üldises eelarve tasakaalus ka natukene kaasa. Kui ta on kõik,
mis on kahest ülespoole, siis kindlasti Eesti sellele vastu ei ole.

Ma küsin ka taasterahastu kasutamise kohta. Me teame, et kogu seda raha Euroopa ei suuda ära kasutada. Võib-olla ka meie ei suuda seda ära kasutada.
Kas sealt on võimalik võtta ka raha kaitseasjade jaoks? On arvutatud, et see võiks olla suisa 100 miljardit eurot.

Seda on arutatud, otsuseid veel ei ole. See summa kõigub seal 80 ja 100 miljardi vahel. Aga kindlasti tuleb ära oodata Euroopa Komisjoni ettepanek. Euroopa Komisjon on jõudmas lõpusirgele kaitsevaldkonna valge raamatu või siis valge paberi koostamisega. Rääkisin ka [kaitse]volinik Kubiliusega ja volinik Kubilius kinnitas, et märtsi keskpaigaks peaksid nad selle valge raamatuga ühele poole saama ja seal on Euroopa-üleselt ettepanekuid, kuidas kaitsekulusid veel suurendada.