Ma ei ole välispoliitika asjatundja ega plaani selleks ka saada. Ometi on viimasel ajal välispoliitika kõigi vähegi uudiseid lugevate inimeste pärisosa, sest see, mis puudutab sõda Ukrainas, puudutab paratamatult ka meid ja kas või alateadlikult ka meie turvatunnet.

Seetõttu on ilmselt paljud hoidnud murega hinge kinni, jälgides läbirääkimisi rahu sõlmimise eesmärgil ja oodates pikisilmi teateid, mis kinnitaksid meile, et teise maailmasõja stiilis suurriikide kokkulepped üle väiksemate riikide ja rahvaste peade on jäänud minevikku.

Neid läbirääkimisi ja seda vähest, mis nende kohta välja on imbunud, jälgides, on minus süvenenud üks veendumus. Nimelt on suur viga, et semiootikat õpetatakse nii vähestes ülikoolides ja Ameerikas ülikoolide tasandil vist üldse mitte.

Mis on semiootika? See on valdkond, mis tegeleb tekstide tähenduse, kommunikatsiooni ja selle tõlgendamisega, uurib erinevaid märgisüsteeme ja koode. Erialati on erinev ka lähenemisviis: biosemiootik uurib ja tõlgendab looduses esinevaid süsteeme, kirjandusteadlane tekstis peituvaid kihistusi jne.

Just keele- ja kultuurisemiootika ongi see, mis minu kommentaari kontekstis on oluline. Võib-olla eksin, aga mulle näib nagu käiks kommunikatsioon erinevate osapoolte vahel täiesti erinevatel tasanditel.

Ühel pool võetakse sõnu, teksti ja kokkuleppeid ühemõõtmelise reaalsusena, kus tähistaja ja tähistatav kattuvad täiel määral. Teisel pool mängitakse hoopis teises märgisüsteemis. Selles ei ole kokkulepped, sõnad ega märgid ühemõttelised ega muutumatud. Võib öelda ka nii, et ühel pool mängitakse hämarat mitmemõttelist mängu, teisel pool on maailm pragmaatiliselt ühemõtteline.

Mida praegu vaja oleks, on see, et vene poole rääkimisi hakataks nägema nende oma semiootiliste reeglite järgi. See tähendab, et vastaspoolele sooritatakse kübaratrikki, köitvat etendust, mille manipulatsioone tuleb läbi näha. Neid on võimalik läbi näha alles siis, kui võetakse arvesse kultuurilisi eripärasid, ajaloolisi taustu ja kogemust ja venelaste keelekasutuse olemuslikku mitmetähenduslikkust.

Meie semiootikaklassik Peeter Torop on kirjutanud:

"Märkide, märgisüsteemide ja koodide eritlemise võime ei väljendu pelgalt praktiliste grammatikate või tüpoloogiate tundmises. Igas ühiskonnas, igas kultuuris on oma tähistamispraktikad, ja märke ning koode saab mõista vaid neid tähistamis- ja tähendustamisprotsesse tundes."

Poliitikas ja diplomaatias tehtud avaldused ei ole ega saagi tihti olla ühemõttelised. Pealtnäha ilusad formuleeringud võivad juhtida kergeusklikke mõnuga eksiradadele või tõmmata teisel poolel lausa naha üle kõrvade.

Maailm tervikuna ei ole ühemõtteline ja eks selle tunnetamisest niisugune nähtus nagu semiootika on üldse tekkinud. Mida üleolevamalt suhtuda humanitaaraladesse, mis tegelevad inimloomuse ja kultuurisuhtluse keeruliste kihistuste lahkamise, uurimise ja tõlgendamisega, seda kergemini loobutakse keerulisemate mõttesüsteemide tundmisest. Ja seda lihtsamini allutakse nende manipulatsioonidele, kes on võtnud vaevaks veel mitmetähenduslike mõtete üle pead vaevata ja taipavad märgisüsteeme enda huvides ära kasutada.

Seda mängu peab oskama mängida, sest see on mäng eludega. Kas saame olla kindlad, et praegu maailma saatusega mängijad on semiootikas piisavalt tasemel?

Või oleme tunnistajaks hoopis sellele, kuidas maailma saatust võib määrata tekstikriitilise ja semiootilise mõtte puudumine?

1935. aastal, mõned aastad enne teist maailmasõda, kirjutas Betti Alver:

Maailma saatust alati

vaekausil määrab gramm,

kateedrist hullupalati

on ainult väike samm.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.