Türil elav Artur Lavrinenko, Saue mees Artjom Heinsaar ja Saaremaalt pärit Venno Tamjärv räägivad avameelselt teemast, millest enamik nende relvavendi peavad paremaks vaikida. Afganistanis sõdinud meeste vaimsed probleemid ja suitsiidid on olnud aastate jooksul korduvalt teemaks, aga nende sõnul pole kaitsevägi teinud piisavalt selleks, et uusi ohvreid ära hoida.

Eesti kaitseväe ajaloo kõige keerulisem ja ohvriterohkeim välismissioon algas 2003. aasta kevadel Põhja-Afganistanis ning laienes kolm aastat hiljem lõunas asuvasse Helmandi provintsi, kus võideldi NATO liitlasvägede koosseisus radikaalse islamiliikumise Taliban vastu. Järjest kuuekuuliste tuuride kaupa missioonil käinud Eesti üksuste koosseisu kuulus algul paarkümmend ja tippajal ligi 200 meest. 18 aasta jooksul käis rindel üle 2400 Eesti sõduri.

Kaitseväe peaarst Ahti Varblane rääkis, et kuigi Afganistani konflikt ise oli madala aktiivsusega konflikt, siis teatud tasemetel oli see ikkagi väga selgelt nagu konventsionaalne sõda.

Sinimustvalgeid üksusi nimetati kutsungiga Estcoy ja vastav number. Näiteks Lavrinenko kuulus üksusesse Estcoy-8, Tamjärv Estcoy-11-sse ja Heinsaar osales ühtekokku viiel missioonil.

Aklimatiseerumiseks nii otseses kui kaudses mõttes ei antud pikalt aega. Olgugi, et oluliselt halvemas varustuses, olid Talibani võitlejad nutikad ja osutasid liitlasvägedele vihast vastupanu.

"Esimene hetk oli see, kui kuulid üle baasi lendasid, et jah, meie suunas võidakse tulistada ja tõenäoliselt nad tahavad meie pihta ka tulistada," meenutas aastaid 2011-2012 Afganistanis Venno Tamjärv.

Artjom Heinsaar täiendas: "Ma algul üldse ei saanud aru, et see relv laseb, sest ma olen harjunud ise laskma ja ma tean seda pauku. Aga siin ta oli, selline hästi terav, vastik isegi. Ja kuuli vilinast ma sain aru ka, et ei ole vahet, kas ta lendab sinust vahetult mööda või kolm meetrit, heli on absoluutselt seesama ehk sa ei tea, kui täpselt vastane laseb."

Artur Lavrinenko sõnul ei läinud kaua aega mööda, kui juba raadioeeter oli täis sõnumid sellest, et keegi on juba saanud haavata. "Siis nagu jõudis kohale, et see ongi see, mille jaoks ma olen nii-öelda enda peas valmistunud. Siis jõudis kohale."

Kui pidev stressiseisundis elamine ja mõned lahingus haavata saanud välja arvata, möödus Heinsaare esimene käik Estcoy-2-ga suuremate kadudeta, aga juba aasta hiljem Estcoy-4 koosseisus olid ka esimesed langenud.

Lavrinenko üksus, jalaväekompaani Estcoy-8 oli justkui esimesest päevast peale neetud ja sellest kujunes Eesti kaitseväe ajaloo ohvriterohkeim koosseis. Kuue kuu jooksul sai lahingutes viga 14 meest ja hukkus kolm. Lavrinenko ise sai granaadiplahvatuses haavata, nägi vahetult pealt ühe sõbra invaliidistumist ja mõned nädalad hiljem teise võitluskaaslase hukku.

"Ma ise roomasin sealt üks kümmekond meetrit tagasi… Seal oli nurgatagune ja siis põhimõtteliselt tema laip lohistati otse minu ette… Istusin maas, tegin veel suitsu, kui jaoülema laip oli kõrval. Et sai siis hüvasti jätta temaga," meenutas Lavrinenko filmis "Estcoy".

"Ja siis hiljem nii-öelda analüüsides põhimõtteliselt, et kui tema poleks püsti tõusnud, siis oleks see granaat tulnud otse minu pihta. Minu selja taga kaks võitlejat oleks siis ilmselt koos minuga läinud."

