Seda mõtet, et võlaraha eest saaks Euroopa kaitset tugevdada, kuulsime juba kahe nädala eest, kui see suur plaan välja käidi. Mida tänane kaitsevaldkonna valge paber sinna lisab?

Rahastuspunktid on üks osa sellest valgest paberist. Kuivõrd kaks nädalat tagasi oli erakorraline Üldkogu, siis rahastamisküsimus oli kõige keerulisem küsimus seal ja oli tunnetus, et peaks eelnevalt ka diskussiooni pidama, et saada seda tunnetust liikmesriikidelt, et need asjad võivad lennata. Selle tunnetuse me saime ja nüüd see valge paber sisaldab seda, mida selle raha eest võiks teha, mida peaks tegema kiiremas korras, mida saaks teha koos ja mida saaks teha koos partneritega väljastpoolt.

Mida saab siis teha koos? Palju on räägitud sellest, et Euroopa kaitsetööstus on killustunud – ostame palju erinevaid tanke, ühel käib soomuk ühtpidi lahti, teisel teistpidi. Mis see initsiatiiv on, et kõike seda kokku tuua, et kõike odavamalt saada? Mida me selleks tegelikult teeme või mida Euroopa Komisjon pakub?

On mitmed elemendid. Osa puudutab regulatsioone, näiteks kuidas kaitsetööstuse investeeringute hankeid lihtsamini teha. Kõik, mis puudutab finantside kättesaadavust ka – kui seal on reeglid, siis mida seal muuta. Aga samamoodi asjad, mida me saame koos teha: suured projektid nagu õhukaitse, mis puudutab mitut liikmesriiki korraga; suured projektid nagu militaarne mobiilsus, et kõik varustus saaks ka liikmesriikide vahel liikuda; suured võimed nagu kaugmaaraketid, mida me saaksime koos teha.

Ja eraldi ka väga spetsiifilised projektid. Näiteks on selles valges paberis ära mainitud ka Venemaa, Valgevene piiriga piirnevate riikide kaitseinitsiatiiv. See on seal samamoodi sees.

Kõige suurem ühisasi muidugi oleks päris ühislaen. Kui me kõike juba teeme, miks siis seda ka mitte teha? Mulle tundub, lihtsalt, mõeldes selle taasterahastu peale, et Tallinna trammiliini saab Euroopa ühislaenu eest ehitada, koos ehitada, aga lahendada olemuslik küsimus, eksistentsiaalne oht Euroopale – varastades Emmanuel Macroni sõnu selle jaoks –, selleks ühislaenu võtta ei saa? Miks mitte?

Eks põhiprobleem on see, et Euroopa on tegelikult väga suurelt laenanud. Tagantjärele vaadates, võib-olla tõesti kõikide reeglite lõdvendus Covidi jaoks ja mis siis tehti, nüüd me saame aru, et see ei olnud nii suur kriis kui see kriis, mis meil hetkel on. Aga riigid on tehtud õrnaks, sest võlakoormused on äärmiselt suured ja sellele nii-öelda ühisele laenule on hetkel vastuseis.

Kui me vaatame erinevaid elemente, mida me saame teha: kasutada olemasolevaid vahendeid, ühtekuuluvusfondi paremini kasutada militaarseks mobiilsuseks näiteks, ka grandid ja laenud, mida liikmesriigid saavad kasutada. Aga jah, tõepoolest, ühiseid eurobonde, eurovõlakirju seal sees ei ole.

Aga kas need kaitsevõlakirjad on täiesti laualt maas või loodate, et äkki tuleb parem hetk ja saab ikka uuesti neid pakkuda?

Ma arvan, et arvestades vajadust, mis meil on, siis see ei saa olla laualt maas lihtsalt sellel põhjusel, et need vajadused kaitsesse investeerida on niivõrd suured. Praegu, kui me räägime mahtudest, et see on 800 miljardit, siis tegelikult koos laenates saaksime odavamalt laenata ja koos ühisteks projektideks laenates on see ka mõistlik.

Usute ka, et 800 miljardit nelja aastaga tegelikult Euroopa kaitsesse juurde tuleb või on see niiviisi Euroopa Komisjoni puusalt tulistatud maksimum, mis sellest oleks võimalik võita, või realistlik arvutus, et päriselt liikmesriigid teevad seda? See sõltub ju liikmesriikidest.

See sõltub liikmesriikidest, see on väga õige. Need on nii-öelda raamid, mille sees saaks opereerida. Aga tõesti, see sõltub liikmesriikidest, kuidas seda kasutusele ikkagi võetakse. Ja see omakorda sõltub, kui tõsiselt ikkagi riski või ohtu võetakse. Siin me ju teame, et arusaamised erinevates liikmesriikides on erinevad – meil ohutunne on palju suurem kui Hispaanias või Portugalis. Seetõttu ka täna oli arutluse all see, kuidas me ikkagi peame seda selgitama ka inimestele Hispaanias ja Portugalis, et see on meie kõigi oht. Kui vaatate kaardi pealt, siis Euroopa on väga väike piirkond.

Kiiretest vajadustest rääkides, mis on saanud teie mõttes kuni 40 miljardit eurot kiiresti kohe Ukrainale saata, et osalt asendada USA abi, kui vaja?

Jah, see 40 miljardit on koos USA abiga praegu see, mida me Ukrainale anname 2025. aastal. Aga selge on see, et seda abi on vaja juurde ja seetõttu see initsiatiiv ka, kuidas me selleni saaksime jõuda. See on pikas perspektiivis, hetkel suured summad on takerdunud.

