Ave Kooskora, Lepiku talu perenaine, rääkis, et nende vesi on reostunud, seal on tuvastatud inimtekkeline fekaalne reostus.

"Me pesemegi kausis ja sulatame lund või vaatad kuidas saad. Mis üle jääb? Pesu pesen käsitsi, all mul ootab uus pesumasin, et ma saaks selle välja vahetada. Pesumasinas ma reaalselt praegu saan ainult põrandavaipa pesta," rääkis Kooskora.

Ave Kooskora elab oma kolme kooliealise lapse, abikaasa Veiko ja mehe vanematega Kose vallas, Krei külas. Lepiku talu on perekonna käes olnud mitu inimpõlve, nende kodu valiti aastate eest üheks kaunimaks Harjumaal ja Ave osaleb aktiivselt kohaliku kogukonna elus, kuid pesta saavad pere lapsed ainult koolis pärast kehalise kasvatuse tunde või trenni. Köögis mulksub veeautomaat, sest kraanivesi on ohtlik. 

"Meil ei ole varasemalt kunagi olnud muret veega, aga kuna möödunud suvel see vesi läks niivõrd koledaks, siis me tegime oma hingerahuks veeproovi. Kui me need proovid saime ja terviseametilt tõlgendust küsisime, siis meile sisuliselt öeldi, et me ei tohi mitte midagi selle veega teha, et see on täiesti kõlbmatu. Isegi pesta sellega ei tohi. Loomulikult on hirm nahas: kõigepealt mõtlesin, et, issand, mis mu lastest saab ja kuidas ma edasi elan, sest vesi on ju vaieldamatult elu alus ja kui sul seda ei ole, siis kuidas sa elad, eks ju?!" rääkis Kooskora.

"See Krei küla lugu on tegelikult pikema vinnaga, kui me seda ette kujutada oskame: kuidas see reostus seal on, mis ajast see reostus seal on ja kus ta siis nii-öelda selle kaane pealt ära lõi. Kas see on naabritest või see on lokaalne. See võib olla ka kohapealne situatsioon, mis on ka loodud võibolla selle kinnistu omaniku enda poolt," rääkis Kose abivallavanem Margus Jaanson.

Lepiku talu juurde tuleme veel tagasi, aga asjatundjate nagu hüdrogeoloog Andres Marandi sõnul pole see juhtum sugugi erand. Eestisse tekib järjest juurde nõrgalt kaitstud põhjaveega piirkondi, kus me ise  mürgitame oma joogivett.

"Kui mina hakkaksin otsima endale elukohta väljaspool asulat, natuke kõrvalisemas kohas, kus ei ole ühisveevärki, siis esimene asi on ikkagi see, kas majja on võimalik saada vett, uurida seda ja mis selle reoveega pärast teha, mis teil majas tekib," sõnas Marandi.

"Kui te näiteks lähete elama – ja väga paljud lähevad elama vanadesse suvilapiirkondadesse - , siis suvilapiirkondadel ongi probleem, et seal ei mahu ära - ehk seal tekivad need septikud ja imbväljakud nii tihedalt ja seal hakkab kontsentratsioon heitveest muutuma liiga suureks ja sellega ei pruugi loodus enam hakkama saada," rääkis Marandi.

Juba 2020. aastal selgus Keskkonnainvesteeringute Keskuse juhtimisel tehtud uuringust, et 71 protsenti hajaasustuse kaevudest olid saastunud, muuhulgas ohtlike bakteritega, mis pärit inimese väljaheidetest. Kui selle pilguga vaadata, on sarnased lood regulaarselt uudiskünnise ületanud ja moodustavad mustri.
2022. aastal aastal kajastas Mirjam Mõttus puhta joogivee puudumise teemat Eesti Televisiooni saates "Siin me oleme".

Raplamaal puhta vee nimel võitlust pidav Kerttu Künnapas võttis kodukülas Vaoperes kaevude ja reoveekäitluse olukorra kaardistamise ise ette ja tulemus oli pehmelt öeldes masendav.

Ka Elva vallas Ridakülas peab nelja lapse ema Margit Kumari vallaga lootusetut võitlust puhta joogivee nimel. Põhjavee rikkumise allikaks peab ta naabrite septikut ja imbväljakut. 

Takkapihta sattus tunamullu mais mitusada Kuressaare elanikku haiglasse, sest tarbisid kolibakteriga saastunud vett. Saaremaa juhtum on eriti tähelepanuväärne, sest kui algul arvati, et tegu on ühekordse lekkega linna torustikus, siis hiljem tuvastati, et põhjus on veehaarde saastumine.

Oleme selged – 85 protsenti Eesti tarbijatest saavad oma vee ühisveevärgist ja selle kvaliteet on üldjuhul väga hea. Probleem on just kodukaevudega, mille vee kvaliteeti regulaarselt ei kontrollita, kuid juba neli aastat tagasi tehtud uuring viitas, et kahel kolmandikul on probleeme. Muinasjutupilt Eestist, kus haljas joogivesi tundub endastmõistetav, on murenemas. 

