Euroopas kestab juba neljandat aastat Vene-Ukraina sõda, mis ei taha kuidagi ära lõppeda. See on omamoodi loogiline, sest sõjad lõppevad alati sellega, et üks pool tunnistab enda allajäämist. Vormiliselt lõpevad sõjad muidugi läbirääkimiste laua taga, kus kirjutatakse alla rahulepingud ja selle tingimused, mis tähendavad üldjuhul kompromissi, kuna kumbki pool ei saa täielikult seda, mida sõja alguses tahtis. Täielik kapitulatsioon on teine olukord ja seal valitseb põhimõte häda kaotajale (vae victis!).

Nii et selle sõja olemuse mõistmiseks küsime esmalt, kes seal omavahel sõdivad. Kõige lihtsam vastus on, et Venemaa ja Ukraina, kusjuures Venemaa tungis kallale naaberriigile, mille suveräänsust ja piiride puutumatust veel hiljuti tunnistas. Venemaa sõdib praegu oma impeeriumi laiendamise nimel, kuna see 1991. aastal koos "suurima geopoliitilise katastroofiga" olulisel määral vähenes. Impeeriumid teatavasti ei suuda kuidagi püsida kindlates piirides, impeeriumid kas laienevad seni, kuni jaksavad, või tõmbuvad kokku, kuni hävivad. Kolmandat võimalust pole.

Ukraina sõdib Vene impeeriumi laienemise, taastamise vastu ja omariikluse ning ukraina rahva säilimise nimel. Tegelikult on alles selle sõja käigus sündinud ukrainlased kui riigirahvus, kes ei taha muud, kui elada oma rahvusriigi piires ja seda arendada. Nii et Ukraina poolelt vaadatuna on sisuliselt tegemist vabadussõjaga, millist meiegi pidasime aastatel 1918–1920 bolševistliku Venemaa vastu. Sarnaselt meie tollase olukorraga viiks Ukraina kaotus selles sõjas fataalsete tagajärgedeni.

Sellel sõjal on Venemaa poolelt vaadatuna veel üks eripära: tegemist on venelaste ususõjaga. Mitte selles tähenduses, et venelased oleksid kollektiivselt muutunud harrasteks õigeusklikeks, kelle usku ähvardab mingi hirmus oht. Ei, Venemaa olemasolu ei ohustanud vähemalt enne selle sõja alustamist mingi eksistentsiaalne häda. Kremli juhtkond jõudis järeldusele, et jõuvarusid oli juba piisaval määral kogutud, et alustada taaskord sõdimist.

Vladimir Putini püstitatud loosungid, mille järgi Ukrainat ega ukrainlasi ei eksisteeri, tõendavad niisugust lähenemist üheselt. Sümptomaatilised on ühe Kremli usaldusisiku Vladislav Surkovi 2020. aastal antud intervjuus kõlanud mõtted, milles peegeldub tema äärmine, et mitte öelda Vene fašistlik (rušistlik) põlgus suhtumises Ukrainasse ja ukrainlastesse: "Ukrainat pole olemas. On ukrainlus, ehk eriline ajutegevuse häire... Selline verine kõrvaline vaade. Hämarus riigi asemel. Borš, Bandera, bandura on, aga rahvust ei ole... Jõuga sundimine vennalikule suhtumisele venelastesse on ainukene meetod, mis on tõestanud efektiivsust ukrainlusesuunalises tegevuses".

Kremli silmis on ukrainlased reeturid, kes salgasid maha selle, et nad on tegelikult venelased teatavate pisikeste nüanssidega. Ukrainlased on taolisele imperiaalsele hoiakule sajaprotsendiliselt vastu ja nüüdseks seda ka tõestanud nii sõna kui ka teoga.

Ususõja ideoloogia, teooria järgi lõpeb ususõda siis, kui vaenlane on kogu maailmas hävitatud. See kehtib ka reeturite suhtes, kelleks antud juhul on ukrainlased. Aktiivse ususõja võib katkestada üksnes siis, kui sõjapidamise jaks saab otsa ning tulemuseks võib olla riigi täielik häving. 1991. aastal sai tollasel Venemaal, ehk Nõukogude Liidul jaks otsa, mistõttu oli vajalik vahepealne vähem aktiivsete ja vähemkulukate sõjapidamismeetodite kasutamine.

Venemaa on kogu oma ajaloo kestel pidanud ususõdu ja pole ka 21. sajandi alguseks suutnud üle minna uuele arusaamale sõdadest. Lääne käsitlus sõjapidamisest põhineb Carl Clausewitzi kuulsal määratlusel, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega. Sõda pole instinktiivne tung ega jumala poolt peale pandud kohustus, nagu Kreml ilmselt siiani arvab.

20. sajandi jooksul lisandus aga rahvusvahelise õiguse peamine põhimõte, mille järgi ei sekkuta sõjaliste vahenditega teise riigi tegemistesse (interventsiooni keeld), mis töötas suhteliselt hästi mitu aastakümmet.

Ukrainas toimuv on seega midagi hoopis globaalsemat kui ühe suurema ja tugevama riigi kallaletung väiksemale ja nõrgemale. Tegemist on varisõjaga (proxy war), milles põrkusid kokku kaks väärtusmaailma, kaks tsivilisatsiooni: lääne-kristlik ja vene-õigeusklik. Ameerika ja Venemaa vahelist varisõda tunnistas ka Ameerika välisminister Marco Rubio.

