Veebruaris möödus Venemaa täiemahulisest sissetungist Ukrainasse kolm pikka aastat. Sissetung algas Eestile ajalooliselt olulisel kuupäeval, 24. veebruaril. Päeval, mil Eesti kasutas 1918. aastal ära kitsast ajaauku taganevate Vene ja pealetungivate Saksa vägede vahel ning kuulutas end iseseisvaks ja vabaks riigiks.

Nüüd leiame end taas suurte jõudude meelevallast, nii nagu nad oma võimumänge meie pea kohal mängivad. Kui üks osapooltest on olnud läbivalt sama, siis teine on seekord üllatuslikum. Alustades välisabi (s.o arengu- ja humanitaarabi) järsust külmutamisest, mille mõju on olnud vahetu ja ränk, ja lõpetades väljapressiva iseloomuga "rahukõneluste" ja maavaralepingutega – trumpismi taastulek tõukab meid tuima järjekindlusega järgmise kriisi poole. Õigusriigi ja liberalismi kriisi poole.

Oleme läbi elamas perioodi, mida filosoof Antonio Gramsci, vangistatuna maailmasõdade vahelises fašistlikus Itaalias, nimetas interregnumiks, koletiste ajaks. See on periood, mil vana poliitiline kord ja institutsioonid ei tule enam uute väljakutsetega toime, kuid uus kord ei ole veel kuju võtnud. Periood, mis kätkeb endas teadmatust ja seniste väärtuste murenemist.

Selles vaakumis õilmitsevad ennekõike lõhestavad tegelased, kes pakuvad keerulistele probleemidele lihtsustavaid lahendusi, mis ignoreerivad süsteemseid ja struktuurseid probleeme. Teisisõnu, see on autokraatide ja populistide aeg.

USA pööre

Viimane kuu on näidanud selgelt, et trumpistlik USA on end aktiivselt lahti haakimas senistest allianssidest ja maailmakorrast, mida USA ise on pikalt juhtinud. Oleme näinud otsest vaenulikkust ja sunniga ähvardamist seniste sõprade ja liitlaste suhtes (teiste hulgas Kanada, Ukraina, Taani, Panama, Jordaania) ning jõulist lähenemist teistele autokraatiatele, aga ka otsest sekkumist Euroopa demokraatlikesse protsessidesse.

Donald Trumpi, JD Vance'i ja Elon Muski väljaütlemistest on selge, et nad tahavad Euroopas võimul näha samasuguseid antidemokraatlikke jõudusid, mille taastulekut nad ise sümboliseerivad. See on muidugi olnud nende uue liitlase Venemaa pikaajaline soov ja agenda, kuid on selge, et Ameerika Ühendriikidel on tunduvalt enam võimu ja tööriistu selle pöörde elluviimiseks.

Kaose tekitamine on selgelt üks uue administratsiooni taktikatest. Trumpi võimuletulekuga peatati eelhoiatuseta üle kogu maailma kõik USA rahastatud humanitaarabitegevused, sealhulgas elupäästvad abiprogrammid Ukrainas, Gazas, Sudaanis ja teistes kõige rängemates sõjapiirkondades. Uuel võimul on kahtlemata õigus varasemalt rahastatud programme üle vaadata, kuid see meetod, kuidas seda otsustati ellu viia, tekitas kiiresti küsimuse, kas tegemist on lihtsalt ebakompetentsuse või hoopis julmusega.

Kuigi olemasolevate lepingute ülevaatamine saanuks toimuda ka humanitaartegevuste elluviimisega samal ajal, otsustati elupäästvad programmid halvata päevapealt, jättes nii abisaajad kui ka programmide elluviijad teadmatusse ja ebakindlusse, seejuures sageli väga ebaturvalistes oludes.

Arengu- ja humanitaarabi korraldav ja rahastav agentuur USAID saadeti sisuliselt laiali ning isegi kui USA välisminister Marco Rubio rääkis elupäästvale humanitaarabile tehtud eranditest, siis telefoni teises otsas ei olnud enam kedagi, kes erandeid kinnitaks, ning valitsuse tõhususe osakonna (DOGE) poolt maksesüsteemi ülevõtmise tõttu ei olnud isegi allesjäänud USAID-i töötajatel võimalik reaalset rahastust abiorganisatsioonidele edasi kanda.