"Jah, me puutume ka sellega igapäevaselt kokku. Ja kõige huvitavam ongi see, et inimesed kuidagi eeldavadki, et see põhjavesi, mis meil Eestis on ja see vesi, mis põhjaveekihtides on, et see on kohe joogiveekvaliteediga, mis sugugi ei pruugi nii olla alati," rääkis Marandi.

Eesti Geoloogiateenistuses töötav Andres Marandi on põhjavett uurinud aastakümneid ja kinnitab, et üks asi on loomulik foon – näiteks mõnes piirkonnas sisaldab põhjavesi mangaani või rauda ehk vesi on roostene ja see võib olla teatav lõhn – kuid viimastel aastatel on üha rohkem probleeme just inimtekkelise reostusega, nagu Lepiku talus.

Asjatundjate sõnul on tegu mitme teguri koosmõjuga. Esiteks on hajaasustus kasvanud, teiseks on inimeste ootused mugavusele muutunud ja ka metsaonnis tahetakse võtta sooja dušši ning kolmandaks hakati paarkümmend aastat tagasi lubama kinniste lampkastide asemel erinevaid lahendusi. Näiteks septikuid.

"Septikust voolab vesi läbi, seal rahuneb vesi maha, see paks settib sinna välja ja see on see mehhaaniline puhastus," ütles Marandi.

Ajapikku on lisandunud ka eratarbijatele mõeldud biopuhastid ehk loodusesse lastavat vett töötlevad veel spetsiaalsed bakterid. 

"Kui räägime pinnasesse immutamisest, siis hakkabki mängima see, kas teil on seal ees septik: septiku puhul toimub ainult mehhaaniline puhastus. Või teil on juba biopuhasti – mida on ka eramajapidamistele võimalik panna -  ja sellisel juhul tuleb sealt juba välja puhastatud heitvesi, mida võib immutada," rääkis Marandi.

Kes ja kui sagedasti oma septikuid tühjendab, jääb iga pere enda südametunnistusele, aga kui põhjaveest leitakse reostus, hakatakse üksteise poole näpuga näitama. 

Just selline stsenaarium rullus lahti ka Kose vallas. Lepiku talu on kolmeteistkümnel ruutkilomeetril laiuvas Krei külas üks vanemaid majakohti ja saab järgmisel aastal saja aastaseks. Viimastel aastatel on külla ja selle lähiümbrusse kerkinud palju uusarendusi, kuid ühisveevärki endiselt pole. Ave ja Veiko Kooskora hakkasid vee puhtuse pärast tegelikult muretsema juba siis, kui naabril ilmnesid septikuga erinevad probleemid ja üle-eelmisel aastal paigaldati veel ühele kõrvalkinnistule septik. Nad isegi kirjutasid igaks juhuks vallale, kuid vastus jäi saamata.

"Me arvasime, et midagi hullu ei ole. Takkajärgi on selgunud, et tegelikult see reostus oli juba enne ka ja on ka kõrvalkruntidel, sest et eelmise aasta suvel käis meil järelvalveametnik, kes ütles, et siinsamas kõrvalolevad naabrid on pöördunud sama probleemiga valda, aga meid kedagi sellest teavitatud ei olnud," ütles Kooskora.

Mullu suvel muutus Kooskorade puurkaevust tulev kraanivesi nii imelikuks, et võeti proovid ja avastati ohtlik coli-bakter. Seetõttu elab pere praegu, talvel 2025 nagu esivanemate ajal ning nende maakeldris ootavad äraviskamist isegi kurgid ja seened, mis reostunud veega marineeritud.

"Kui sul ei ole vett, siis sul ei ole mitte midagi. Loomulikult ma maainimesena saan hakkama, aga küsimus on selles, mis hinnaga?" arutles Kooskora.

"Jumalast hea, et kellelgi ei ole mingit tervisehäda tekkinud. Aga me ei tea ju? Ja vaimsele tervisele mõjub see ka. Sellest ma ei räägigi. Põhiline koduteema on ju vesi!" ütles Kooskora.

Veesaaga algusest on perekond kirjutanud kümneid kirju terviseametile, vallavalitsusele, keskkonnaametile ja isegi õiguskantslerile. Dokumente on mappide kaupa, kohal on käinud erinevaid eksperte ning lisaks on pererahvas teinud ümbruskonnas ka omaalgatuslikku detektiivitööd, et jõuda reostuse allikani. 

"Üldjuhul on keskkonnakäitumine paika pandud sellisena, et saastaja maksab. Mis tähendab seda, et senikaua, kuni meil ei ole probleeme, senikaua meil tegelikult on usaldus ja me ei saa eeldada, et kõik on pätid ehk et me käitume normaalsete inimestena. Kui meil kuskil tekib probleem, siis me tegelikult peame selgitama, et kes siis on selle rikkunud ja kellest need hädad tulevad. See on nüüd juriidiliselt lihtne, aga looduses on väga raske öelda, kes on konkreetselt mingisuguse probleemi taga. Kui me muidugi räägime näiteks coli-bakteritest väga konkreetselt, mis näitavad ikkagi sellist fekaalset reostust, siis ikkagi tuleb seda otsida kas põllumajandusest või ikkagi inimtegevusest. Ehk et need on kas reoveekäitlusseadmed või põllumajandus," rääkis Marandi.