Lavrinenko toimetati kopteriga sõjaväehaiglasse ning nädalapäevad hiljem kodumaale. Missioon, mis pidi kestma kuus kuud, lõppes tema jaoks juba kuuendal nädalal, aga tagajärgedega on ta tegelenud üle 15 aasta. Kahe lapse isal on diagnoositud sügav depressioon ja posttraumaatiline stress, ta on võidelnud unetuse ja alkoholismiga ning tunnistab, et on tahtnud endalt korduvalt elu võtta.

"See ongi tunne, kus sa reaalselt tahad aknast välja hüpata, sa tahad mida iganes teha, et see kõik, see hullus lõppeks. Kõik, mis on nagu sinu sees, keeb. /…/ On olnud mingisugused korrad, kus ma reaalselt läksin metsa teadmisega, et ma enam sealt tagasi ei tule, auto tagaiste oli pilgeni alkoholi täis," rääkis veteran.

Sarnaste deemonitega võitlesid missioonilt koju naastes ka Heinsaar ja Tamjärv ning ärevust leevendas kõige käepärasem tuimesti ehk alkohol. 

Kui Tamjärv ja Heinsaar piirdusid ühe missiooniga, siis Lavrinenko käis ühtekokku kuuel missioonil, viis korda Afganistanis ja korra Malis, mis tagantjärele hinnates ainult süvendas tema probleeme. Ka psühholoogilise abi tase oli ajastule kohaselt tagasihoidlik ja vaimsete raskuste tunnistamine sõdurite seas pigem tabu.

Esimesed tagasilöögid tulid ruttu. Augustis 2010 ehk aasta pärast missiooni tegi enesetapu Estcoy-8 kosseisus raskelt viga saanud Aare Viirmaa ning 2015 mais sama üksuse liige Rivo Ekbaum. Mõlema mehega koos võidelnud Lavrinenko, kes oli vahepeal ravil ja eluga taas järje peale saanud, vajus nüüd tagasi musta auku.

"Minu jaoks esimesed mõtted olid, et see sõda minu jaoks kunagi otsa ei saa," meenutas mees toonaseid tundeid.

Aastaid sarnasel allakäiguspiraalil kõõlunud Heinsaar, kel on eelmisest kooselust ka kaheksa-aastane tütar, võttis end 2021 lõpuks tõsiselt kätte, pöördus vaimse tervise spetsialistide poole ja sai samuti posttraumaatiline stressihäire, lühemalt PTSH diagnoosi, mis häirib otseselt tema igapäevaelu ja suhteid lähedastega.

"Mind hoiab ainult tütar. Vahepeal, kui mul on kriisihetked, siis ainult tema pärast ma lihtsalt tean, ma pean elama oma lapse pärast," rääkis Heinsaar.

Läinud aasta märtsis esitas ta kaitseväele taotluse, et saada oma tervisekahjude korvamiseks töövõimetushüvitist, mis kataks nii tema ravikulud kui ka vajalikud teraapiad, mille kulub kuus mitusada eurot. Kuigi isegi üks kaitseväe psühholoog andis selgelt PTSH diagnoosi, siis ometi keeldus kaitsevägi teda hüvitisesaajaks tunnistamast.

Mehe juriidilise esindaja Erki Casari sõnul leiab kaitsevägi, et puudub põhjuslik seos tema tervisehäire ja missioonil kogetu vahel. "Seal öeldakse, et ei ole konkreetset sündmust, seda ei ole fikseeritud tööõnnetusena või tööõnnetuselaadset sündmust. Oluline on see sündmus ise, mitte kas see on registreeritud või mitte."

Seaduse järgi tuleb hüvitise taotlejal tõestada, et tema terviseprobleemid tekkisid just kaitseväeteenistuse käigus. Kuigi Heinsaare meditsiinidokumentides oli selgelt kirjas, et tema vaimne trauma tekkis Afganistani missioonidel, siis seadus näeb ette, et iga episood tuleb kohe toimumise järel konkreetselt kirja panna. Kaitseväe peaarsti Ahti Varblase sõnul Heinsaarel taolisi sissekandeid ei olnud, mistõttu ei saanudki komisjon positiivset otsust teha. "Komisjon lähtub ikkagi antud ajahetkel olevast informatsioonist," sõnas ta.

