Valitsuspartnerid kinnitavad, et Eesti prioriteetideks on majandus ja julgeolek. Väga õige! See nõuab palju raha. Kulude kandmiseks tuleb riigieelarve lekkiv sõel ära lappida, muidu uute prioriteetide jaoks raha ei jätku.

Tervishoid on kaugelt kõige suurem kulurida Eesti eelarves. Tervisekassal kulub patsientidele sellel aastal 2,5 miljardit eurot. Osa sellest tuleb juba nüüd reservide arvelt. Kui me kõik koos maksame, peame avatud riigis ka teadma, kuidas raha kulutada. Nii see sageli pole.

Sotsiaalministeerium, mis kureerib kogu meditsiinivaldkonda, alustas eelmise ministri juhtimisel Eesti tervishoiu arengukava aastani 2040 kokku panemist. Eelmise ministri selge soov oli see kõikehõlmav sihiseade vastu võtta juba selleks suveks.

Ka uue ministri Karmen Jolleri lubadused on algatuseks keskendunud visiooni loomise vajadusele ja kulgevad samas ajaraamis. Loogiline, teisiti seda pusa lahendada ei saagi. Visiooni loomise tuhin on kestnud aktiivselt juba vähemalt kolm aastat. Aga – ja see on väga suur aga – avalikkusele ega otseselt seotud osapooltele pole tervikkava seni näidatud.

Tegemist on lausa briljantse analoogiaga kuulsa Briti komöödiasarjaga "Jah, härra minister!". Kõigepealt öeldakse, et ärge segage, meil töö alles käib. Siis kinnitatakse paber ära ja küsitakse, kus te varem olite, kui me rasket tööd tegime.

Loodan, et uus valitsus lõpetab selle tobeduse, toob kõik osapooled kokku ja kuulab sisuliselt, mis meil öelda on. Muidu me seda lekkivat sõela ära ei paranda ja muud prioriteedid kannatavad. Alustada saab sellest, et kavad ja nende mustandid tehakse avalikuks. Esimesel võimalusel, palun.

Läbimõtlemata või kiivalt varjatud kavatsused

Briti telesari oli väga naljakas, aga olukord Eesti tervishoius kaugeltki mitte. Planeeritav arengukava võrsub väliste märkide järgi mitmest osast: esmatasandi, haiglavõrgu ja kiirabi arengukavadest. Neist esimese koostamine võttis aega kolm aastat. Pressikonverents sai tehtud, aga eelmine minister sellele allkirja ei pannud, vaid piirdus pressiteatega.

Teema ongi keeruline, perearste napib, nad on eakad ja järelkasv pole piisav. Seega tuleb rolle tervishoius ümber mängida ning jagada ülesandeid teistele esmatasandi osapooltele.

Haiglavõrgu kava kinnitati möödunud aasta lõpus, kuid olulise osa Eesti tervishoiuressursi kohta nenditakse põgusalt: "vajaduse korral kaasatakse täiendavaid hankepartnereid eratervishoiust". Kas Eesti saab endale lubada luksust tervist segmenteerida eraks ja riiklikuks? Kas Eesti tervishoius siis polegi vajakajäämisi nii töötajates kui ka rahas?

Kiirabi arenguplaan on aga nagu Schrödingeri kass. Arenguplaan valmimist kord lubatakse, kuid seejärel lubadusest taas taandutakse.

Neljas kava on kõige olulisem, kuid vilksatab paraku ainult pealkirjana ministeeriumi pressiteadetes, mis ütlevad, et juba mõne kuu pärast läheb tervishoiu arengusuundi kirjeldav kava koos rahastusettepanekutega valitsusse kinnitamisele.

Umbes sama ajaraamiga sõnumi on välja öelnud ka uue valitsuse ministrid. Arenguseire keskuse terviseteenuste rahastamise mudelite analüüs peaks aga valmima alles sügiseks. Mille põhjal visiooni siis tehakse? Julgeks arvata, et olulised tükid on puudu.

Toimiv suur plaan saab valmida vaid koostöös

Paljud meist peavad tervise hoidmiseks kasutama ravimeid. See on kurb, aga ümberlükkamatu fakt. Patsientide ravimitega varustamine on elutähtis teenus. Selle teenuse pakkujad – ravimite maaletoojad ja hulgimüüjad – peavad olema kursis, kuhu on riik sihi seadnud, sest suure osa retseptiravimite kulust kannavad inimesed ja riik ise läbi tervisekassa.

Meie ettevõte käitleb ligi poolt kogu Eesti ravimivarudest ja me ei tea, kuhu me liigume. Riik lihtsalt ei avalda oma kavatsusi. Me ei saa nii teha omaenda riskiplaane. Me ei saa nii tagada elutähtsate ravimite kättesaadavust. Ma väga loodan, et uue terviseministriga see hoiak muutub.

Kui Eesti oleks rikas, nagu Šveits, siis me ei peaks väga muretsema, aga me ju ei ole. Seetõttu peame oleme targad ja ettenägelikud. Peame vältima mistahes dubleerimisi, mis veavad niigi napi riigieelarve rahasid mutiauku. Peame hoiduma riigile uute ülesannete võtmisest kohas, kus teenused ja nende pakkujad on juba olemas.

Koroonapandeemia õpetas meile koostööd ja riigi ravimilao fiasko näitas liigagara riikliku tegevuse tegelikku hinda. Meie kõige suurem riigieelarve kulu peab olema detailselt ja ratsionaalselt läbi mõeldud ja selle kõige taga peab olema kõigile kättesaadav ja selgelt sõnastatud plaan.

Praegu on võimalus teha kiire restart, näidata ühiskonnale, et me tegelikult tahame asjad liikuma saada ja me oleme valmis tegutsema. Ei ole vaja lahja kohvi ja küpsiste kõrval eksperte "kaasata", vaid neid kuulata ja rakendada.

Minu heatahtlik palve uuele terviseministrile on lihtne: teeks nii, et nii enam ei teeks. Teeme hoopis nii, et patsiendid, ühiskond, tervisesektor ja tervisekassa üha kõhnuv rahakott võidavad. Senised võbelused saab veel ära parandada, ilma et peaks valimatult ressurssi lisaks külvama. Sest nagu meie söakas rahandusminister on viidanud: raha Eestis ei ole ja niipea ei tule.