Nüüdseks on selge, et tegemist oli nii ebakompetentsuse kui ka julmusega samaaegselt: möödunud nädalal, 27. veebruaril muutus algselt 90-päevasena väljakuulutatud rahastuspaus lõplikuks. Ühepoolselt lõpetati umbes 10 000 lepingut, s.o ligikaudu 90 protsenti kõikidest välisabi lepingutest, väärtuses umbes 60 miljardit dollarit. Nende hulgas ka Eesti Pagulasabi pooleliolev elupäästva humanitaarabi projekt Ukraina kõige raskemini ligipääsetavatel aladel ning Mägi-Karabahhist põgenenutele suunatud pikaajalist toimetulekut toetav projekt Armeenias.

Sellest otsusest jäävad kannatajateks ennekõike kümned miljonid inimesed maailma kriisikolletes, kes tuginevad olude sunnil oma igapäevases ellujäämises ja toimetulekus humanitaarabile, olgu selleks näljariski leevendamine toiduabiga, puhas joogivesi ja hädapärane peavari, kriitiline meditsiiniabi või külade ja põldude demineerimine.

USA rahastuse katkestamise tõttu lõpetasid Afganistanis tegevuse mobiilsed tervisekeskused, mis teenindasid üheksat miljonit inimest. Süüria põhjaosas sulgesid uksed mitukümmend kliinikut ja haiglat. Etioopias on peatunud toiduabi umbes miljonile inimesele, kes on sõja tõttu näljariskis. Ukrainas jääb umbes miljon inimest ilma rahapõhisest abist, mis on tarvilik baasvajaduste nagu toidu ja ravimite ostmiseks.

Need on vaid kübemed USA rahastatud humanitaarprogrammide globaalsest kogumahust. Kas oleks veel tabavamat illustratsiooni koletiste ajale kui üks maailma rikkamatest meestest võtmas ära sõdade tõttu kannatanud näljastelt ja haigetelt?

USA suunamuutuse järelmid ei ole aga tuntavad vaid kriisikolletes. Kuigi hullumeelsed ideed Gaza Rivierast ja palestiinlaste sunniviisilisest ümberasustamisest või Kanada ja Gröönimaa annekteerimisest võivad esmapilgul tunduda vaid ühe mehe hulluse või "alternatiivreaalsusena", on neil sõnadel ja mõtetel reaalsed tagajärjed meie arusaamadele rahvusvahelisest õigusest ja õiglusest. Need murendavad meie üleüldist kindlustunnet tuleviku suhtes, mis on niigi juba noatera peal.

Šokist tegudeni

Autokraatliku võimuihaga vastastikku seistes on ükskõikseks jäämine ja enese distantseerimine kõige hullem, mida teha saaksime. See kõik on meist kaugel ja seetõttu meid ei mõjuta? Lisaks sellele, et tegemist on pettekujutelmaga – mõjutab küll –, oleks sellest suhtumisest võita ennekõike kõnealustel autokraatidel, kes opositsiooni ei salli ja kelle huvides ongi vaikiva enamuse kõrvulukustav vaikimine.

Abi pole ka tühjadest sõnadest ja pelgast lootusest paremale tulevikule. Praegu aset leidvad muutused on põhimõttelised ja pikaajaliste järelmitega. Mida kiiremini suudab Euroopa atlandiülese alliansi nõrgenemise šokist üle saada ja tegutsema asuda, seda parem.

Euroopa peab täitma tekkinud lüngad nii palju kui võimalik, jäädes seejuures kindlaks neile väärtustele, millele sõjajärgne Euroopa on üles ehitatud: agressiooni ja jõuga piiride muutmise mittetolereerimine, rahvusvahelise õiguse ja kokkulepete kaitsmine ning multilateralismi ehk koostööpõhise välispoliitika tähtsustamine. Kuid edasi on vaja tegutseda eeldusel, et Ameerika Ühendriikidele enam lootma jääda ei saa.

