Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen on teinud ettepaneku võlareeglite lõdvendamiseks. Kas on juba selge, kui suure osa kaitsekulutustest võib nende reeglite kohaldamisel välja arvata? Kas meil on selle kohta rohkem teavet?

Jah, täpsed detailid arutame veel läbi, kuid neljapäevaks on selge, et kaitsekulude tõusu võimaldamiseks eelarvereegleid lõdvendatakse. See on Eestile väga oluline, kuna oleme seadnud oma kaitsekulutuste eesmärgiks viis protsenti SKT-st. See tähendab, et saame oma plaanid ellu viia, tugevdada kaitsevõimet ja teha seda kiiresti.

Olukord on ka selline, et kui on öeldud, et kaitsekulutuste suurendamiseks antakse liikmesriikidele rohkem vabadust, siis ei saa ükski riik enam eelarvereeglitele viidates väita, et nad ei suuda oma kaitse-eelarvet tõsta. Iga riik otsustab ise, millises tempos ja kui kiiresti ta suudab seda teha, lähtudes oma eesmärkidest ja võimalustest.

Sel aastal on Eesti kaitsekulud umbes 3,5 protsenti SKT-st ja teie olete öelnud, et see võiks lähiaastatel tõusta viie protsendini. Kas see tähendab, et see 1,5-protsendiline juurdekasv jääks eelarvereeglitest väljapoole?

Jah, meie eesmärk on viis protsenti SKT-st kaitsekulutustele, ja olen selle ka välja öelnud. Nüüd sõltub kõik sellest, kui kiiresti suudame hankida vajaliku varustuse ja võimekused. Kaitsevõime arendamine käib käsikäes NATO eesmärkidega ja juba mõne nädala pärast esitab kaitseminister selle kohta konkreetse plaani. See jõuab valitsuskabinetti arutamiseks, kus siis otsustame, millises tempos ja kuidas liigume viie protsendi suunas.

Selle ettepaneku peavad ju lõpuks ellu viima liikmesriigid. Samas teame, et Euroopa Liidus on endiselt riike, kes ei tunne Ukraina sõja pärast suurt muret või suhtuvad sellesse leigelt. Kuidas teie hinnangul see protsess hakkab välja nägema? Kas võib oodata vastuseisu või venitamist?

Minu senise kogemuse põhjal – ja meenutaksin, et hiljuti toimus ka Euroopa ajaloo esimene kaitseteemaline ülemkogu – on selge, et isegi need riigid, kes on olnud Ukraina abistamise suhtes pigem kriitilised, toetasid eelarvereeglite muutmist, et võimaldada suuremaid ja kiiremaid kaitseinvesteeringuid.

Praegu käivad veel ametnike arutelud ja läbirääkimised, nii et vaatame, kuidas protsess edasi kulgeb.

Oletus on, et me peaksime siiski jõudma selleni, et riigid saavad vabad käed täiendavate kaitseinvesteeringute tegemiseks. Ja olgem ausad, ajastus on selline, et eelarvereeglid peavad tõenäoliselt painduma, et rahuldada julgeoleku ja kaitse vajadusi.

See 150 miljardit eurot, mis on selle ettepaneku üks osa, kust see raha tuleb?

Komisjon saab ise täpselt kirjeldada, kuidas seda rahastust kasutatakse. Nad on viidanud, et veidi alla 100 miljardi euro on kasutamata RRF (taastamis- ja vastupanuvõime rahastu) raha. See võib olla üks võimalik allikas, kuid võib-olla on ka teisi. Euroopa Komisjon teeb ise need ettepanekud, kuidas vahendeid suunata. Üks suuremaid võimalikke allikaid on tõenäoliselt just RRF.

Poola kaitseminister on juba öelnud, et liikmesriigid ei peaks võtma laenu, vaid et raha peaks tulema ikkagi Euroopa Liidu ühisest eelarvest. Ta viitab sellele samale mastaabile, umbes 800 miljardile eurole. Kas see on tõesti laual või pigem lihtsalt soovmõtlemine?

Ma ütleksin nii, et arvestades julgeolekuolukorda ja seda, et Euroopa peab tegema suuri pingutusi, on keeruline ette kujutada, et pool aastat tagasi oleks keegi arvanud, et Euroopa muudab eelarvereegleid nii järsult, et kaitseinvesteeringute tegemine muutub võimalikuks. Seega arutame kõiki võimalusi, sealhulgas vajadusel ühislaenu kasutamist, kui riigid seda toetavad, et toetada kaitsetööstuse kasvu ja kaitsevõimekuse suurendamist.