Nendel maailmadel on sõjapidamise sfääris totaalne erinevus alates sõjapidamise ideoloogiast (ususõda vs poliitiline sõjapidamine) ja lõpetades sõjapidamise reeglitega (sõjapidamine allub reeglitele, sõjakuritegude eest karistatakse ka omasid vs sõjas on kõik lubatud, karistatakse üksnes kaotajaid).

Tulenevalt eelnevast on selles sõjas kaalul ei rohkem ega vähem kui maailmakorra tulevik. Kui Venemaa väljub võitjana, siis pole enam olemas senist maailmakorda, mis kehtis alates 1945. aastast. Tõenäoliselt minnakse siis tagasi reaalpoliitika juurde ja maailmas toimuva määravad riikide huvid. Eelkõige muidugi suurte ja tugevate huvid, kes selles maailmas teevad just seda, mida tahavad. Väikesed teevad ellujäämiseks seda, mida peavad.

Ameerika ja Euroopa sõjateooriate erinevuse hüpotees, nagu selle püstitas Mikk Salu räägib ikkagi üksnes sõjapidamise taktikalisest tasandist. Tuues esile Ameerika ja Euroopa erinevused jättis autor arvestamata selle sõja kõige tähtsama ja aktiivsema osalise arusaamadega sõjapidamisest. Kui keegi praegu Valges Majas Washingtonis arvab tõsiselt, et ameeriklased saavad venelastega teha tõelist diili, millest mõlemad pooled saavad kasu, siis on see sügav ja traagiline eksitus.

Ameerika on olnud Moskva jaoks alati Suur Saatan, läänemaailma pealik ja selleks ta ka jääb. See suhtumine ei ole muudetav, see on otsekui arhetüüp ja läänemaailma kui terviku ning Ameerika patt seisneb nende olemasolus. Veel 2004. aastal kirjutas üks Kremli peaideolooge Aleksandr Dugin tseremoonitsemata järgmist: "Me vihkame Ameerikat, seda sellepärast, et me teda vihkame, me tahame, et teda ei oleks, me tahame ta ära peita, ära koristada kaugesse kasti, sulgeda kahe ookeani poltidega. Antiamerikanism, see on tõsine asi".

Donald Trumpi ja Putini vaheline diil, millega kaasneb sõja lõpetamine Venemaale kasulikel tingimustel, saabki olla kasulik üksnes Venemaale ja on igal juhul kahjulik Ameerikale. Mõelgem selle peale, kuidas Ameerika aitas stalinlikku Nõukogude Liitu 1930. aastatel industrialiseerimisel, seejärel teises maailmasõja lend-lease programmiga. Lõpuks põrkuti ikkagi külmas sõjas, sest Ameerika oli Moskva tollaste arusaamade järgi klassivaenlaste pealik. Kõik vastutulekud ja järeleandmised Stalinile polnud muud kui "vaenlase salasepitsused"

Trumpi vastutulek venelastele tähendaks Venemaa ajutise päästmise katset veelkordsest smuutast (allakäigu, kaose, segaduste aeg), mis aga tuleb varem või hiljem igal juhul, sest see on sisse kirjutatud Venemaa kui totalitaarse impeeriumi arengujoonisesse. Ei tasu lasta ennast eksitada Venemaa suurest territooriumist kaardi peal. Nõukogude Liit oli kaardi peal veelgi suurem, aga siis kukkus ühel hetkel iseenese raskuse all kokku. Ka Putini Venemaa on sisemiselt oluliselt nõrgem, kui see hirmuäratav mulje, mida Kreml on püüdnud endast nii sisepubliku kui ka välisvaatlejate jaoks luua.

Nagu Vene-Ukraina sõja senine käik tõendab, oli Putini hinnang Venemaa sõjalisele ja majanduslikule võimekusele ekslikult optimistlik. Välksõda, mis pidi kestma mõne päeva ja lõppema Ukraina taastulekuga Venemaa "sõbralikku" rüppe, ei saanud teoks. Teine armee maailmas kujutas endast suurt bluffi ja selle tegelik tase osutus olevat allpool igasugust arvestust.

Vaadates ja hinnates praegu Venemaal toimuvat, on tegemist ilmselt viimase ja küllaltki meeleheitliku katsega selle sõja käiku muuta. Võib olla enam kui kindel, et kulisside taga peetavates läbirääkimistes annab Kreml praegu Washingtonile igasuguseid fantastilisi lubadusi. Peaasi, et Ameerika läheks ära Ukraina tagant ja lõpetaks Ukraina otsese toetamise.

Olukord poleks objektiivselt hinnatuna ka siis Venemaa jaoks hea, kui ta jääb silmitsi Ukrainaga, kellel on täielik Euroopa majanduslik ja sõjaline toetus. Venemaa suudaks seda sõda täielikult võita ainult siis, kui temaga koos asuks Ukraina ja Euroopa vastu võitlema Ameerika Ühendriigid. Selline oleks vaid Kremli asukate märg unistus, mille täitumise võimalused on sisuliselt olematud.