Kaitsekulutuste suurendamisest vastusena USA suunamuutusele räägitakse juba üle Euroopa. Ent Euroopa vastus ei tohi olla vaid kaitsevaldkonnale suunatud. USA oli maailma suurim humanitaarabi rahastaja, kattes ligi pool (möödunud aastal 43 protsenti) humanitaarprogrammidele vajaminevast rahastusest. USA toel said kõige enam kannatanud inimesed elada kõige rängemates kriisikolletes või lähiriikides paguluses olles mingilgi moel elamisväärset elu.

Praegu on maailmas umbes 60 relvakonflikti ning humanitaarabi vajadus on enam kui 300 miljonil inimesel. Elupäästvad ja hädavajalikud abiprogrammid, mida viivad neis kriisikolletes ellu mitmesugused humanitaarorganisatsioonid, väiksed ja suured, peavad jätkuma.

Arusaadavalt on paljud Euroopa riigid niikuinii kärpimas oma eelarvet ja suunamas raha ennekõike julgeoleku tagamisse, kuid see ei tohi tulla välisabi arvelt, nagu on hiljuti teinud Suurbritannia, Holland ja Saksamaa, see on lühinägelik. Abi andmine neile, kes seda sõja või looduskatastroofide tõttu kõige enam vajavad, ei ole üksnes moraalselt õige ja empaatiline tegevus, vaid ka tegevus, mis aitab tagada meie enda heaolu ja julgeolekut.

Toon mõned näited. Toit, puhas joogivesi, peavari ja meditsiiniline abi on baasvajadused, mille puudumine tõukab tagant riigisisest ja piiriülest sunnitud rännet, kui kriisidest mõjutatud pered turvalisemat ja elamisväärsemat elupaika otsivad. Poliitiline ebastabiilsus, äärmine puudus ning lootusetus tuleviku osas teeb inimesed vastuvõtlikuks radikaalsetele ideoloogiatele ja kriminaalsetele võrgustikele, mille mõju võib kanduda kaugele piiride taha.

Kriiside tõttu kannatanud inimeste baasvajaduste tagamine, ent ka esmase vaimse tervise abi või hariduse pakkumine aitab kaasa kriisiriikide ja pagulasi vastuvõtvate riikide stabiliseerumisele, aidates säilitada või taastada rahu kogu naabruskonnas.

Meditsiiniabi programmid aitavad mitmel pool maailmas piirata nakkushaiguste nagu lastehalvatuse, koolera või m-rõugetete levikut, millel oleks muidu potentsiaal eskaleeruda globaalseteks terviseohtudeks. Teisisõnu, aidates leevendada teiste puudust, tagame ka enda turvalisust ja heaolu.

Piiratud vahendite olukorras peaksime tegema triaaži ning prioritiseerima just humanitaarabi rahastamist kõikide välisabiprogrammide hulgas, pannes vajadusel pausile samast eelarvest tehtavaid infrastruktuuriprojekte ja muid tegevusi, mis ei ole elupäästva ja vahetu mõjuga. Praegu, kui ligi pool humanitaarabi rahastusest on globaalselt kadunud, on vaja pööret just elupäästva humanitaarabi tagamise poole.

Vaatamata USA rahastuse kadumisele jätkuvad Eesti Pagulasabi humanitaarabi tegevused Ukrainas ja mujal, kuid paraku vähendatud mahus. Meie vajaduspõhine abi Ukrainas jõuab inimesteni peamiselt Harkivi, Donetski, Zaporižžja ja Hersoni oblastites, kus tsiviilisikute ja -taristu vastu suunatud rünnakud on igapäevased ning järjepideva humanitaarabi vajadus on selge. Euroopa Liidu, ÜRO, Eesti riigi ja inimeste rahalisel toel oleme kohal muuhulgas Dnipro transiitkeskuses, kus oleme eesliinil evakueeritute vastuvõtmisel.

Kampaania "Kolm aastat liiga palju" kogub raha sõja tõttu kannatanud ukrainlaste toetamiseks, kuid ainult annetuste pinnalt mõjusat ja laiapindset humanitaarabi ellu viia ei saa. On aeg suurendada humanitaarabi rahastamist ka Eesti riigi ja Euroopa Liidu poolt, et tekkinud tühimik täita.

Olen päri Jonatan Vsevioviga, et jälle äratuskellast rääkimine on mõttetu: see on meie voodi kõrval plärisenud juba pikki aastaid, kuid üles ärganud on vähesed. Koletis ei maga ja meie ei tohiks samuti.