Me töötame praegu selle lühikese palvega, mis Ukraina presidendil Volodõmõr Zelenskil oli ehk siis kaks miljonit mürsku viie miljardi eest, mis peaks olema võimalik kokku saada kergemini ja kiiresti, sest seda on vaja kiiresti.

Aga ma saan aru, et see kiire abipakett, millest Saksa välisminister rääkis juba Müncheni konverentsi ajal, et Euroopa kohe-kohe teeb, jäi katki? Miks see katki jäi, miks me seda ei tee?

Miks meil jäävad plaanid katki? Tavaliselt sellel põhjusel, et meil on Euroopas kõikidel õigus asju blokeerida. Ja kui meil on ühised initsiatiivid, siis väga tihti need asjad jäävad katki, kuna kõik ei ole nõus. Sellega me peame tööd tegema. Seetõttu ka meie uus initsiatiiv juba arvestab, et kõik sellega pardale ei tule, see on nii-öelda tahtekoalitsioon. Aga me peame sellega edasi liikuma, sest Ukrainal on seda abi vaja praegu.

Olen kuulnud juttu, et osadele riikidele ei meeldinud – mitte ainult Ungarile ja Slovakkiale, vaid ka Hispaaniale – just see koormajagamise küsimus, et sisemajanduse kogutoodangu (SKT) järgi on nende koormus. On see tõsi, et hispaanlased ja osad teised lihtsalt ei taha selles mahus panustada nagu nad võimelised oleks?

See on tõsi, sellepärast et see tuleb just ohupildist. Ohutunnetus nendes riikides on hoopis teine kui näiteks meil. Seetõttu meie ettepanek oligi nii-öelda koormajagamine, et jaotame seda nende riikidega, kes seda ohtu nii ei tunne, nii nagu meie oleme teistes kohtades solidaarsed olnud. Aga jah, see on raske. Ühelt poolt on sõnad, aga kui sõnu tuleb toetada ka tegudega ehk reaalse rahaga, siis see läheb alati keerulisemaks.

Kas tunnete, et see on ka veidi teie enda peal, et ei õnnestunud või läbikukkumine, et seda paketti ei saanud sellisel kujul teha nagu tahtsite?

Jah, iga kord, kui mingi initsiatiiviga tuled, siis loomulikult sa tahad, et need asjad õnnestuksid. Ja tõesti, me ei ole seda lootust kaotanud. Ülemkogu on neljapäeval, me tõesti praegu ka töötame sellega intensiivselt, et saada ikkagi kõik pardale, et meil oleks ikkagi konkreetne sõnum Ukrainale, sest muidu meil on juba teine Ülemkogu selline, kus me küll räägime, aga midagi konkreetselt nagu ette näidata ei ole.

Minu meelest, nagu inglise keeles öeldakse, et pange oma raha sinna, kus teie sõnad on, on oluline sõnum ka Ukrainale.

Lõpetuseks veidi kriitikast ka, mis on hiljuti teie suunas tulnud. Saksamaa kolleeg pani üsna karmi pealkirja, et teil ei lähe hästi. Ma ei tea, kas sellega lõpuni nõustuda, aga objektiivselt ta tõi mitmeid näiteid asjadest, mis võib-olla ei ole läinud kõige paremini. Kas need on võib-olla sellised ametisse asumise esimeste kuude viperused või on see paratamatus, et kui tulla siia ja tahta kannustada kaaseurooplasi tegudele, siis osad paratamatult saavadki natuke pahaseks?

Eks selle tööga see käib palga sisse, kriitika käib palga sisse. Samas on olnud ka väga palju positiivseid artikleid. Aga eks eestvedamisel on see, et kui sa vead eest ja teised tulevad sinuga kaasa, siis sa oled liider. Kui sa üritad tulla välja asjadega, millega teised kaasa ei tule, siis sa justkui oled ebaõnnestunud. Aga ma arvan siiski, et seda ei tuleks nii võtta. Kui sa lähed ainult kindla peale välja, siis sa tegelikult ei suuda ka asju läbi suruda.

Ja nagu ma ütlen, meil on hea meeskond, me teeme sellega tööd, nii et alati kõik kindlasti ei õnnestu. Aga see ei tähenda seda, et proovima ei peaks.

Ma olen ikka tahtnud aru saada sellest, et nii palju on räägitud sellest, kust ikka tuli see teie üks postitus, et vaba maailm vajab uut liidrit. See püüdis maailma pealkirjad. On kuuldud kriitikat, teised ütlevad, et tugev, jõuline sõnum, et nii ongi, peab ausalt välja ütlema. Kas see oli mõeldud eurooplastele, et neid jälle tegudele kannustada, või oli see aga osalt ikka ameeriklastele, et väljendada eurooplaste pahameelt just selle ovaalkabineti sõneluse üle?

Ma küsiks vastu, mis tunne teil oli, kui te vaatasite seda, mis toimus ovaalkabinetis. See tunne, mis minul oli, oli see, et Euroopa peab tegema rohkem. Me peame igal juhul Ukrainat toetama, sellepärast et Ukraina, keda Venemaa on rünnanud, ei ole ära teeninud sellist kohtlemist. Olukorras, kus meil on väga selge üks agressor ja teine on ohver, me peame tegema kõik selleks, et see agressioon ei tasu ära. See oli ju tegelikult täpselt kutse just Euroopale, et võtame ennast kokku, me suudame.