Asjaosalised möönavad, et Lepiku talu kaevu reostus on inimtekkeline, aga täpset allikat on tuvastada ülimalt keeruline. Tegemist võib olla halvasti puuritud ja isoleerimata kaevuga, naabrite valesti paigaldatud või õigel ajal tühjendamata septikuga või koguni mitme teguri koosmõjuga. Tagatipuks selgub, et Krei külas on ka väga erinevad looduslikud tingimused, kus kohati põhjavesi nõrgalt kaitstud või üldse kaitsmata. 

"Lepiku talu on nõrgalt kaitstud alal. Ehk et praeguste teadmiste kohaselt võib kasutada bioloogilise puhastusega puhasteid või siis võib kasutada ka septikuid, sellisel juhul, kui seal kasutatakse ainult olmevett," rääkis Marandi.

"Meil on biopuhasti: nõuetekohaselt paigaldatud, nõuetekohaselt tühjendame, hooldused on tehtud. Seal toimetab bakter. Oleme sealt teinud ka väljavoolu proovid, kui selgus, et meil on reostus, ja need kõik on korras," rääkis Kooskora.

"Mõnda aega tagasi võttis minuga ühendust üks noor pere – see jääb siit 500 meetrit, otse minna mööda seda teed, ja oli mures selle veeprobleemi pärast ja mina soovitasin tal teha veeproovid. Ta need proovid tegigi ja mis seal selgus? Seal oli samamoodi fekaalne reostus. Ja ta ei ostnud seda maja. See maja on tänase päevani müügis. Et temal läks õnneks. Tal oli veel hommikul notar, nii et ta sai veel jala ukse vahele: sest ütleme ausalt, et kui sa selle probleemiga ise silmitsi seisad, siis ega sul ei ole abi mitte kuskilt loota," rääkis Kooskora.

Olukorda ei tee lihtsamaks ka administratiivne segapuder. Keskkonnaametil on küll olemas vajalik võimekus vee kvaliteeti kontrollida ja isegi selleks loata territooriumile siseneda, aga võimaliku vigase lahenduse kordategemise peab tagama vald.

Vald on aga andnud ehitus- ja kasutusloa nii Kooskorade puhastile kui ka teistele küla septikutele ja imbväljakutele – aga seda veel enne, kui said enda käsutusse teadlaste kõige värskemad kaardid, mis kinnitavad, et piirkonnas on nõrgalt kaitstud põhjavesi.

"Ega ma ei teagi, mis see lahendus on: üks ütleb, et üks on süüdi, teine ütleb, et teine on süüdi ja lõpuks oled sina siin keskel ja ei tea, kuidas edasi elad. Kurb. Ja ega mingit abi või nõu me vallalt saanud ei ole: me oleme pidanud ise otsima, ühest uksest visatakse välja, teisest uksest lähed sisse ja see on rohkem selline sunniviisiline, käskiv ja pinda käiv. Ega keskkonnaameti siia kohapeale saamine ei olnud ka nii kerge," rääkis Kooskora.

Pikk ja segane jutt kokku võttes: pärast kontrollkäike jäi keskkonnaamet seisukohale, et Krei külla nõrgalt kaitstud põhjaveega alale paigaldatud septikud võivadki olla reostuse allikaks, aga kuna kõik nad on ametliku kasutusloaga, siis puudub tahtlik rikkumine. Mida selle teadmisega peale hakata, jääb nüüd kohalike lahendada.

"Mina saan nii aru, et keskkonnaamet on öelnud, et sinnasamasse Krei küla Lepiku talu naaberkruntidele ei tohi septikuid paigaldada. Tegelikult oleks mõistlik sinna olnud panna kas biopuhasti või siis kogumismahuti, et tänaseks oleme seda meelt, et selles piirkonnas ehituslube ei anna," ütles Kose abivallavanem Margus Jaanson.

"Võibolla laseme probleemi lahendamiseks need ümber ehitada vastavalt selle piirkonna vajadustele," lisas Jaanson.

Teadlased ennustavad, et kuna imbväljakud on muutnud Eestis massiliseks, põhjavesi on mõnes piirkonnas sellest halvasti isoleeritud ja kliimamuutuse tõttu üleujutusi üha rohkem, siis sellised mured nagu Lepiku talus muutuvad üha sagedasemaks. 

"Uuringud näitavad, et eriti ülemistes põhjaveekihtides on suund muutustele ja sellega seoses hakkab muutuma ka vee keemiline koostis. Mis tähendab seda, et kui meil on pikka aega olnud hea olla, me oleme harjunud mingite tingimustega, siis ka ülemistes põhjaveekihtides ja ka kaevudes võib vesi hakata muutuma või veetasemed võivad minna madalamale," ütles Marandi.