Aga alustame praegu komisjoni poolt ja riikide ühistööna välja pakutud lahendustest, mis annavad riikidele vabad käed teha kiiremaid investeeringuid, osta vajalikku varustust ja tõsta kaitsevõimekust. Sealt liigumegi samm-sammult edasi. Neljapäevane arutelu ongi mõeldud nende detailide läbi arutamiseks.

Kas Eesti on põhimõtteliselt nõus ühise kaitselaenuga?

Jah, Eesti on toetanud ühist kaitsealast lähenemist, kuid on ka riike, kes seda ei toeta. Meie jaoks on suur võimalus, et saame vabad käed, sest kui vaadata kaitseinvesteeringuid, siis eelmisel aastal oli Eesti NATO-s inimese kohta suuruselt teine panustaja kaitsevaldkonnas. Samuti on meil laenukoormus Euroopa Liidu riikide seas üks madalamaid, mis annab meelerahu – meil on ruumi, et vajadusel kiiresti relvastust hankida. Meie eesmärk on tagada, et meie omakaitse oleks alati kindel, ja teeme kõik selleks, et saavutada vajalik kaitsevõime tase.

Kas me peaksime muretsema praeguse laenukoormuse üle või on see mure veel enneaegne? Koroona ajal võttis Euroopa Liit laenu, Ameerika Ühendriigid võtsid laenu, ja tegelikult kõik suured maailma riigid võtsid laene, mis aitasid kaasa inflatsioonikeerisele. Kas see peaks meid praegu muretsema panema või on olulisem, et raha suunatakse relvadesse ja et me saaksime Ukrainat aidata?

Ma ütleksin nii, et julgeolek ja iseseisvus on väikese riigi, nagu Eesti, jaoks, kes tunneb oma vaenlast Venemaad väga hästi, prioriteet. Ma usun, et Eesti rahvas ja ka Euroopa inimesed mõistavad, et julgeolek tuleb tagada. Jõukas ja vabadust armastav piirkond ei saa sellele eesmärgile minna teist teed. Selle tagamiseks tulebki panustada.

Samuti on oluline mõista, et inflatsioonispiraalid on laiem probleem maailmas. Kui teatud perioodidel oli raha hind praktiliselt nullilähedane, siis paljuski lahendati probleeme lihtsalt rahaga – raha "pealevalamisega". Täna ei ole raha hind nullilähedane, seega kõik laenud ja tegevused, mis võtame, tuleb kindlasti põhjalikult läbi mõelda. Kui need suunatakse kaitse ja kaitsevõime kasvatamisse, usun, et need on head investeeringud.

Euroopa Parlamendi liige Riho Terras teatas teisipäeva hommikul, et USA on meid reetnud. Samuti räägivad Läti poliitikud, et viies artikkel ei kehti enam. Kui mõnele poliitikule mikrofon kätte antakse, tuleb sageli ainult seda juttu, et meie oleme järgmised.

Riho Terrast võib mõista, et Isamaale sobib praegu kõrge reiting ja kohalike valimiste eel on lihtne paanikat tekitada. Kuid ma arvan, et Isamaa võiks sellisest retoorikast hoiduda.

Kas britid on Eestile esitanud mingisuguse soovide nimekirja, mis puudutab Eesti võimeid ja soovi osaleda Ukraina rahu tagamises?

Meil on olemas kõigi suuremate liitlaste plaanide üldjoonised, nagu nad on need teistele riikidele esitanud. Ma arvan, et ka neljapäeval saame need plaanid teatud vormis ülemkogu raames arutada. Eeldan, et need plaanid on kooskõlas sellega, mida me ka Ukrainas president Volodõmõr Zelenskiga arutasime. Eile arutasime seda uuesti, sealhulgas Euroopa rolli rahu tagamisel, Euroopa ja Ameerika Ühendriikide vahelist suhet ning raha, relvastuse ja teiste võimete seost.

Seda arutatakse kõigepealt pealinnade tasandil, kus toimub vastava planeerimise kooskõlastamine. Enne seda saavad kaitseväejuhid kokku ja planeerivad kaitseväe tegevusi. Alles seejärel minnakse täpsematesse detailidesse.

Ma küsisin seda sellepärast, et kas on kartus, et Tapal paiknevaid briti sõdureid võidakse ära viia Ukrainasse?

Meie põhimõte on olnud ja oleme seda ka brittidele öelnud: täiendav Ukraina võime ei saa tulla idatiiva arvelt. Seda printsiipi on Euroopa aruteludes ka üsna hästi meeles peetud.