Kui füüsiliste vigastuste, näiteks amputeeritud jäsemete puhul, on asi enamasti väljapool vaidlust, siis silmale nähtamatute vigastuste puhul nagu Heinsaarel, on otsustamine keerulisem ja vaidlus taandub suuresti bürokraatiale. Kaitseväe seisukoht on, et psühhotrauma tekke hetk peab olema konkreetselt kirjas ja lisaks peab selle mõju olema nii tõsine, et see põhjustab järjest vähemalt pool aastat ehk 182 päeva kestva haiguslehe.

Heinsaare hinnangul näitab see ilmselgelt, et seadusi on vaja muuta, kuna praegune regulatsioon kehtib füüsilise vigastuse jaoks, PTSH aga areneb välja nädalaga, kolme kuuga või hoopis kümne aasta pärast.

Mees vaidlustas otsuse, tuues välja hulga näiteid ohtlikest ja stressirikastest olukordadest, kuhu ta missioonidel sattus, mida kinnitasid ka relvavendade kirjalikud selgitused. Sellele vaatamata tegi kaitseväe toetuse väejuhatuse tervisekeskus läinud aasta 16. augustil taas otsuse, et hüvitisele Heinsaarel õigust pole.

Kaitseväe peapsühholoog Kaidi Kiis ütles "Pealtnägijale", et tema jaoks oli selline otsus üllatav. "Selle tõttu, et varasematel juhtumite puhul, kas siin näiteks kaks aastat tagasi, kolm-neli aastat tagasi, on sellistel puhkudel otsused olnud positiivsed." Peaarst Ahti Varblase sõnul võib erisus tulla ekspertide erinevast lähenemisest.

Tõe huvides tuleb öelda, et vaimse trauma eest on varem hüvitist saadud, näiteks Heinsaarega enam-vähem samal ajal tunnistati hüvitise saajaks Lavrinenko, kelle puhul sai määravaks, et tal olid ka plahvatusest füüsilised vigastused ja tema juhtum oli registreeritud lahingkahju sündmusena.

Asjatundjate sõnul on kaitseväe praegune lähenemine bürokraatlik jaburus, et mitte öelda ebaõiglane ja solvav Eesti nimel võidelnud meeste suhtes. Heinsaar vaidlustas kaitseväe otsuse halduskohtus ning sellest võib ekspertide sõnul kujuneda pretsedent ja näidisjuhtum tulevasteks vaidlusteks nii kaitseväe veteranide, aga ka politsei, meedikute ja teiste elutähtsate teenuste osutajate jaoks.

Heinsaare sõnul helistas talle kaitseväe arstliku komisjoni esimees, kutsus enda juurde ning ütles, et veteranid on ise oma haigustes süüdi. "Joote ohtralt alkoholi. Te lihtsalt käite siin ja nõuate kaitseväelt raha, mida teil ei ole õigust isegi nõuda. Ja teid on niisugused on poolteist tuhat," meenutas Heinsaar komisjoni esimehe sõnu ja lisas, et kui võta Iraagi missioon alates aastast 2003 koos Afganistaniga kuni 2014, ongi taolisi veterane 1500. "Ja need olid kõige raskemad missioonid. Ehk siis see näitab seda, nad teavad sellest probleemist. Aga nad ei taha seda tunnistada," usub Heinsaar.

Peaarsti Ahti Varblase sõnul on psühholoogiline tugi kaitseväes viimasel kümnendil läbi teinud tohutu arengu ja ka uuringud kinnitavad, et veteranide vaimse tervise näitajad on paremad kui nende eakaaslastel väljaspool kaitseväge. Kaidi Kiisi sõnul on tal sarnaste muredega ravil kümmekond veterani ja radaril veel umbes viis meest, kes oma probleeme ei tunnista, aga abivajajate tegelikku arvu ei tea keegi. Nagu näitavad mitu hiljutist suitsiidijuhtumit, käib võidujooks ajaga. Saaremaal elanud Meelis, kes võttis endalt elu jaanuaris, oli sotsiaalmeedia põhjal sportlik ja tegus inimene, aga ei suutnud missiooni järel enam ühiskonda sulanduda.

Küsimusele, miks kaitsevägi teda ei aidanud, vastas Kiis: "Me aitasime, aga on olukordi, kus abi, mida on võimalik osutada ja see kõik, mida antakse, ei ole piisav selleks, et see haigus ei progresseeruks sellisesse faasi, kus inimese elu lõpeb surmaga."